Mis saarlasi kenal suveaal närvi ajab (2)

Mis saarlasi kenal suveaal närvi ajab

 

Saarlased on tuntud oma visaduse ja töökuse poolest. Ja oma eluga hakkama saamise poolest. Üle on elatud mistahes ajad. Muhe huumor ja üksteisele naljaga pooleks ärategemine – see ongi see, mis tõmbab siia turiste mistahes maailma nurgast.

Ka majanduslangus on saar-lasi seni mõjutanud teistega võrreldes kergemalt – töötuse protsent on riigi keskmisest madalam, kuigi töötasud on märkimisväärselt langenud.

Aga oleme elanud ju ka sõdade ajal, mil ei saadud üldse palka ega pensioni, puudus arstiabi ja koolid olid kinni ning igaüks, kes arvas heaks uksest sisse astuda, võis tugevama õigusega kaasa viia selle, mis talle meelepärane tundud. Vastuhakkamise korral said peksa, halvemal juhul kuuli. Aga ka siis elati.

Rahulolematust kõikjal

Seda lugu kirjutan puhkuse viimasel nädalal. Olen küll püüdnud arvutist eemale hoida, aga mis seal salata, Oma Saare loen varahommikul otsast otsani läbi. Mis on mulle neil nädalail silma hakanud? Eks ajakirjanik tee ju ikka oma tööd, ükskõik, kas on hapukurgi või marineeritud tomati hooaeg. Leht ei saa mulluseid artikleid uuesti trükkida, nagu televisioon näitab suve läbi vanu saateid ja kordusfilme.

Aga kui lehelugudele järgnevaid kommentaare vaadata, siis näed, mis ajab saarlase närvi sel üle aastate kauneimal suvel.
Maavanem vahetas naist. Õudne lugu. See läks hinge nii paljudele, et kommentaarium oli punane rohkem kui nädala. Kõige rohkem sai udida muidugi maavanem ise, aga oma osa said ka ajaleht ja loo autor, kes teemat kajastas. Paistis sedamoodi, et üks abielulahutus muutus korraga üldrahvalikuks kuumaks teemaks. Samavõrra kui ees ootav võimalik pensionide vähendamine või õpetajate palgakärbe.

Tähelepanuväärne oli ka Ruhnu laevaliikluse teema. Kuigi seda kajastati mitme nurga alt, oli reageeringuid üsna palju. Ükskõik millise lahenduse maavalitsus välja pakkus, tuld anti ikka. Kuni lõpuks päädis asi laevakompaniiga kokkuleppele saamisega. Kuid ka siis leidus rahulolematu, kes omakorda kompaniile tuupi tegi.

Bussiliiklus taas tõmbenumber

No ei mäletagi enam, millal bussiliikluse üle poleks jahutud. Et teema oli lausa raudasulatavalt kuum, tellis maavalitsus varakevadel uuringu, milline see bussivõrk siis välja nägema peaks, et enamus rahvast rahul oleks. Anti aega uuringu tulemustega tutvumiseks, oodati ettepanekuid, mida võis saata nii maavalitsusse kui ka omavalitsustesse.

Tuli neid ettepanekuid palju tuli, aga lõpuks sai nende esitamise aeg otsa ja riigihange kuulutati välja. Tulevased liinigraafikud olid kohalikes ajalehtedes, kes tahtis, sai infot bussijaamast. Aga ikka seisavad inimesed peatustes siis, kui buss ei liigu. Ütlesin ühele asja üle nurisevale tuttavale, et kogu info oli ju lehes ja ka internetis on kõik kättesaadav. Vastuseks kõlas: “Kos mul see internett ja lehti ma’p telli üldsegid!”

No püha taevas, mõtlesin. Kuidas siis veel on võimalik inimesele eluks vajalikku teavet edastada? Hakata külavahel suure potiga peresid mööda käima ja sealt kulbiga kõigile ette tõstma?

Spaa vaidleb kliendiga

Üsna palju läks inimestele hinge ka spaa vaidlemine oma klientidega ooperipäevade ajal. Püüdsin minagi selgust saada, kustpoolt see tõde siis tuleb või vale vajub, aga õiget aru kätte ei saanud. Kommenteerijail oli aga klõbistamist küllaga. Kes rappis spaa omanikku ja turundusjuhti, kes ooperipäevade korraldajat, igatahes said soovijad end neti kaudu küllaga rahuldada. Üritasin minagi mõista, kes siis kellele liiga tegi, aga küllap oli mu mõtlemisvõime liiga puhkuselainel, pihta igatahes ei saanud.

Kas merepäevad läksid korda?

Ei tea, sest suurem arvamuste vahetamise aeg seisab vist alles ees. Ise osalesin vaid konverentsil, kus räägiti tõsiseid messijutte, ja reedeõhtusel avatseremoonial. Konverents oli küll väga asjalik ja hästi ette valmistatud. Kõik esinejad olid tublit eeltööd teinud ja õhkkond kujunes töiseks.

Avatseremoonia vääris minu meelest küll kiitust. Sadamas süüdatud tuled, purjekate paraad, ilutulestik. Kuigi üsna pea kuulsin rahva hulgast rahulolematut pobinat, et ei tea, miks rakette nii vähe taevasse lennutati, on siis tõesti raha otsas või… Nojah, niipalju siis minu merepäevade muljetest.
Kallid saarlased lähedal ja kaugel, sel suvel on ju palju ilusat olnud ja tuleb veelgi, sest suvi jätkub. Metsad kubisevad seentest, aia- ja põlluviljad valmivad, üks üritus järgneb teisele, ole ainult mees otsustama, kuhu minna.

Eelmisel pühapäeval, kui merepäevalised lahkusid, olid juba keskpäeval kõik parvlaevade e-piletid müüdud. Tahtsime mandrile sõita, aga pilt paistis nutune. Võtsime siis abikaasaga kätte ja otsustasime minna üldjärjekorda.
Nostalgitsema. Poole kuue paiku õhtul ulatus järjekord Pädaste ristist veel juppmaad Muhu keskuse poole. No saab seda nostalgiat vist küllaga, arvasime. Aga võta näpust, kolmveerand kaheksa olime laeval! Nüüd saaks aga ju soiguda, et nostalgitsemine jäi olemata.

Minu soovitus on siiski järgmine. Teeme ka ise igal päeval midagi head ja täname kõigevägevamat, et Vene tankid ei ähvarda mitte Narvat… Ehkki ka Venemaa võiks ükskord kõik oma naabrid rahule jätta ja iseoma probleemidega tegeleda. Aga see aeg on vist väga kaugel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)