Fulbrighti stipendium* – võimalus 10 kuud ookeani taga tarkust omandada

Fulbrighti stipendium* – võimalus 10 kuud ookeani taga tarkust omandada

ÕPETAJAGA KOOS: Professor, kes juhendas mind Ameerika kultuuriga tutvumisel.

Jätkame artiklite avaldamist õpivõimaluste kohta Ameerika Ühendriikides. Täna kirjutab CERLIN PESTI muljetest ja kogemusest, mis ta ookeani taga haridust omandades sai. Varasemaid artikleid samal teemal võib leida 25. juuli ja 1. augusti Oma Saarest.

Kaks aastat tagasi jooksid kokku mitmed huvitavad asjaolud, mis panid mind mõtlema USA-s õppimisele. Kohtasin ühte USA professorit, kes rääkis headest õppimisvõimalustest USA-s. Umbes samal ajal tutvusin ühe eesti tüdrukuga, kes juba õppis USA-s ning rääkis sellest ainult head.

Kuulsin innustavaid sõnu USA saatkonna pakutava Fulbrighti stipendiumi kohta, mis katab õppimis- ja elamiskulud. Kuna ise olin juba ülikoolist saati unistanud välismaale õppima minemisest, leidsin, et on viimane aeg oma unistus ellu viia.

Nii otsustasingi kaks aastat tagasi kandideerida Fulbrighti stipendiumile. Kandideerimisprotsess oli vaieldamatult üks töömahukamaid etappe kogu minu USA õpinguteloos. Paberimajandus pole kunagi minu lemmiktegevus olnud ning pabereid tuli kuhjades “läbi närida” ja toota: kõik selleks, et Fulbrighti stipendiumi komisjonini jõuda. Kuid kui paberitöö sai tehtud ning positiivne vastus pika ootamise järel kätte saadud, algas minu senise elu üks põnevamaid aastaid.

Sisseelamine kultuurišoki vähendamiseks

Fulbrighti stipendiumi raames korraldatakse n-ö sisseelamisprogramm. Mina osalesin kolmenädalases sisseelamisprogrammis Ohio osariigis Athensi linnakeses. Minuga koos oli seal nelikümmend Fulbrighti stipendiaati erinevatest riikidest üle maailma.

Sisseelamisprogrammi eesmärk oli kultuurišoki vähendamine ning õppetegevuse hõlbustamine. Selleks tutvustati meile USA kultuuri ja haridussüsteemi eripärasid, teadustegevuses kehtivaid reegleid jne.

Samas tuleb tunnistada, et suurem osa sellest kolmest nädalast kulus pigem uute tutvuste ja sõprade leidmisele, sest tihedat õppeprogrammi meil veel ei olnud ning vaba aega sai sisustada meeldivate seltskondlike üritustega oma äranägemise kohaselt. Need kolm nädalat olid vaieldamatult üks seltskondlikult aktiivsemaid aegu.

Kooliaeg algas

Pärast kolme nädalat suundusid kõik 40 Fulbrighti stipendiaati erinevatesse ülikoolidesse ning algas pingeline kooliaeg. Minu ülikooliks oli New Yorki osariigi ülikool Stony Brookis.

Stony Brook on väike ülikoolilinnake Long Islandil, ligikaudu 90 km kaugusel New Yorki linnast. Stony Brooki ülikoolis on üle 22 500 tudengi erinevatest riikidest, suurem osa neist pärit kas Aasiast või Indiast. Tänu Fulbrighti stipendiumile sain mina läbida seal 9-kuuse programmi, mille tulemusena on mul nüüd personalijuhtimise sertifikaat (inglise keeles Advanced Certificate in Human Resource Management).

Kiire harjumine

Huvitav on see, et pärast kuu aega koolis käimist tundus, et kõik hakkab juba rutiiniks kujunema. Poleks enne uskunud, et harjun uue keskkonnaga nii ruttu. Palju oli räägitud kultuurišokist, mis minul vist jäigi kogemata. Võib-olla põhjusel, et Eesti kultuur ei erine nii suuresti USA omast kui näiteks Hiina või India kultuur.

Eesti kultuuris toimunud läänestumine ja läänelike käitumismallide omaksvõtmine aitas mul kindlasti kergemini kohaneda. Kultuurišoki puudumise põhjuseks võis olla ka see, et mu lähedased külastasid mind päris sageli, mis ei lasknud koduigatsusel võimust võtta.
Koduigatsuse vastu aitasid ka nn hoolduspered (hostfamily), kes heategevuse korras ülikoolide juurest endale rahvusvahelisi üliõpilasi külla kutsusid, võimalikult koduse olemise lõid ning kohalikku kultuuri tutvustasid. 

Ameerika õppesüsteemi eripära

Kui rääkida erinevustest õpingutes, siis pakuvad Ameerika ülikoolid kindlasti rohkem interaktiivseid loenguid kui Eesti ülikoolid. Õppejõudude peamine roll loengutes on üliõpilaste diskussioonide ohjamine, mitte slaididel oleva info edastamine. See eeldas alati enne loengusse minekut käsitletava materjali läbitöötamist ja oma seisukoha ettevalmistamist.

Minu jaoks oli suur erinevus ka see, et igas loengus kohustuslik õpik tuli tudengitel endil osta, sest raamatukogust seda laenutada ei saanud. Õpikute äri on sealmail üks suuremaid rahamasinaid.
Oluliselt rohkem on sealsetes programmides järgitud ka poliitilist korrektsust – et ei esineks soolist, rassilist või muud sellist diskrimineerimist, et asjadest kõneldes ei kasutataks ebakorrektseid väljendeid jne.

Uut võimalust ei anta

Erinevad on ka eksamite sooritamise kriteeriumid, mis on karmimad kui Eestis – kui eksam ebaõnnestub, siis tuleb kogu kursus uuesti läbida. Teist võimalust, rääkimata kolmandast, samal semestril ei anta.
Kodutööde esitamise tähtajad on sageli antud kellaajalise täpsusega, millest üle minnes hakkab töö hinne automaatselt kas igast üleminevast tunnist või muust ajaühikust sõltuvalt allapoole kukkuma.

Boonuseks reisimine

Kogu programmi juures oli minu jaoks suureks boonuseks võimalus USA-s ringi reisida. Kasutasin kogu vaba aega imelise looduse nautimiseks nii ida- kui ka läänerannikul. Vaadata on seal tõesti palju.
Minu jaoks linnad ei ole nii atraktiivsed kui loodus, sest paljud linnad on väga ühte nägu, kuigi selleks arusaamiseks tuleb enne mitmeid linnu läbi käia. Loodus pakub aga vaheldust ka kõige nõudlikumale reisijale.

Ameerika ühiskonna eripära

Kui teha kokkuvõte sellest, mida USA-s õppisin, siis selleks kuluks rohkem kirjapaberit ja trükivärvi, kui hetkel kasutada saan. Õppisin nii USA kui ka teiste riikide ja rahvuste kohta. Näiteks ei teadnud ma enne, et USA elanikkond on väga usklik – igas väikseimaski külas on vähemalt 3–4 kirikut. 

Kuna Fulbrighti programmi eesmärk on, et tutvuksime USA kultuuriga ja tutvustaksime seda ka teistele, siis lühidalt öeldes leian, et kuna USA kultuur on segu eri maade kultuuridest, siis on USA minu arust kultuuri mõttes n-ö identiteedikriisis – siin alles otsitakse kultuuri, mida ühiseks lugeda. Kõik rahvused (ka need, kes on tegelikult juba teist või kolmandat põlve ameeriklased) on paljuski kinni oma endise kodumaa traditsioonides ja kommetes.

Võõrsil õpid väärtustama kodu

Minu jaoks kõige olulisem, mis ma USA-s õppisin, on armastus oma kodumaa vastu. Võib küll tunduda läägena, kuid nii see on. Eemal olles olen aru saanud, kui palju häid asju võtsin ma Eestis elades igapäevase ja tavalisena, oskamata neid väärtustada. Seal eemal olles hakkad neid aga nägema erilise ja olulisena, tundes üha suuremat igatsust nende järele.
Ainus, mille järele ma igatsust ei tundnud, oli Eestimaa vesine kliima. Päikesepaiste, soojad ja kuivad ilmad hellitasid mind seal liiga ära, mistõttu Eesti suvega harjumine võtab pisut aega.

Kokkuvõttes võin öelda, et välismaal õppimisega ei ole mitte midagi kaotada, võita aga väga palju. Nii nagu iga muskel kehas vajab treenimist, nii on ka ajule oluline pakkuda pidevat koormust uute ülesannete näol. Välismaal õppimine on kindlasti üks võimalus selleks, mida soovitan kõigil proovida, kel vähegi asja vastu huvi on.

* Fulbrighti programm – tegemist on haridusstipendiumide ja abirahade programmiga, mille asutas USA senaator James William Fulbright (1905–1995) ja mida rahastab USA riigidepartemang. Programmi raames toetatakse nii ameeriklaste kui ka välismaalaste õpinguid ja teaduslikku uurimistegevust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 248 korda, sh täna 1)