Reet Allikmaa: Saaremaa on parim koht, kuhu alati tagasi tulla (1)

Reet Allikmaa: Saaremaa on parim koht, kuhu alati tagasi tulla

HOBI JA TÖÖ KORRAGA: Tortide kaunistamine on Reeda üks lemmiktegevusi. Koolitusel õppis ta tordililli professionaalselt meisterdama kolmes erinevas tehnikas – martsipanimoodi taignast, munavalge- ja suhkrusegust ning võikreemist.

“Ei tea, kas ma kööginoad võin ikka Ameerikasse kaasa võtta,” meenub mulle Reeda viis aastat tagasi öeldud lause, kui ta oma elu ümber seadis, otsustanud Ameerikasse elama minna. Kööginoad olid töövahendid – need, milleta ta oma uue elu algust ette ei kujutanud. Kõik muu tundus teisejärguline. Nüüd töötab Reet juba neljandat aastat Ameerikas Arizona osariigis Phoenixis Paradise Valley Country Club’is kokkade mänedžerina.

“Rabelesin, mis jaksasin, mitme töö vahel, aga palgast jätkus vaid maksudeks ja pere hädapäraseks ülalpidamiseks,” ütleb Reet, kelle peres kasvab kolm last: pojad Kaupo ja Kristian ning tütar Riin, kes emaga koos Ameerikas elab. Riin lõpetas Phoenixis 2007. aastal North Canyoni keskkooli ja alustan nüüd kolmandat aastat Northern Arizona ülikoolis, kus õpib ärijuhtimist. Kristian töötab Tallinnas IT-erialal ning veedab oma vabad hetked Saaremaal, taastades isa kodust kohta, kus ta ka ise sündinud ja kasvanud on.

Kaupo veetis pärast sõjaväeteenistust Eesti mereväes aastakese Ameerikas, aga Eesti-igatsus võttis võimust ja praegu elab ta Tallinnas, kus tal on kaheaastane poeg, elukaaslane ja tänavatele äärekivide paigaldamisega tegelev firma.

“Tööd, mida Saaremaal tegin, olid minu jaoks igati huvitavad – kokandus ja lilledega tegelemine –, ent kuna vahemaad töökohtade ja kodu vahel olid liiga pikad, sõi autosõit kogu kasumi ära. Lihtsalt ei tasunud töölkäimisele peale maksta,” tõdeb tragi naine, kellele hakkas pärast esimest Ameerika-reisi sealne kiire ja huvitav elu meeldima.

“Algul oli paberite kordaajamine, väga pikk ja närvesööv protseduur. Ootasin elamis- ja tööluba 8 kuud ning alles seejärel sain tööd otsima hakata,” kirjeldab Reet algusaega, lisades, et kuna ka keeleoskus polnud tal Ameerikasse kolides just kõige parem, otsustas ta sealgi jätkata tööd kokana. Selles ametis ei pidanud nii palju rääkima, vaid laskma pigem kätel nobedasti käia.

Reeda esimeseks töökohaks Ameerikas sai Embassy Suites hotell, kus ta tegutses personalikokana, kuigi tihti tundus, et ta on pigem koristaja kui kokk. Seega otsustas naine uut töökohta otsima hakata. “Panin CV internetti, sain mõned ebahuvitavad pakkumised ja mõtlesin, et mis ma ikka teisele samasugusele tööle lähen.

Kuid siis tuli pea kuu aja pärast telefonikõne Paradise Valley Country Club’i peakokalt, kes otsis kokka bankettide ettevalmistamiseks,” räägib Reet, mainides, et kuna tema CV tundus huvitav ja ta oli Eestis töötanud kruiisilaeval ja catering’is, olid kaubad peatselt tehtud. Reeda tööks osutus liha-, juustu- ja puuviljavaagnate kokkusättimine ja kaunistamine, lisaks salatid, kastmed jms.

PVCC asub Paradise Valley linnaosas Phoenixis, mägede vahel. Väga ilusad vaated avanevad iga nurga alt, mäed on jalutuskäigu kaugusel. PVCC on privaatklubi, mille liikmed maksavad aastamaksu, saades selle eest siinseid hüvesid, klubi on paljudele nagu teine kodu. PVCC on mittetulundusettevõte, kogu liikmemaks investeeritakse klubi arendamisse. Liikmeid on kokku 1000, ooteaeg klubiliikmeks saamiseks 5 aastat. Nende käsutuses on tennise- ja golfiväljakud, täismõõtmetega välibassein (kus aastaringselt on temperatuur +25 °C ringis), jõusaal ja jooga, peo- ja banketisaalid, privaatsed söögitoad…

Reet räägib, et PVCC-s on neli restorani ning tema töötab Paradise Grill’is, kiirtoidurestoranis, kus on ca 80 kohta. See töökoht meeldib talle tunduvalt rohkem – töö on mitmekesisem, kiirem ja huvitavam kui eelmises kohas.
“Köögiaknast avaneb miljonidollarivaade Camelbacki mäele, juba selle pärast tasub siin töötada. See on parim vaade kogu linnas,” muljetab ta, lisades, et poole aasta pärast valiti ta 200 töötaja hulgast klubi kuu parimaks töötajaks.

Reet ütleb, et kollektiiv on neil tore ja nooruslik: “Töötajaid on mitmest rahvusest. Meil on mänedžer, kolm kokka ja viis klienditeenindajat.” Ise on ta kokkade mänedžer, kes tellib vajaliku toidukauba ja vastutab, et kõik oleks ettenähtud ajaks valmis.

“Valmistame tellimise peale hamburgereid, salateid, wrap’e, võileibu. Hommikusöök on ameeriklastele tähtis. Kuna töötan tavaliselt kuus päeva nädalas, siis olen ka hommikusöögikokk, hüüdnimega Omlette Queen,” naerab Reet.

Mida mitmekülgsem oled, seda parem

Et sõita umbes 12 miili kaugusele tööle, tõuseb Reet hommikul kell 5, kell 7 avab restoran uksed. Tavaline tööpäev kestab 8 tundi, vahepeal 30 minutit pausi. “Kui on hooaeg, töötan ka kuni 10 tundi. Peaasi, et töö oleks korralikult tehtud, mina vastutan selle eest. Grillin kanafileed, praen peekonit ja teen päevaks igasuguseid muid ettevalmistusi. Kaks korda nädalas tuleb kaup, menüü vahetub aastas 2 korda – kogu aeg on midagi uut ja huvitavat!”

Töökorraldus on Reeda sõnul nagu Eestiski: peab oma töökohustusi täitma ja olema laia profiiliga. Reet on kokk, klienditeenindaja ja nõudepesija ühes isikus. Mida mitmekülgsem, seda parem. “Kõige suurem kiitus oli see, kui ülemus hindas tehtud tööd ja ütles, et minu jaoks on siin töökoht pensionini”. Reet nendib, et ka Ameerikas võib uudistest iga päev kuulda, kuidas tuhanded inimesed kaotavad töö, aga õnneks ei ole tema tuttavatega seda juhtunud.

Reet ütleb, et inimesed on Ameerikas sõbralikumad ja viisakamad. Rohkem näeb rõõmsaid nägusid. Ameerikalikku keep smiling’ut näeb tihti, olgugi et see eestlannale eriti ei meeldi. “Kui on ikka murekoorem peal, mis sa seal smailid,” sõnab ta. “Rohkem kui Eestis näeb tänavapildis ülekaalulisi. Aga eks inimesi ole igasuguseid. Paljud toituvad tervislikult ja on ka neid, kes ei hooli endast üldse,” räägib ta, tunnistades, et nende hotelli kliendid eelistavad pigem tervislikku toitu.

Reet ütleb, et puudust tunneb ta Ameerikas kõige rohkem siiski Kalevi šokolaadist ja tõelisest Eesti rukkileivast. “Kevadel, kui Eestit külastasin, sain endale rukkileiva retsepti ja nüüd küpsetan igal nädalal kodus leiba. See ajab asja ära, aga muidu käisin Saksa marketist heledat rukkileiba ostmas. Sealt ostan ka verivorsti ja häid Saksa vorstitooteid,” räägib ta.
Teine võimalus on vene poed. “Sealt leiab ka kõike, ostsin Leedu rukkileiba, aga millegipärast nad enam seda ei müü – see oli Eesti leivale kõige lähedasem. Aga sealt saab ka kalja, kohukesi, kohupiima ja head suitsukala.”

USA-s on Reet leidnud palju uusi sõpru, uue ja areneva töökeskkonna ning avardanud palju oma silmaringi. “Ja mis kõige tähtsam, olen õppinud endaga paremini hakkama saada, pole ju kellelegi teisele loota,” muigab ta. 

Huvitavad kohtumised ja koolitused

“Aasta tagasi, täpselt Eesti Vabariigi sünnipäeval, kohtasin pangatellerit, kes juhtus olema eestlanna. Kõige toredam oli see, et selgus – igal hommikul sõidan ma nende värava tagant läbi! Temalt sain teada, et Phoenixis korraldatakse igal aastal ühe eesti pere kodus EV aastapäeva puhul pidu. Sel aastal käisin minagi. Eestlasi oli kokku tulnud 60 ringis, aga kahjuks ei osanud kõik enam eesti keelt.

See-eest olid laual tuttavad eesti toidud: kartulisalat, rosolje, verivorstid, rulaadid, heeringad, seljanka, mulgi- ja hapukapsad. Tore oli kuulda eestlaste elust Arizonas, igaühel oli pajatada oma lugu. Tehtud sai ka ühispilt, mis avaldati New Yorgi eestlaste ajalehes Vaba Sõna,” räägib Reet.
Ameerikas on Reet täiendanud end mitmesugustel kondiitrikursustel – põhiliselt õppinud kookide, tortide kaunistamist – ning käinud ka ehete valmistamise kursustel. “Nüüd oskan professionaalselt teha kaelakeesid, kõrvarõngaid, käe- ja jalavõrusid,” rõõmustab ta.

Reet ütleb, et olgugi iga päev soojakraade üle 42 °C ja päikesepaistet 340 päeva aastas, on see ikkagi kena koht, kus elada. Autoga on ta küll sõitnud Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini, kuid alati on ikka veel kohti, mida avastada.

Sel suvel käis Reet ka Eestis: “Ehmatasin, kui palju on ehitatud, ja autosid on tunduvalt rohkem, aga kahjuks on teedemajandus viletsal tasemel. See ongi Ameerikas teistmoodi. Kõigepealt ehitatakse teed ja kommunikatsioonid, alles siis majad, Eestis on vastupidi, ja see häirib… Minu meelest oli kõik kuidagi kitsaks jäänud, aga ikkagi on Saaremaa parim koht, kuhu alati tagasi tulla.”


Curriculum Vitae

1981 – Tallinna 4. keskkooli lõpetamine.
1981–1982 – IÕV Lembitu rätsepakursus.
1983 – abielu ja kolimine Saaremaale, pere ja lapsed.
1983–1990 – RKM UKU, tikkija.
1990–1995 – Tagaverel laojuhataja.
1995–1998 – Rauni baar, ettekandja, kokaabi.
1998 – parvlaev Ofelia, kokk.
1998–2002 – Regina Baltica, kokk
2002 – reis USA-sse.
2003–2005 – Rauni baar, Tagavere algkooli toitlustamine, catering.
2003 ja 2004 suvi – Leisi Sassimaja, kokk.
2005 veebruar – kolimine USA-sse.
2005 – Embassy Suites Hotell, personalikokk.
2006 veebruar – Paradise Valley Country Club, kokkade mänedžer.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 495 korda, sh täna 1)