Neeme Mets: naerata, siis elu naerab vastu, naerata, siis tundub kergem raskus (1)

Neeme Mets: naerata, siis elu naerab vastu, naerata, siis tundub kergem raskus

JUUBILAR: Neeme oma 75. juubelil koos lastega: Kaja, Kalvi ja Ain.

Orissaares, hämarvarjulises ja piparmündiselt lõhnavas põhjakaarekorteris, kus pisut suitsunud laest on saanud maalitaevas, toolil kohal ripub vikerkaarevaip ja köögiseinal vonkleb maagiamärkidest ümbritsetud tuulehaug, elab kunstnikuhingega Neeme Mets. Juba peaaegu pool sajandit on Peipsi ligidalt Võtikverest pärit Neeme siin, Saaremaal. Lakkamatu energia tõttu igiliikuriks hüütud naine on oma jõu saanud suureväelisest lapsepõlvekodust ja ammutab lisa loodusest ning heategudest, mida tehes energia temasse tagasi tuleb. Neeme luuletab, laulab ja loitsib, tantsib, maalib, teeb käsitööd…

Lapsena mängisin väriheinas kaskede kohina saatel…

Saksikute juurtega rahuliku loomuga pereisa ja Laulu-nimelisest suguvõsast põlvneva üdini naiseliku ema kase-, kuuse- ja pärnametsadest ümbritsetud popsipere kodus sirgus kolm last. Lahtiste kätega ema oskas kõike – õmbles lastele riideid, tegi jalanõusid ja kui vaja, ladus ahjugi. Kodus kasvatati maasikaid, kurke, sibulaid, tehti loomadele heina, õsuti sirbiga vilja, lapsed kastsid, käisid karjas, rohisid. “Vanemad olid meile kõiges suurepäraseks eeskujuks,” nendib Neeme.

Peres peeti väga lugu erinevatest tähtpäevadest: “Mitte niivõrd usuliselt, kui välimuslikult ja hingeliselt. Ennustamised ja rahvakombed olid suure au sees. Ja kõik need pitsid ülestõusmispühal, ja vasikapraad ja tuline ahi, ning pealesaunane hapukapsasupp,” mäletab Neeme. “Samuti on mul hästi meeles ema pikk-pikk siidimoonipeenar, mis viis suure tee poole.”

Sõjaaega koos metsavennahirmu ja pommitamistega Neeme meelsasti ei meenuta, kuid inimeste tolleaegne leidlikkus enda riietamisel oli tema sõnul haruldane. Et midagi saada ei olnud, kooti kõik vajalik käsitsi või telgedel ise, vanadest riidelappidest õmmeldi kleite, väga popid olid rullsoengud, puukingad ja hambapastaga valgendatud tennised. Saksa ajal joonistati pruunidele säärtele siidisukamustrit meenutav must triip. “Me olime õega üle küla tüdrukud,” kiidab Neeme.

Leian taimedest ma jõu, annan teistelegi nõu…

Ravimtaimede kohta võib Neemelt alati küsida, erinevad ravisegud proovib ta enda peal ära, juurde uurib riiuleilt pungitavaist raamatuist. Praegu katsetab Neeme vanast raviraamatust leitud silmatervendamisteed. “Ma olen tohutult palju saanud abi anda, näiteks kurguvähist tervenemisel, ning kirjutanud ja saatnud rohtusid,” sõnab Neeme.

Taimetundmise oskuse sai ta emalt, lisatarkust kogunes koolidest. “Laia profiiliga teadmised,” kõhistab naine, Kunksmoorikski kutsutu, ise. Õppinud on ta aedniku-, agronoomi-, mesiniku- ja kasvatajatööd, lisaks tudeerinud maalimist, keraamikat, lilleseadet, rahvakultuuri; jaganud teavet loovusest suurtele ja väikestele. Neeme on pidanud tervet rida erinevaid ameteid, pikemalt oli agronoomiks, suure osa elust pühendas laste õpetamisele ning vanemas easki selgitas huvikoolis käijaile keraamikasaladusi.

“Raamatukoguhoidjaks oleksin tahtnud hakata, see mulle väga meeldib, aga kolhoos ei lubanud mul kui liikmel lahkuda. Ning ma võiksin olla helilooja, kuid seda ma pole kahjuks saanud õppida. Aga laule olen loonud küll.” Kerakompsuks hüütav tilluke Neeme laulis oma esimese (lori)laulu neljaselt aia peal istudes, suuremana, kui tüdruk karja ajas, kaikus hääl kuusikuservalt kajana tagasi. “Ma ainult laulsin, ja kõik helises,” õhkab naine. Laulis isegi operatsioonil narkoosi mõju oodates. Sest laul on osa ta elust.

Nii palju on valgust maailmas…

Abikaasa Lembituga kohtus Neeme koolis ning 1961. aastal saabusid nad Saaremaale, algul Kihelkonnale, seejärel Leisi kanti ja viimaks veebruaris 1964 Orissaarde. Lasteaia uus, praegune maja on Neeme juhatajaks olemise ajal ehitatud. “Ma ise valisin kõigi kuue rühma toavärvid, igal rühmal lille nimi. Õues kasvas seesama lill ning peenrakoht oli ka talvel puutumatu lumega, sest seal magasid putukad. Kõike tegime lastevanematega koos.

Sellist entusiasmi nagu toona tänapäeval enam ei ole. Kui ma Kehtnas koolis käisin, siis nii kui tunnid läbi, hüppasime autokasti ja sõitsime lauluga kolhoosi tööle. Tasuta. Tänapäeval küsitakse – mis ma sellest saan?”

Orissaare lasteaias kutsuti teda Mary Poppinsiks: “Mulle väga meeldis lastega töötada, me olime ühepikkused. Suutsin neile palju pakkuda, arendada kujutlusvõimet, kunstialgeid, mõttetegevust, looduseaustust, töökasvatust, näitlemist, luulet. Me arenesime koos.”

Ma pole naine virisejate seast…

Nimedest ei saa Neeme puhul üle ega ümber. Nimed on vaipadel, nimed on maalidel. Neeme emalt oli nimepanejast koolmeister kolm korda üle küsinud, kas jääb ikka Neeme. Jäi. Tavateadvuses meesterahvastega seostuv nimi on Neeme jaoks hea kõla ja tundega: “Kui see ongi mehe nimi, siis mul on elus väga palju tulnud mehe eest väljas olla, nii et õige nimi igal juhul.”

Et abikaasa saatuseks oli varakult lahkuda, pidi naine kolme lapse ja iseenda elushoidmiseks mitmel kohal tööd rabama, seda ka pensionieas. Tihtipeale oli Neeme koju jõudes nii väsinud, et lausa kukkus magama. Põrandale. Või keldrisse kartulikuhjale. Üks ülipikk ja tihe töö-ööpäev lõppes Neemele jalgrattaga kraavis.

Oma aja- ja rahaosa nõuavad ka valmivad maalid, reisid, luulekogud. “Ma olen loomeinimene, ma olen täitsa haige, kui mind takistatakse, aga kui ma saan selle väljendatud, saavad ka teised mu tunnetest osa. Ning mina saan osa tagasi, selline side annab nii palju jõudu. Loomes on jõud. Sõnal ja mõttel on jõud.”

Kesalill olla ma tahaks, mitme peaga tuules…

Maagiat hindab Neeme väga, olles looduse väge omal nahal kogenud. Kord meres nn päikeseteel ujudes sai ta keha ülemäärase energialaengu, mis kuival maal käed-jalad omatahtsi liikuma lükkas. Teine kord hoidsid kaelas rippuvad pihlakapärlid ära jälle jalgrattaga maanteed mõõtva Neeme kokkupõrke hoolimatult vastassuunavööndis kihutava autoreaga. Ja isekasvatatud lilled hoiatasid Neemet vallandamise eest, nii et naine sai ise ja püstipäi lahkuda. Tuntav kaitseingel on tal samuti.

“Ma olen kahestunud, mõnikord tunnen ennast kellegi teisena. Ma võin äkki olla pilv. Seda tunnet ei kirjelda,” sõnab Neeme. Samal põhjusel on ta elus väga tähtis koht näitlemisel, mis annab võimaluse kehastada kedagi võõrast. Esimest korda sai ta selleks võimaluse viieselt inglit mängides.

Nii mina loitsin, nii mina lõõrin…

Tänavu oktoobris kaheksakümneseks saav õbluke Neeme on 60 aastat olnud osaline laulupidudel, nii suurtel kui vähematel, selleaastane jättis talle kustumatu mulje kui suur ja ühtne rahvapidu. “Ühel laulupeol olid lava äärtesse pandud kaunistuseks vöökirjad. Ma elasin nendesse niivõrd sisse, et viimase laulu ajal ainiti neisse vaadates nägin ma vöökirju taevas lehvimas. See oli imeline!”

Rahvakultuuri ja eestluse edasi viimine on üks Neeme südameasju. Juba aastaid võib Neemet näha kadrit-marti jooksmas, seks tarbeks on tal iga kord ette valmistatud põhjalik päevakajaline programm laulude, luule ja loitsuga. Regivärsilist loitsu luges Neeme tänavu koos rahvaga Angla tuulikumäel.

Loodus paneb Neeme hinge helama, ilusad paigad talletuvad emotsioonidena laulu, luulesse ja maali. “Ma ei lähe teadlikult maalima, see tuleb kõik koos: heli ja luule ja pilt, mis hakkavad minus elama. Tahan pildiga võimalikult palju haarata.”

Neeme loominguga on saanud tutvuda näitustel, kahes seniilmunud luulekogus, ajalehesabas, riigiraadios, ekskursioonibussis ja erinevatel üritustel. Paljud luuletused ootavad sahtlis, kuid kolmas kogu on tegemise teel, et juubeli ajaks valmis olla. Lugematud maalid ootavad järjekordset näitust. Käsitööd on Neeme samuti alati armastanud, tikkinud UKU-le, saanud valmis mitmed rahvariided, kudunud vaipu.

Usu. Kõige enam enesesse. Usu.

“Minu käest küsitakse, et kuidas ma jõuan. Inimene, kes on suuteline teistele midagi andma või jagama, sellele antakse juurde, ja ma olen seda täiesti tundnud,” lausub Neeme. Ta armastab, austab ja usaldab ennast ning seda, mis tema ümber ja sees. “Ma olen väga palju õppinud elust enesest, tuleb ainult tähele panna. Ja õppinud oma lastelt.

Pean väga tähtsaks heli ja muusikat, ekstreemsust ja üllatusi, naeru ja rõõmu, loomet ja loodust, teiste mõistmist ja järeleandlikkust. Ma filosofeerin, ja see minu lihtne mõttetöö seletab lahti kõik keerulised asjad. Õige lahendus tuleb ikkagi kuskilt kõrgemalt poolt. Väljapääs igast olukorrast on olemas, kõikide päevade päike pole veel kustunud,” ütleb Neeme.

Laual säravad lemmikvärvilised – oranžid ja kollased – saialilled, pakkudes seltsi roosadele helluseroosidele.


KES ON PILDIL?

Neeme Metsa tundis tema noorpõlvepildilt ära mitu inimest, kuid palju oli ka neid, kes pakkusid teisi kuulsaid kultuuritegelasi. Loosiõnn naeratas seekord Helgi Pruulile Salmelt. Auhinnaplaadi “Kaunid eesti lood paaniflöödil” saab kätte Oma Saare toimetusest.

Kes on aga pildil seekord? Temast (klõpsa, et pilti näha) teeme juttu järgmisel “Enne ja nüüd “ leheküljel. Õigeid vastuseid ootame OS toimetuses Tallinna 9 või aadressil aili.kokk@omasaar.ee .
Auhinnaks CD-plaat SkaFaktor “Aeg on uus”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 298 korda, sh täna 1)