Vesi on märg ja meri kaugel (5)

Vesi on märg ja meri kaugel

 

Jaan Tätte ütles laulu- ja tantsupeol intervjuus Eesti Päevalehele:
Kahjuks pole meil sadamaid. Muidu ma kutsuks inimesi mereelu elama, kuniks meil seda ilusat suveilma on. Hämmastav on see, et mina olen eluaeg merel olnud ja mõtlen, et kõik inimesed on järelikult merel olnud.

Aga kõik külalised, kes meil laevas on käinud, räägivad, et on esimest korda. See ehmatab. On mereriik ja inimesed pole merel käinud! See asi tuleb ära lõpetada!

Ilusasti ütles, aga pani mõtlema

Sellest on palju räägitud, et meil ollakse merest võõrdunud. Kahjuks on seda märgata ka Saaremaal. Valdavalt on meil ainukeseks merekogemuseks laevaga üle Suure väina sõit, samas kirudes, et miks küll silda juba ei ole. Kummaline on see, et sillaehitusse ollakse valmis panustama mitu miljardit krooni, samal ajal kui meie sadamad on alarahastatud ja enamik neist lagunenud.

Mind paneb imestama eeldus, et saarele ja saarelt ära peab saama iga ilmaga, ja väide, et laevaliin on maanteepikendus. See mõtteviis ongi aluseks nõudmisele, et pean üle väina saama iga päev ja iga kell. Aga kui laevad tormi tõttu ei liigu, mis on mereinimeste jaoks tavaline rutiin, ületab see millegipärast ajalehtede uudiskünnise ja teenib maakate pahameele. Ei ole just meresõbralik suhtumine.

Ka saarlased on merest võõrdunud

Murelikuks teeb suhtumine, et merel jahi või paadiga sõitmine on vaid rikaste lõbu. Mis rääkida mereleminekust, kui mere äärdegi satutakse harva. Küsiks igalt saarlaselt, kui mitmes Saaremaa ja Muhu sadamas on ta viimase kümne aasta jooksul käinud. Kuivastus kahtlemata, Kuressaares võib-olla. Kas veel? Kardan, et enamikul rohkem üles lugeda polegi.

Eesti mereakadeemia on juba mitu aastat ettevõtetele ja muudele kollektiividele pakkunud lühikursusi teemal “Merendusalased teadmised maarottidele”. Huvi kursuste vastu on seni olnud kahjuks kaunis leige.
On tehtud ka ekstra pakkumisi ajalehtede toimetustele ja kirjastustele, aga tagasiside on olematu. Paljud küsivad, milleks? Ikka ja jälle loen lehtedes uutest laevadest, mille kiirus ei ole mitte x sõlme, vaid x sõlme tunnis.

Neid, kes aina pasundavad meremajanduse taaselustamise vajadusest (allakirjutanu nende hulgas), peetakse mingitmoodi veidrikeks, mõnesid isegi nõukaaja tagaigatsejateks. Või veelgi hullem – keskerakondlasteks või rohelisteks, sest nende parteide programmis on ainukesena merendusest juttu. See kujundab avalikkusele mulje, et võimulolijad ei taha teha seda, mis on teiste erakondade programmis.

Võhiklikkust liiga palju

Merenduse toetamise vajadusest on palju räägitud. Ka olen merendusettevõtete maksusoodustuste ideele palju tagasisidet saanud merekaugetelt inimestelt. Mitmetel neist on tekkinud küsimus, et miks küll peaksime eelistama meremehi ja reedereid nendele maksusoodustuste loomisega.

Miks peame merendusärimeestele kasumit teenima teiste arvelt? Ei saa mainimata jätta üldsuse pidevat nurinat selle ümber, kui palju riik doteerib laevaühendusi saartele, ikka on kellelgi kont kurgus.
Olen palju kohanud merendusalast võhiklikkust n-ö rohujuure tasandil, st üksikisiku silme läbi, ent ka meie riigi esindajate poolt, kõigest ei mahu siinkohal kirjutama.

Väikesadamad on mereväravad

Eelnimetatud inimeste umbusku olen kogenud ka väikesadamate arendajate suhtes. Möönan, et osalt on ka väikesadamate arendajad ise selles süüdi, et nende projektidesse hästi ei suhtuta. Sageli näib, et sadama arendamise peamine eesmärk on luua mere äärde lukshotell, kust ja kuhu superrikkad veeteid pidi kulgevad, ning ümbritseva kogukonna vajadused ja kaasamispüüded jäävad teisejärguliseks.

Sellise tõrjuva suhtumise tõttu ei kiideta ka eriti heaks väikesadamate riiklikku toetamist, sest see raha minevat ju ahnete “ärikate” taskusse. Tean, et enamik väikesadamate taastajaid ja uute rajajaid teevad oma tööd südamega, kasumit taga ajamata, kuid mõned üksikud tõrvatilgad meepütis on selle enamiku üldsuse toeta jätnud. Seni on merendustegelastest loodud valdavalt kasumijanuste padukapitalistide kuvand, kel koostöö ka omavahel ei suju.

Üheksakümnendatel Eesti merenduse mahaparseldajad on üldsuse suhtumisse armid jätnud.
Merendusest ei anna keegi teine üldsusele ega riigijuhtidele paremini teada kui merendustegelased ise. Nii merenduspisiku massidesse viimiseks kui ka laevadesse ja sadamatesse ressursside võimalikesse panustajatesse suhtumise positiivsemaks muutmiseks on vaja tõsine lobitöö ära teha nii riigiametite koridorides kui ka rahva hulgas. Midagi ei muutu enne, kui ei muutu üldrahvalik suhtumine.

Meri on meile oluline

Peame end kokku võtma ja koostööd tegema. Iga laia üldsust puudutava otsuse eel tuleb teha tõhusat selgitustööd, igas rannakülas tuleb arenduse alustamisel luua kõigepealt kontakt kohalikega. Ehk siis muutub ka suhtumine ja paraneb teadlikkus merendusest ja selle olulisusest. Ei tasu astuda sama reha otsa, nagu Hiiumaal tuuleparkide arendajad ei osanud vastata kohalike inimeste küsimusele, kuidas Hiiumaa elanikud sellest kasu saavad. Kogu elekter minevat riigist välja ja kasu omanike taskusse ning kogukonnale jääb vaid tuuleparkide talumine.

Meediat ei tasu tõrjuda, vaid see tuleb enda kasuks tööle panna. Senine merenduspilt ajakirjanduses, kus kajastatakse eelkõige merenduses toimuvat halba, peab muutuma. Laevaõnnetused ja merereostused, piraatidega seotu ja laevakompaniide kapi-luukered moodustavad praeguses mereuudiste pildis masendava ülekaalu. On vaja üha enam häid uudised meedias, kuigi nendega tuleb rohkem vaeva näha.

Selleks tuleb kogu Eesti rahva ja sealhulgas ka saarlaste seas tekitada suhtumine, et merendusse panustamine on tee, mis loob otseselt ja kaudselt tuhandeid töökohti, see teeb tööturgu stabiilsemaks ja muudab seega kogu meie elu paremaks. Õnneks on saarlaste ajalehed juba praegu meeldiv erand, neist leiab merendusest ka positiivseid uudiseid.

Tegutseda on vaja kohe

Suur töö on ees, et üldsusele mitte ainult merendust propageerida ja teadvustada, vaid viia see mõte ka meist igaühe südamesse. Ei pea ootama põlvkondade vahetust, tegutseda tuleb kohe. Tähtsaimaks eesmärgiks peab saama kõikide Väinamere ja saarte sadamate kordategemine aastaks 2013, mil maailmaregatt The Tall Ships’ Races sadade purjelaevadega Helsingist Riiga sõidab. See on suurepärane võimalus tutvustada Eestit, meie saari ja väikesadamaid, seda ei tohi maha magada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)