Braavo! Elagu kammermuusika päevad! (4)

Braavo! Elagu kammermuusika päevad!

SARMIKAS JA KARISMAATILINE: Portugali nn uue generatsiooni fado-lauljatar Joana Amendoeira lummas nii oma heliseva hääle kui ka esinemismaneeriga.

Selleks korraks siis on kammermuusikud pillid kotti pannud ja Kuressaarest lahkunud. Maha on neist jäänud aga palju helgeid mälestusi – säravaid ja kirglikke emotsioone, mida sügisesse kõrgkultuuri vaikellu kaasa võtta.

Nagu üks inimene targalt kommenteeris, on kammermuusikafestival nagu pikka aega oodatud suvine päike – tuleb ja särab ning tema helgusest ja soojusest peab jätkuma terveks aastaks.

Kui rääkida tänavusest festivalist, siis oli see juba auväärne viieteistkümnes ning läinud teisipäevasel avakontserdil üles astunud kammermuusika päevade kunstiline juht Andres Paas (klaver), Venemaa muusikud Julia Igonina (viiul) ja Rustam Komatškov (tšello) suutsid oma mänguga luua kultuurikeskuse saalis sellise aura, mida mitte igal kontserdil ei kohta.

Kindlasti pakkusid kõik kuus festivalikontserti omaette elamuse, olgu sellesse pärlikeesse lükitud siis hispaania pianisti Eduardo Fernándeze filigraanne klaverimäng või üdini nauditav Kodály Kvarteti (Ungari) kontsert. Viimane oligi festivali lõpetaja rollis ja esitas tõelise säraga Haydni Keelpillikvarteti g-moll, kuid ka nüüdismuusika valda kuuluva Emil Petrovicsi Keelpillikvarteti nr 3, mille maailma esmaettekanne oli muide tänavu 22. märtsil Haydni 200. surma-aastapäeval. Ning muidugi Dvořák! Veidi romantilist igatsust, natuke afro-ameerika spirituaalide sugemeid… Kodály Kvarteti rahvusvahelist tuntust tajub vaat et igast poognatõmbest.

Kindlasti jäi meelde “Lossimuusika”, kus esines Orlando Consort Inglismaalt – pole just igapäevane kuulata Kuressaares Arvo Pärdi heliloomingut (mainekas kvartett esitas kontserdil Pärdi “Summa”).
Kiita tuleb kindlasti kõiki esinejaid – festivali latt on juba nii kõrgel, et viletsaid interpreete siia ei tulegi (ei kutsutagi).

Oli vahva, et kontserdil, mille nimeks “Visioonid” kõlas Reval Ensemble’i esituses just eesti muusika (Mirjam Tally, Tõnu Kõrvits, Lepo Sumera, Urmas Sisask). Ja seegi, et publikut, muuseas väga asjatundlikku, kammerfestivalile jätkus. Isegi siis, kui ühte õhtusse mahtus lisaks kammermuusikale veel Jaan Tätte lossihoovikontsert ning kuursaalis astus üles brasiilia sambalauljatar Denise Fontoura, suutis Rüütli spaa Ritteri saalis toimunud fado-kontsert küllaga huvilisi kohale meelitada. Ja publikul ei tulnud pettuda.

Sarmikas ja karismaatiline portugali nn uue generatsiooni fado-lauljatar Joana Amendoeira lummas nii oma heliseva hääle kui ka esinemismaneeriga. Oma osa “Eksootiliste promenaadide” fado-kontserdi õnnestumises oli muidugi lauljannat saatnud Mar Ensemble’il, kus 12-keelelist Portugali kitarri mängis laulja vend Pedro Amendoeira, kontrabassi Paolo Paz ja kitarri Pedro Pinhal.

Fado kui just Portugalile omane rahvuslik muusikastiil, mida on nimetatud linnafolklooriks ja selle maa hinge tõeliseks peegelduseks, haaras sel õhtul kaasa ka Kuressaare publiku, tundudes põhjamaisele meelelaadile üsna hästi sobivat.

Viis kaunist kontserdipäeva panevad tegema sügava tänukummarduse tegijatele, ennekõike aga meie oma Kuressaare mehele Andres Paasile. Sest vaid lugupidamisest siinsete inimeste – nii mõnegi arvates provintsliku mõttelaadi ja “asjaarmastajate” – vastu, suudetakse pakkuda elamus, mis tõsiselt puudutab kõiki meeli ning paneb juba lõppkontserdi viimase aplausi ajal ootama järgmist suve koos järgmiste kammermuusika päevadega.

Rita Loel, Ragna Malm

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)