üheksateistkümnes kiri: “Mind on teistmoodi kasvatatud” (4)

üheksateistkümnes kiri: “Mind on teistmoodi kasvatatud”

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere,
kuidas Sul läheb? Mustikad ja kukeseened talveks varutud? Sõstrad korjatud?

Eks moositamisest-mahlatamisest saaks päris omaette kirja, aga seekord tahaksin teada Su arvamust hoopis viisakusküsimustes. Täpsemalt – kui rangelt peab hoidma distantsi? Selgituseks jutustan Sulle ühe lühikese loo.
Mõni aeg tagasi käisin sõbraga koos raamatupoes. Valisin välja, mida tahaksin osta, ning suundusime kassasse. Seal nägin, et umbes minuvanune müüjanna istub taburetil ja loeb süvenenult.

“Tere!” hüüdsin, mispeale lugemine katkes ja naeratav neiu tuli kassasse. “Mida sa loed?” uurisin. “Oh, tead, see on selle sarja raamat,” osutas müüjanna ja nimetas pealkirja. “Minu meelest on see tore, kui raamatupoe müüjad kaupluses loevad – tekitab kohe teistmoodi meeleolu,” tähendasin mina. Vahetasime veel mõned sõbralikud fraasid, sain kilekoti pihku ja suundusin sõbraga välja.

Sõber vaikis viivu ja küsis: “Kas sa tundsid seda tüdrukut?” Ning saanud eitava vastuse, lisas etteheitval toonil: “Kuidas sa siis temaga nii suhtlesid? Mind on küll teistmoodi kasvatatud.” Hämmeldunult asusin mõistatama, mida ta mõtles. Ei ole viisakas töötavat inimest niimoodi segada, täpsustas kaaslane hiljem. Appi, ma poleks selle pealegi tulnud, et müüjatariga vestlemist võiks tõlgendada ebaviisakusena… Järgmises kaupluses ütlesin vaid tere ja tasusin vaikides.

Paar päeva hiljem pidin käima pangas, et tuua üks vajalik tõend. Teispool lauda istus tütarlaps, rinnas silt “Õpilane”. Ilmselgelt ta seda ka oli, sest asjaajamine võttis pikalt aega: küll oli neiul raskusi õige blanketi leidmisega, küll pitsatiga, printeriga… Siis tegi ta vea ja alustas otsast (ja niimoodi kaks korda). Istusin kannatlikult, suu lukus, kui neiu äkki siira uudishimuga uuris: “Milleks teil seda paberit vaja on?” Küllap polnud ta ingliskeelset tõendit varem väljastanud. Vastasin: “Viisaasjadeks.” – “Oi, kuhu te lähete?”

Järgneva veerandtunni jooksul kuulsin nii mõndagi. Et tal on Iisraelis tädi, kellele tahaks külla minna. Et ta armastab paberitööd teha ja sellepärast valiski erialaks panganduse. Et talle meeldib suhelda ja “enne kui ma siia tööle tulin, oli mu silmaring ikka väga kitsas inimeste osas, inimesed on niiiiiii erinevad!”.

Kuulsin, kus ta õpib, kui suur on ta kursus, kuivõrd raske on leida praktikakohta ja sain teada, et ta on praeguses kontoris olnud kaks nädalat. Vesteldes sai aeg parajamaks tehtud. Ja kui ma lõpuks oma kauaoodatud paberi kätte sain, ei tulnud mul mõttessegi viriseda, et pidin nii kaua ootama. Veel vähem pahandada, et noor teller oli käitunud ebaviisakalt, kui ta minuga vestlust alustas – ma ei tundnud nii. Küll aga kibelesin seda lugu rääkima oma sõbrale, kellega käisin raamatupoes. Küsima, kas tema kasvatus ütleb, et see neiu oli käitunud kohatult.

Inimesed on ju tüübilt väga erinevad – mõned elavad rohkem väljapoole, teised sissepoole. Kas see peaks olema tähtsusetu, suheldes omavahel kui… klient ja teenusepakkuja? Põhjamaalased taunivad liigset pealetükkivust, aga kust jookseb see piir? Mida Sina arvad?
Mandrilt kaasa mõeldes

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)