Andres Paas teeb festivali armastusest kammermuusika ja kodusaare vastu (6)

Andres Paas teeb festivali armastusest kammermuusika ja kodusaare vastu

LILLED MAESTROLE: Tänusõnad ja lilled Andres Paasile tõeliselt ilusa elamuse eest.

Kuressaare kammermuusika päevad on selleks korraks lõppenud. Nagu abilinnapea Argo Kirss festivali lõpetamisel targasti arvas, peetakse kõnesid ka 65. festivalil ehk siis 50 aasta pärast. Tegelikult on ju tegemist juba praegu auväärse festivaliga – Eesti vanima kammermuusika- ja Saaremaa vanima festivaliga üldse.

Festivali looja ja kunstiline juht Andres Paas, kuidas oled suutnud 15 aastat vastu pidada? Ja aina tõusvas joones… Sa ikka oled natuke kodukoha patrioot ka?
Minu jaoks on väga oluline, et oleks tugev side asjaga, mida sa teed, ja kohaga, kus sa seda teed. Kui need puuduvad, pole mõtet üritadagi. Nii ongi Kuressaare kammermuusika päevadega läinud.

Alustasin festivaliga 1995. a. Mäletame ju kõik hästi, et Kuressaare suved olid sellel ajal kultuurisündmuste poolest suht vaiksed. Kuna veetsin igal suvel siin oma koolivaheaega (olin tol ajal muusikaakadeemia magistrant), tekkiski idee ja kiusatus luua oma kodulinna üks muusikafestival. Suure kammermuusikafanaatikuna ei tekkinud mul kahtlustki, et mis žanri festival see võiks olla.

Ja just kammermuusika sobis ka enim Kuressaare kammerliku miljööga. Seega ongi suur armastus kammermuusika ja oma kodusaare vastu olnud need tõukejõud, mis ajendasid mind seda festivali 15 aastat tagasi käivitama ja ka tänasel päeval korraldama. Kuna see on minu enda loodu, ei raatsi kuidagi sellest lahti lasta, sest on ju nii huvitav koos minna ja kasvada – ehk oskame seda öelda 65. festivalil – kuhu…

Kui rääkida festivali ajaloost, siis alustasid muusikakooli saalis ja suuresti oma õpingukaaslastega (andeks, kui eksin viimases). Kuidas sul on õnnestunud saarele saada ikka ja jälle lausa maailmanimesid?
See on lihtne siis, kui festivalil on kõrge maine ja pikaaegsed traditsioonid. Maailm on tegelikult väiksem, kui me seda aduda oskame. See tähendab, et positiivne info festivalist levib meiega koostööd teinud muusikutelt üha edasi laiematesse ringkondadesse.

Nüüd võtavad paljude rahvusvaheliste kontserdiagentuuride ja management’ide produtsendid-mänedžerid lausa ise minuga ühendust ja pakuvad koostööd. Ju oleme siis teinud siin head tööd ja suutnud ennast tõestada usaldusväärse partnerina.
Muidugi ei tule see kõik üleöö, vaid ikka aastatega.

Selleks et saada festivalile suuri nimesid, peab olema ka suur rahakott, sest suurte artistide honorarid on palju kordi suuremad kui nende muusikute omad, kes alles loovad endale nime. Rahaga on aga alati nii, et seda on vähem, kui vaja oleks. Ent vaatamata sellele oleme suutnud Kuressaarde tuua tõelisi kuulsaid tippe.

Kindlasti on siinkohal suureks abiks festivali tihedad kontaktid paljude suursaatkondadega Eestis, kes meie festivali alati heal meelel toetavad. Nende jaoks on oluline ja prestiižne, et nende maa artistid just Kuressaare kammermuusika päevadel esineksid. Selle koostöö üle võib ainult rõõmu tunda.

Seega võin julgelt väita, et ka tänu suursaatkondade toetusele oleme saanud Kuressaarde kutsuda paljusid maailma muusikatähti. Ka tiheda töögraafikuga koormatud suursaadikud leiavad pea alati võimaluse ise meie festivalile kohale sõita. Kindlasti paljud ei teagi, et näiteks sellel aastal viibisid publiku hulgas Suurbritannia, Hispaania ja Portugali suursaadik.

Milline on nende 15 aasta jooksul olnud sinu suurim töövõit – st kas oled saanud äkki kohale tuua mõne esineja, keda oled väga tahtnud, või oled ehk ise saanud nii suure elamuse, mida hiljemgi ikka ja jälle meenutada?
Arvan, et töövõiduks võib lugeda iga festivali õnnestumist, mida on seljataga nüüdseks viisteist – see on tegelikult ühe kultuuriürituse jaoks vägagi auväärne iga.

Festivali ettevalmistamine on pikk protsess, mis ei kulge ilma vaevadeta. Seda suurem on rõõm ja rahulolu, kui kõik õnnelikult ja korda läheb.
Elamusi olen oma festivalilt saanud üksjagu, kuigi alati ei olegi mahti kontserdile keskenduda, sest pead ka sel ajal mõtlema ja ette nägema kõiki korralduslikke detaile, et ei tekiks mingeid probleeme ja tõrkeid. Ühesõnaga, peab logistikat valdama ja olema mitu käiku sündmustest ees, mis ei anna asu isegi kontserdi ajal – mõte kogu aeg töötab.

Elamustest – siiani saadab mind Aueri Kvarteti kontserdil kuuldud Schuberti keelpillikvarteti ”Surm ja tütarlaps” sügav lummus, Alexandre Tharaud’ ülipeenelt ja põnevalt esitatud Scarlatti ja Rameau muusika, Rustam Komatškovi erakordselt tundlik musikaalsus ja imekaunis tšellokõla, flamenkotantsija ja kastanjetimängija Belen Cabanesi ülikirglik ja sensuaalselt küps lavanatuur, Vestard Shimkuse Rahmaninovi teise sonaadi unustamatult meisterlik ja sugestiivne ettekanne jne, jne…

Kindlasti on igal festivalil välja kujunenud oma publik. Kuidas sina hindad oma festivali publikut?
Tead, me oleme lihtsalt vaimustuses oma publikust. Olen kindel, et see on maailma parim. Nii sooja, emotsionaalselt avatud ja heatahtlikku publikut annab otsida.

Tundub, et inimesed, kes meie kontsertidel käivad, ikka armastavad seda muusikat suure andumusega. Ja muideks, seda on ära märkinud ka paljud festivalil esinenud artistid. Meil on välja kujunenud ka oma fännid, kes külastavad meie kõiki kontserte juba pikki aastaid, ning alati on avakontserdil väga tore ja soe tunne näha publiku hulgas ammuselt tuttavaid nägusid.

Tänavuse festivali suurim elamus oli paljudele avakontsert (ei ole mina näinud enne, et inimesed saalis nutavad!). Kuidas sa avakontserti planeerid? Kuidas mõjutab sind ennast oma festivalil esinemine?
Kisub ju hing ikka muusika poole, seetõttu jääb nagu midagi puudu, kui ise oma festivalil esineda ei saa. Kogesin seda mõned aastad tagasi, kui mul tervislikel põhjustel oli klaverimäng keelatud ja ma ei saanud seda täiuslikku tunnet, mis tekib festivali lõpus siis, kui olen ka ise muusikuna üles astunud. See on nagu topeltmäng kahel rindel – aeganõudev, väsitav ja keeruline kontserdiks ettevalmistusprotsess ja samal ajal pead ajama festivali asju, mida on alati oh kui palju –, aga see ongi just põnev, kui saad end proovile panna ja ennast ületada.

Sellel aastal tekkis avakontserdil tõesti erakordne atmosfäär. Kui sa tuled lavale ja näed neid ootusärevaid ja sõbralikke nägusid ning tunnetad, et sind on väga oodatud, siis ei saa kohe teisiti, kui tahad endast anda kõik. Ei mäleta ka, et kultuurikeskuse saalis oleks olnud avakontserdil nii palju rahvast, kui sellel aastal.

Ja muidugi minu suurepärased ja inspireerivad lavapartnerid Rustam Komatškov ja Julia Igonina, kellega meil tekkis kohe esimeses proovis niivõrd hea üksteisetunnetus. Ja vähetähtis ei ole ka muusika, mida esitatakse. Usun, et Tšaikovski Klaveritrio ei suuda jätta kedagi ükskõikseks, kui see on mängitud kire ja täislaenguga.

Pean tunnistama, et kui oli kõlanud trio viimane noot, valgusid ka minul endal pisarad silmanurka…, sest see muusika on nii sügav, liigutav, lummav ja võimas…

Ainus nurin, mida olen kuulnud, on see, et lossikontserdile on kapiitlisaal väikseks jäänud. Kuidas sa seda kommenteerid?
Oleme tõesti kangelased, et sellesse väikesse saali mahutame ära ligi kolmsada inimest. Aga keda sa raatsid ukse taha jätta, kui oled toonud Kuressaarde sellise maailma tippansambli nagu seda on Orlando Consort – selline asi on peaaegu et ime –, ja minu sooviks on, et saaksime ikka kõikidele muusikasõpradele muusikaelamuse pakkuda, kes kontserdile on tulnud.

Lossikontserdid on tõesti alati rahvast pungil, lihtsalt see paik on niivõrd maagiline.
See on üks tõeline pärl Kuressaare kammersaalide hulgas.

Milline oli sinu enda suurim elamus tänavuselt festivalilt?
Elamusi oli rohkelt, aga kui välja valida see üks ja ainumas, siis muidugi Joana Amendoeira ja Mar Ensemble’i kontsert Ritteri saalis. Minu jaoks on tähtis, et kui muusik kord juba lavale astub, peab ta haarama mind sedavõrd, et ma unustan kõik muu. Joanal oli olemas just see intensiivsus ja lavaline energeetiline sära ja vabadus, mis mind väga lummas ja kuulama pani.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 686 korda, sh täna 1)