Balti kett kuulutas vabaduse vääramatut saabumist (1)

Balti kett kuulutas vabaduse vääramatut saabumist

EESTIMAA ON MEIE KÄTES: Saarlased Balti ketis 23. augustil 1989.

Kakskümmend aastat tagasi polnud meil veel Eesti vabariiki. Aga kui 1989. aasta 23. augustil tuli ligi kaks miljonit inimest maanteedele nõudma pool sajandit tagasi sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamist ja andis mööda Tallinnast Vilniuseni ulatuvat katkematut inimketti edasi sõna “vabadus”, oli astutud suur samm nii vabaduse kui ka vabariigi taastamise poole.

27. juulil 1989 oli NSV Liidu Ülemnõukogu suure häälteenamusega kiitnud heaks Leedu, Läti ja Eesti NSV ülemnõukogu ettepanekud nende vabariikide üleminekust isemajandamisele ja otsustanud, et liidu majandust reguleerivad seadused kehtivad neis vabariikides niivõrd, kuivõrd ei sega üleminekut isemajandamisele.

Aga Eesti tahtis Moskvalt juba enamat. Veel kevadel olid Balti vabariikide esindajad Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil nõudnud hinnangu andmist 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingule ja selle salaprotokollidele.

Balti riikide okupeerimise ja annekteerimiseni viinud Molotovi-Ribbentropi pakti ehk MRP uurimiseks moodustatud parlamendikomisjoni töö aga takerdus ning rahvarinnete eestvedamisel hakati Baltimaades Moskvale surve avaldamiseks korraldama protestiaktsioone.

Saarlased – solidaarsusketi teraslüli

15. augustil avaldas ajaleht Saar-te Hääl Rahvarinde üleskutse registreerida end 23. augusti õhtul moodustatava Balti vabariikide inimketi Saaremaa lülisse. Nimetades 23. augustit 1939 kõige raskemate tagajärgedega kuupäevaks Baltikumi ajaloos, kutsus Saaremaa Rahvarinde eestseisuse liige Valter Hommik tähistama 23. augustit üldise protestipäevana: “Teatagem sellel päeval kindlameelselt – me ei ole oma alandusi unustanud, me ei ole oma maa lagastamisega leppinud ja ME SAAME ISESEISVAKS.”

Selgitades kava moodustada protestipäeva õhtul tunniks ajaks Tallinnast Toompealt Vilniuse Gediminase tornini ulatuv inimeste solidaarsuskett “Balti tee”, milles saarlastele koos Hiiumaa ja Haapsalu rahvaga oli eraldatud 3,9 km pikkune lõik Tallinna–Viljandi maanteel Rapla lähedal, kinnitas Hommik: “Balti ketis on Saaremaa lüli ainult siis tugev, kui selles osaled ka Sina, lugupeetud edumeelne saarlane, koos oma pere liikmetega, töökaaslaste ja tuttavatega. Meid peab olema palju, et Toompeale, Moskvale ja maailmale veel kord endast ja oma valust märku anda.” Saarlased ei jätnud Rahvarinde üleskutset tähelepanuta ning 22. augusti lehes võis Valter Hommik tõdeda: “Solidaarsusketi Saaremaa lüli on osavõtusoovijate rohkuse tõttu kujunemas teraslüliks.”

23. augustil kell 13 kogunes rahvahulk Vabadussõja ausamba nurgakivi sisseõnnistamisele samal platsil Kuressaare kesklinnas, kus alles vähem kui poolteist aastat tagasi oli pidulikult avatud saarlasest riigikukutaja Viktor Kingissepa mälestussammas. Seejärel asus päevakohaste märkidega tähistatud sõiduautode ja busside kolonn teele Rapla poole, et plakatite ja rahvuslippudega varustatud saarlased jõuaksid kokkulepitud ajal, kell 18.30 moodustada oma lüli läbi kolme Baltimaa ulatuvas inimketis. Saarlasi oli solidaarsusketis osalemiseks registreeritud üle 900, kohale tuli neid aga umbes 1200.

“Mööda tihedat, kohati rohkem kui ühekordset inimketti kaikus suust suhu selle päeva märksõna: VABADUS! VABADUS! Heinz Valgu mehise häälega eetrisse korratuna ja rahvahulkade ühiskoori võimendatuna kandus see sõna läänetuulest kaasahaaratuna nõudlikuna idakaarde. Sealt peab tulema kaja. Ent otsustamisõigus olgu meil endil,” kirjeldas 23. augusti õhtu muljeid ajakirjanik Harry Õnnis.

Kaja idakaarest ei tulnudki kaua oodata. “NLKP KK kuulutas meid kõiki natsionalistideks,” teatas Saarte Hääl 31. augustil oma esiküljel, viidates üleliidulise ainupartei juhtorgani avaldusele “Olukorrast Nõukogude Balti vabariikides”.

NLKP Keskkomitee hinnangul oli rahvarinnete ja nendega seotud organisatsioonide poolt 23. augustil korraldatud massiaktsiooni poliitiline mõte meelestada Balti vabariikide rahvaid eraldumisele Nõukogude Liidust. Avalduse koostajate väitel püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolusid üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani ning loosungid, mida sunniti peale tuhandetele inimestele, olid tulvil vaenu nõukogude korra, venelaste, NLKP ja Nõukogude Armee vastu.

“Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht,” hoiatas partei keskkomitee, jätkates ähvardavas toonis: “Inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestuks oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised. Nende eluvõime võiks sattuda küsimärgi alla.”

Iseseisvuseni jäi kaks aastat

Ent Moskva kärkimisel polnud enam endist mõju. Balti kett oli oma töö teinud. Ligi kahest miljonist inimesest moodustatud rohkem kui 600 km pikkune katkematu inimahel äratas ülemaailmset tähelepanu ning tõi kaasa kasvava rahvusvahelise toetuse Baltimaade rahvaste vabaduspüüetele.
12. novembril 1989 kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti lülitamise NSV Liidu koosseisu 1940. aastal õigustühiseks.

24. detsembril 1989 mõistis NSVL rahvasaadikute kongress MRP salaprotokolli hukka ja tunnistas selle kehtetuks allkirjastamise hetkest.
6. septembril 1991 tunnistas Nõukogude Liit Eesti iseseisvust.
31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased Vene väed.
30. juulil 2009 kandis UNESCO Balti keti dokumentatsiooni maailma mälu registrisse, kus talletatakse materjale sündmuste kohta, mis on mõjutanud maailma.

23. augustit tähistab Eesti tänavu esmakordselt uue riikliku tähtpäeva – kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevana.


Lootus oli suurem kui kunagi enne

Toonase autotranspordibaasi kolonniülem Asta Leppik on üks Balti ketis seisnud saarlastest. Suurüritusest osavõtt on tal siiani selgelt meeles: “See ülev tunne, et midagi suurt on nüüd tulemas, ei unune kunagi. Lootus oli suurem kui kunagi enne. VABADUS! Seda sõna me kordasime ja andsime mööda inimketti edasi Tallinnast Toompealt Vilniuseni välja.

Kui helikopter meie kohal tiirutas, tundsime korraks küll natuke hirmu ka, et kui see on vene sõjaväe oma, siis meid võib-olla siiasamasse maha pannakse. Aga peamine oli ikka suur ja ülev ühtekuuluvustunne, sellist energiat polnud ma enne kogenud.

Balti ketile sõitmiseks püüdsin anda kõik autobaasi bussid, mis vähegi võimalik. Juba baasi oma rahvast oli terve bussitäis, võib-olla rohkemgi. Sõitsime oma kõige uuema bussiga, panime selle külmkapi kodus tehtud võileibu täis ja tagasiteel oli meil bussis tõeline pidu, olime kõik nii rõõmsad.

Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, võime uhkusega öelda, et seisime Balti ketis. Aga ma ei usu, et seda peaks kordama, ei saakski, aeg on teine. Siis olime kõik tõesti ühtsed ja ühe asja eest väljas. Meie, eestlastega koos seisis ketis ka venelasi ja teistest rahvustest eestimaalasi. Praegu Balti ketti meenutades ja Gruusiat vaadates on lausa kurb, et nad nii keerulisel ajal ühte ei oska hoida. Nii et hoiame seda ilusat mälestust ja tunnistame ausalt, et see oli Rahvarinde suur töö.

Kuigi me, eestlased, kiskleme omavahel igasuguste asjade pärast, usun mina küll, et kui väga vaja, suudame ka ühte hoida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 200 korda, sh täna 1)