Teraviljakasvatajast hobilendur Andres Peet unistab uuest lennukist

Teraviljakasvatajast hobilendur Andres Peet unistab uuest lennukist

ÕHKUTÕUSMISEKS VALMIS: Neemi küla mees Andres Peet tunneb ise lendamisest mõnu ja viib pilve piirile ka oma sõbrad.

Kaks aastat tagasi Pöide valla aasta tegija tiitliga tunnustatud Neemi küla mees Andres Peet on teraviljakasvatajast talunik, kes tuntust kogunud nii lennukiehitaja kui ka lendurina.

Saarlane on oma pisilennukiga õhust tervitanud Muhus Presidentide alleele puud istutanud Eesti vabariigi riigipead Toomas Hendrik Ilvest ja pärimuspäeval Angla tuulikumäele kogunenud publikut, kelle hulgas oli ka kultuuriminister Laine Jänes. On teinud õhusõitu oma küla inimestele ja sõpradele, otsinud rabasse eksinud inimesi, kodukarjamaalt plehku pannud loomi ja lautrikohtadest varastatud paate.

“Andres on vastutulelik ja lahke mees. Ta ei ole üksnes hobilendur, kes külarahvale ja sõpradele pilve piirilt maad näitab, vaid ka hea giid. Ülevalt paistavad ju majad ja paigad kõik teistmoodi. Piloot Peet seletab huvilisele, mida vaadata ja jälgida. Ta tunneb maastikku, ehitisi, merelahtesid, karjamaid ja kariloomi – kõiki ja kõike, kellest või millest üle lendab,” oli Andres Peediga lennusõitu nautinud Pöide valla elanik omakandi populaarsest mehest vaimustuses.

Kahekohaline Volkswageni mootoriga Blanik L-13 väikelennuk on Andres Peedi teine lennumasin, millega ta kaks aastat tagasi, 2. juulil Kuusiku lennuväljalt kodunurmedele lendas. Saaremaa lennunduse ajalukku läheb Andres Peet esimese saarlasest lennukiehitajana ja esimese eralennuki ostjana. 2000. aastal valmis Andres Peedil esimene kõikidele tehnilistele nõuetele vastav väikelennuk. Kahjuks purunes selle veneaegse mootori väntvõll. Kolikambrisse pole lennukiehitaja oma esimest õhusõidukit visanud. Ta loodab ka sellele hinge kunagi sisse puhuda.

Lennukitest huvitus Andres pisipõnnina

“Õde rääkis, et olin Kuressaarest startivatele liinilennukitele järele hõiganud: lenku, lenku, võta mind pääle! Võib-olla olengi eelmises elus kotkaste perekonnas elanud. Lennuhuvi on ikka kaasa sündinud,” rääkis Andres Peet.
Elukutselist lendurit pole Neemi küla noormehest siiski saanud. Andres ise ütles, et vahest sai takistuseks tol ajal vähene vene keele oskus, miks ta loobus lennukooli eksamitele minekust.

Puri- ja mootorlennuki pilooditunnistuse sai saarlane 20 aastat tagasi Leedust, Šiauliai lennuklubist. Nüüdseks on Andresel täitunud eluunistus – isiklik lennuk seisab kodulennuväljal. Kui ilmastikuolud lubavad, võib ta sellega õhku tõusta ükskõik mis ajal.
Oma mootorpurilennukiga huvilistele närvikõdi tekitamiseks on piloot ära õppinud ka mõned trikitamise nipid, kuigi suureks trikimeheks Andres Peet ennast ei pea. Õieti ei võimaldagi see lennuk nn kaelamurdvaid akrobaatilisi etüüde sooritada.

“Purilennukiga olen üsna palju surmasõlmi teinud, pööriseid ja teisi asju. Kõigepealt peab lendur kinni pidama ohutusnõudeist. Ma tean oma lennuki aerodünaamilist väärtust ja vastavalt sellele ma ka lendan. Kui mootoriga midagi peaks juhtuma, saan ma kilomeetri kõrguselt lennata veel kümne kilomeetri kaugusele. Ilma mootorita Blanik langeb kilomeetri kõrguselt isegi 28 kilomeetri kaugusele. Kui üle metsade lendan, siis võtan nii palju kõrgust juurde, et ohutu langemisnurk oleks maandumiseks tagatud,” selgitas piloot lennuki omadusi.

Hobilendur otsib kadunud asju ja loomi

Kadunud asjade, inimeste ja loomade leidmiseks pöörduvad Pöide kandi inimesed mitte selgeltnägijate, vaid harrastuslendur Andres Peedi poole. Seni on Andres üles leidnud kolm varastatud paati.
“Just kaks päeva tagasi helistas Laimjala valla mees, et tal on paat juba ammu ära varastatud ja vist merre uputatud. Koigi järvest leidsin uputatud paadi. See oli vetikaid täis.

Lennukilt oli aga võimalik seda tuvastada, kuna vetikad olid võtnud paadi kuju. Kadunud loomi olen ka otsinud ja need üles leidnud. Ainult ükskord jäid hobused leidmata. Need olid leidnud endale sõbrad ühes talus teiste hobuste seltsis ja sealt ei osanud ma neid otsida,” pajatas piloot.

Ida-Saaremaa külasid, ehitisi, merelahtesid ja rannikumerd tunneb Andres Peet kui oma viit sõrme. “Saaremaal on heaks orientiiriks kirikud ja on muid ehitisigi. Siin külade kohal ma tiirutan palju,” rääkis hobilendur.
Hobi võtab talumehel peaaegu kogu vaba aja. Põhisissetuleku saab Andres Peet põllumajandusest. Viimastel aastatel on ta põllupidamist koomale tõmmanud. Sellele on kaasa aidanud mitu tegurit. Mullu pistsid metssead herned pintslisse. Nüüdseks on ta spetsialiseerunud peamiselt teraviljakasvatusele. Ehitajaametki on Andres Peedi perele leiva lauale toonud.

“Praegu ma ennast ehitajaks ei pea, sest ehitamisega on, nagu on. Kuigipalju olen aga selle alaga tegelenud. Lendamisega ma ei teeni. Tõsi, päris oma tasku peal ma huvilisi ei sõiduta. Bensiiniraha ja kuigi palju muid kulutusi nad katavad,” ei tee hobilendur sellest saladust.
Ometi mõlgutab lendurist talumees mõtteid, kuidas oma lennuhuvi ja võimalusi turistide teenindamisega siduda. Praegu on sellest kõigest aga natuke vara rääkida.

Unistust uuest lennukist

Uuest lennukist unistab Andres Peet samuti. Selle eest tuleks aga välja käia ligi miljon krooni. “Praegu mul seda raha ei ole. Õnneks olen leidnud mõttekaaslasi. Mul käis külas üks talumees Sakust. Tema lubas õla alla panna,” avas Andres Peet natuke unistustelaegast.
Saarlane on huvitatud STOL-tüüpi lennukist, millega saab maanduda nii vette kui ka maismaale.

“Saaremaal oleks see ideaalne. Muidugi suurt lainet see ei kannata. Aga tal on üks väga hea omadus – õhkutõusmiseks läheb vaja ainult kuni 30-meetrist stardirada. Praeguse lennukiga on üksinda õhkutõusmiseks vaja 170-meetrist rada. Minu lennuvälja pikkuseks on 600 meetrit,” rääkis Andres Peet.

Üldiselt on lennundusalane tegevus väga rangelt seadustega piiritletud. Mingit isetegevust selles valdkonnas ei lubata. “Näiteks lennundusalases MTÜ-s peab olema teatud arv litsentseeritud spetsialiste. Bürokraatia paneb asjad seisma. Ainult suured klubid suudavad end sellest bürokraatiast läbi närida,” märkis mees.

Saare lennuklubi tegevuski on bürokraatia tõttu soikunud. Ammu pole korraldatud Saaremaal mootor- ja purilennuki pilootide ega ka langevarjurite kursusi.
Aastaid tagasi tegi Andres Peet oma kahele tütrele meeldejääva sünnipäevakingi – maksis kinni nende langevarjurite kursused. Tüdrukud olevat öelnud, et see oli neile parim sünnipäevakink.

“Purilennundus on lennunduse kuningas, langevarjuhüpetes on vabalangemine üle kõige. See on hästi fantastiline. Olen teinud nüüdki vanemas eas ka mõned viivitushüpped. Tavahüpe ei pakugi enam pinget,” lausus Andres Peet.
Kas hobilendur näeb pilvede vahelt ka päikesekiirt paistmas, mis aitaks lennundust edendada ja maaelu üldse? “Raske on, kuid mul on plaan lennunduse suunal ja seda asja siin hoopis omanäolisemalt teha. Enne ei tasu sellest aga rääkida, kui pole esimesi vilju noppinud,” kõlas vastus Andres Peet.

Saarlase jonnakus on Andres Peedi puhul osutunud heaks iseloomuomaduseks. “Ei tohi püssi põõsasse visata. Vägisi tuleb raskustest üle olla. Minu kunagine naabrimees Mihkel Rand, kes siia dendraariumi rajas, oli väga visa mees. Tema näitas, kuidas visadus viib sihile,” pani Andres Peet jutule punkti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 370 korda, sh täna 1)