Tööloom valvab lossis ajalugu – kõik on kahtlusalused

Tööloom valvab lossis ajalugu - kõik on kahtlusalused

KUI KÜLASTAJAID POLE: Peep valgustab parunite ja mõisnike elu, kelle vapid on kõrgel seina peal – üks oli kaval kui rebane ja teine oli ihne kui koi.

Saalijärelevaataja tunneb lossis ära selle järgi, et meil on asjakohane silt rinnus ning seljas möödanikuhõnguline, kuid alati trendikas kirju vest. Meid on peaaegu iga ruumi jaoks üks. Kümmekond kindlasti.

Reeglid on lihtsad: õhtul ruumist lahkudes peavad kõik asjad oma kohal olema, samas seisukorras ning alles peab olema ka ruum ise. Nii et kui keegi midagi käppima hakkab, siis käratan? Ei, päris nii ka ei saa. Me peame olema viisakad.

Tavaliselt ongi teises ajalootoas olnud kaks valvurit. Nüüd on seal korraga üks. Töölooma partneriks pärisorjuse kaotamisest kuni Esimese maailmasõjani on seekord Helgi, kellel on kõik eksponaadid pildina mällu talletunud. Nii kui üks kuskilt puudu on, registreerib tähelepanelik silm selle nobedalt.

Nagu ka nüüd. Helgi pole kaks päeva tööl olnud, aga näeb, et osa asju on vitriinidest kadunud. Õnneks siiski mitte pihta pandud, vaid näitusele viidud. 

Rätsusid tänavu pole

Teoreetiliselt on tegemist lihtsa tööga – vaata, et keegi liiale ei lähe. Praktikas avastad juba paari tunni pärast, et sellise tempoga saalis ringi tammudes ei pea jaks kaua vastu. Eriti selles vaikuses. Tööloom haigutab.
Tegelikult võime me istuda kah, kui väga palju rahvast pole, kuid kui inimesed saali tulevad, on viisakas ringi liikuda. Samas ei ole viisakas inimeste kannul käia.

Helgile näiteks meeldib, kui on palju rahvast, sest siis on, mida jälgida. Niipea kui rahvavool katkeb, tunneb ta suurt igavust.
Tööloomal on just siis tore. Saab muretult eksponaate vahtida. Siin on uskumatuid asju. Lemmikvidinaks kujuneb kahtlemata Volta elektriseerimise aparaat, mille kasutusjuhend teatab järgmist: “Pane auku 10 senti, võta pahema käega nikkelnupust kinni ja parema käega keera aeglaselt vänta, kuni elektrivoolu enam välja kannatada ei jõua, kukub raha alla. Ennast elektriseerida on tervisele kasulik ja seda aparaati tarvitades kõvendate omi närve. Soovitatakse iga päev tarvitada.”

Meie osakonna kaks kõige populaarsemat eksponaati on veider ogaline klots ning puust tuletõrjekäru. Esimese kohta küsitakse liiga tihti, mis asi see on, sest silt asja juures teatab põgusalt, et tegu on köievabrikus kasutusel olnud riistaga. Teine on aga lihtsalt vägev masin. Nii vägev, et üks väljamaalaste perekond lastega tuleb juba kolmandat korda lossi, sest lapsed tahtsid seda jälle näha ja katsuda.

Tegemist on viisakate lastega. “Sel aastal söukseid rätsusid eriti ei ole,” räägib Helgi. “Söuksed rätsud” tähendab püsimatuid tegelasi, nagu eelmisel aastal rohkelt ringi tormanud Läti ja Soome koolilapsed, kes hirmsasti müterdasid ja hüppasid, et kutsu neid muudkui korrale. Haudvaikus ei pea siin olema, aga ise saavad haiget, kui trepist kukuvad.

Virutavad siis kah või?

Sel aastal ei olevat muuseumist eksponaate veel pihta pandud. Tubli töö.
Küll aga meenutatakse härdalt kaht tuletõrjeühingu juubelimärki, mis vitriinist klaasi alt kaduma läksid. Töötajad arvavad, et keegi oli kapi võtmetele näpud taha saanud, et siis kapp avada.
Teises saalis läks kord kaduma üks tuulelipp, kunagine vaekoja tuulelipp. Kellelegi näpuga otseselt näidata ei juleta, kuid töötajad aimavad, kes selle asja taga olla võib.

“Silm peab kogu aeg vaatama ja kõrv peab kogu aeg kuulama!” tõdeb Helgi. Märkide näppamise ajast on ikka pabin sees, ehkki tema siis tööpostil ei olnud.
Võib-olla on need kummitused, mis lossis jutte levitavad, aga võib-olla ongi mõnikord asjad lihtsamad, kui näivad. Üks kummaline sosin räägib hoopis teist laadi näppamisest.

Nimelt olevat meie kallis muuseum rajatud näpatud alustele. Ühe jutu järgi olevat muuseumi alusepanija Holzmayer esimesed eksponaadid hoopistükkis Itaaliast pihta pannud ning nendest kasvas edaspidi välja kõik see, mida me praegu valvame.

Muuseumi kodulehekülg teatab, et Saaremaa Muuseumile pandi alus 17. veebruaril 1865, kui Kuressaares asutati Saaremaa Uurimise Selts. “Suured teened seltsi asutamisel ja arendamisel olid Kuressaare Gümnaasiumi klassikaliste keelte õpetajal J. B. Holzmayeril. Tema poolt läbi viidud arheoloogilistel kaevamistel leitud muistised panidki Saaremaa Uurimise Seltsi muuseumile aluse.”

Praegu on Saaremaa muuseumi kogudes üle 135 000 museaali. Kusjuures nende seas on ka igasugu veidratest maailmaotstest pärit kraami, millel Saaremaaga muud seost pole kui see, et siinsed mõisnikud nad kogusse andsid.

Palju toredaid inimesi

Olgu sellega kuidas on, aga Helgi on oma tööga rahul. Tema arvates on siin kõik täitsa kenad inimesed koos. Näiteks Mare ja Urve.
Mare valvab ruumi, kus seisab Eesti esimese presidendi, härra Pätsu vahakuju. See on menukas eksponaat ning peaaegu kõik tahavad end härra Pätsu kõrval pildistada. Kilkamist kostab siit palju.

Mare räägib, et Pätsu peab kogu aeg valvama, sest kõik tahavad teda näppida. Mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud inimesed. Kui muidu saab silma peal hoida vaikselt nurgas istudes, siis suuremate rahvahulkade saabudes peab presidendil suisa käest kinni hoidma. Päts on muuseumis sellepärast, et 1939. aastal käis president Saaremaal. Suur sündmus.

Mare pole just väikese staažiga järelevaataja, olles lossis töötanud 18 aastat. Kusjuures see pidi olema siis vaid hetkeline töö, mis näib kinnitavat, et ajutistest asjadest püsivamaid olemas pole.

Urve

Urve kuulab toolil istudes kõrvaklappidest raadiot. “See nägemist ei sega,” ütleb ta. Tema silme all on sõjaaeg ja paadipõgenikud ning ta oskab end niimoodi paika sättida, et suudab jälgida kahte ruumi korraga. Muidugi kasutab ka tema ära asjaolu, et ruumis on peegeldavaid pindu.
Urve juures on omamoodi äge seik see, et juba 1970. aastate keskelt alates on ta kolme-kümne aasta jooksul käinud lossis giidina ekskursioonirahvast kantseldamas. Praegu arvab ta, et kuna pole asjaga kogu aeg tegelenud, siis kipuvad asjad ära unuma.

Ekskursioone tegi ta vene keeles. Nüüd leiab, et kui mõnd muud võõrkeelt oskaks, siis saaks saalivahina töötades väga palju keelepraktikat, sest siin kuuleb kõiki keeli. Inimesed küsivad küsimusi. Isegi mõned giidid kipuvad vahel ära eksima ja teed küsima.

Teised, kellega suhelda saab, on väliseestlased, kes väljapanekutega seoses oma lugusid hakkavad pajatama. Ja mõnikord käib okupatsiooniaastate väljapaneku juures inimesi, kes tunnevad end puudutatuna ning kipuvad pahandama.
Urve pole ühtegi näppajat teolt tabanud ning midagi kaduma läinud ei ole. Küll aga tuleb külastajatele meelde tuletada, et ei ole ilus kolhoosiesimehe laua peal oleva telefoniga Stalinile helistada.

Maili

“Võta nüüd laps ära sealt pealt!” hüüab tähelepanelik valvur. Maili. Keegi lapsevanem on oma põngerjal lubanud ürgaegse kanuu jäänuse sisse ronida ja sellel ei saa lubada jätkuda. See on tavaline lugu.
Maili räägib loo tuntud ja kaalukast mehest, kes kah paati istus. Maili hüppas kohe püsti ja tegi ulakusele lõpu. Härra oli hirmsasti vabandanud. Järgmisel aastal külastas sama mees lossi taas ning Mailit nähes varjas kätega näo ja ütles, et tal on siiamaani häbi selle pärast.

Maili on väga jutukas naine. See võib kõlada uskumatult, aga ta on lossis ajalugu valvanud juba 23 aastat. Põhimõtteliselt samas koridoris terve selle aja. Tema silma all on meie kõige vanem ajalugu, kuhu hiljuti tekitati juurde Salme muinaslaeva väljapanek. “Töökatele tuuakse ikka tööd juurde!” arvab ta selle peale. Ikkagi üks asi rohkem valvata.

Maili valvatavatest asjadest ei olevat seni midagi jalutama läinud. Hea töö. Ja ega sealt lihtne virutada olekski. Aga veider lugu toimus vahepeal kiviheitemasina maketiga, mille kaks pulka igal kolmapäeval kadunud olid. Lõpuks tulid need iga kord välja.

“Kord olid masina all, kord seina vahel. Üks oli tooli all ükskord,” meenutab ta. “Ma ei tea, mis tsirkus siin käis. Ma olin täitsa üllatunud.”
Sellegipoolest teab ta rääkida paarist näppamisest, mis lossis toime pandud. Ükskord virutasid sullerid näituselt puulusikad ära. Need tulnud hiljem välja Kuivastu sadamas ühest autost, pahalased tabati.

Veelgi kurioossem lugu toimus loodusosakonnas, kust viidi vitriinist klaasi tagant nirk ära. Klaas oli täitsa terve. Seal olla üks tüüp valvuri tähelepanu eemale juhtinud, kuni teine näppas. Veidi hiljem saadi tegelased linna pealt kätte, valvur tundis kaagid ära. Lugu räägib, et nirk pidi olema tuttavale tütarlapsele kingituseks.

Kuna Maili liigub mööda koridore, mille aknad avanevad sisehoovi, siis on teda ükskord kummituseks peetud. Maili liikus hämaras koridoris ühe akna juurest teise juurde ning sisehoovis ringi vaadanud kodanik öelnud pärast turvamehele, et seal kummitab.

“Pane see tagasi!” Isegi lobisemise ajal paneb Maili tähele, kuidas üks noor tüüp kavatseb koridorist minema jalutada eksponaate tutvustava väljamaakeelse trükisega. Need peavad ruumi jääma. Poiss suundub saali, kus eksponeeritakse mõne aja eest kartulipõllult leitud rahapada.
See tekitab Mailis elevust. Pada leitud tema kodust pooleteise kilomeetri kauguselt.

“Oleks ise selle leidnud!” fantaseerib Maili.
“Mida sa siis teinud oleks?”
“Oleks muuseumisse toonud, loomulikult. Mis asja ma teen sellega!”

Peep

Peep on kõige noorem saalivaht ning tema kontrolli all on kõikse suurem territoorium – terve teine korrus. Mees on muuseumis silma peal hoidmas juba 17 aastat, sattudes siia juba enne keskkooli lõppu.
Peep arvab, et töö on hea, ei ole tervisele ohtlik. Näiteks need, kes kaitsetornis töötavad, peavad pidevalt treppe mööda ronima ning on tõmbetuule käes. Peebu territooriumil seda muret pole.

Võrreldes teiste ruumidega on Peebu silma all kõige vähem väljapanekuid. Enamik ruume on lihtsalt avarad, mõne seinale riputatud eksponaadiga. Samas on tema saanud tähelepanu sellega, et pidas kord vargad kinni.
Lätlasest muuseumikülastaja üritas seina pealt lippu varastada. “Nad käristasid maha ja panid põue selle,” kirjeldab ta. “Ma kuulsin, et raksakas käis. Nägin ära, põrutasin kohe alla, panin ukse kinni.” Kui lossi uksed kinni, kutsuti politsei. Vargaga maadlema ei pidanud.

Antud juhtumi puhul kehtib tema öeldud valvuritarkus: “Kõrvadega tuleb kuulata tegelikult, silmadega ei näe!”
Teinekord üritasid külastajad vahtkustutit varastada, aga politsei sai ka need sellid kätte. Peep ei kujuta ette, miks keegi tahab lossist vahtkustutit varastada. “Pätid on.” Nagu ka need, kes tahavad virutada kapiitlisaali toolidelt nikerdatud kotkapäid.

Meelehärmi valmistavad lisaks varastele ka turistid, kes armastavad ustele ja seintele sodida, ning kaabakad, kes lossiaknaid õuest kividega pilluvad. Akendel on nüüd metallvõrk ees.
Õnnetutest äpardustest on Peep kuulnud lugu suudlevatest armastajatest, kes jäid õhtu peale ning lõpetasid lossis suletud uste taga. Aga see ei juhtunud Peebu ajal.

Peep käib juhuslikku trajektoori mööda läbi kümmekond ruumi ning poetab enesekindlalt lugusid ajaloost ja religioonist. Ta teab aastaarve ja nimesid, mis ammu võõrad, ning oskab rääkida sellest, kuidas loss ehitati ja mismoodi renoveeriti ning kuidas siin rüüstatud on.
Teine teema on religioon, mis on Peebule hingelähedane. Viiesaja aasta vanune puidust nikerdatud kompositsioon pühadest tegelastest paneb ta rääkima sellest, kuidas kõik religioonid peavad end kõige õigemaks ning miks kristlus ja ristiusk on erinevad asjad.

Peebus ei puudu ka müstiline pool ja ta jutustab kuuldusi kummitustest ja inglitest. Kord olla üks giid näinud seitset valget inglit, üks naine väidab, et ta näeb haldjaid, ning väike poiss rääkis talle loo sellest, kuidas üks kummitus olla talle rusikaga niimoodi virutanud, et ta peaaegu trepist alla kukkunud. Peep ise pole midagi sellist näinud.


Vello Klaassen leidis oma vanaisa

Kogenud jälgijad rääkisid mitu korda, et tihtipeale kuulevad nad külastajatelt, kuidas üks või teine inimene on mõne oma sugulase kuskilt pildi pealt ära tundnud. Ka see päev ei olnud erandiks.

Ühes Teise maailmasõja saalis, kus räägitakse väljamaale pagemisest, astus ligi härra Vello Klaassen Pärnust (tegelikult elab ta praegu Rootsis).
“Ma leidsin pildi oma vanaisast,” rõõmustas mees. “See on fantastiline!”
Vanaisa Joosep Laiuste tundis foto peal ära Vello abikaasa. Pildil on hulk inimesi, Rootsi pagenud eestlasi, kes hakkasid seal kohalikku haridust omandama. Joosep Laiuste oli kooliõpetaja ja direktor.

“Ma olin samas paadis, kus temagi,” rääkis Vello, kes sel ajal oli vaid viieaastane. Laev põgenikega sõitis Visbysse 1944. aastal. Pilt on tehtud vaid kuu aega hiljem.
Oma vanaisa leidmine oli Vello jaoks suur üllatus ning ta näitas pilti ka kaasas olnud lastelastele, kes olid Eestis esmakordselt. Lapselapsed on tema sõnul sageli küsinud, kus on see koht, kust vanaisa pärit on, ning nüüd nad nägid seda. Vello sõnul meeldis neile siin väga.

Vello meenutas oma perega seoses üht lugu aastast 1941, mil venelased tulid nende koju ja viisid kaasa tema isapoolsed vanemad ja isa venna. Nad viidi Siberisse ning pärast pole neist palju teada. “Aga sel päeval mina, minu ema ja isa ei olnud kodus. Ja nüüd ma istun siin! Mul vedas.”

Vello rääkis eesti keelt veel mõned aastad pärast Rootsi asumist, edasi võttis rootsi keel võimust. Nüüd on ta taas eesti keelt meenutama hakanud ning ütles, et lapsepõlvekeel on natuke tagasi tulnud. See, mida ta eesti keeles räägib, on väga selge ja korrektne, kuid ise tunnistab, et tema sõnavara on väike ning väga paljust ta aru veel ei saa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 66 korda, sh täna 1)