Anu Kõu – Groningeni ülikooli doktorant (1)

Anu Kõu – Groningeni ülikooli doktorant

 

Kuressaare neiu Anu Kõu (26) elab ja õpib juba neljandat aastat Hollandis. Groningeni ülikoolis tegi ta edukalt läbi magistriõppe ja nüüd on südi saarlanna omandamas doktorikraadi demograafias.

Lõpetanud 2001. aastal Saaremaa ühisgümnaasiumi, asus Anu Kõu Tallinna ülikoolis reklaami ja meediat õppima. Mõne aja pärast tundis neiu, et valik ei olnud tema jaoks päris õige, ning alustas samal ajal õpinguid ka sotsioloogia erialal.
Hollandi Groningeni ülikooli sattus Anu Euroopa Liidu kõrgharidusprogrammi ERASMUS (European Action Scheme of the Mobility of University Students) stipendiaadina. Praegu on ta Groningeni ülikooli doktorant, erialaks demo-graafia.

Võõras maa ja võõras keel. Kuidas te sellega hakkama saite?
Hollandis osalesin enne ülikooli algust Rotterdamis spetsiaalses ERASMUS-e tudengitele mõeldud kuuajalises keeleõppeprogrammis EILC (Erasmus Intensive Language Course). Kuid Hollandis saab suurepäraselt hakkama ka inglise keelega. ERASMUS-e tudengite loengud ongi inglise keeles. Hollandi keelt hakkasin õppima oma huvist ja tahtest ning austusest selle maa vastu, kuhu ma algselt aastaks elama asusin.

Mis linn see Groningen on?
Groningen on tudengilinn Hollandi põhjaosas. Nagu meil Tartu, aga seal elab peaaegu kaks korda rohkem inimesi. Peale Groningeni ülikooli on linnas teisigi kõrgkoole ja üliõpilasi kokku üle 40 000.

Holland on Euroopa kõige tihedama asustusega riik. Kui võrrelda seda Eestiga, siis Hollandi pindala on isegi väiksem, kuid elanike arv on 13 korda suurem kui meil. Kui räägin sealsetele inimestele, et meil siin Eestis on paljudel eramajad ja maal suvilad, siis ei taha nad seda uskuda. Nende jaoks on see liiga suur luksus, sest Hollandis on maad vähe. Seal on levinud nn ridaelamud.

Rääkige oma õpingutest. Sain aru, et praegu olete juba pool aastat olnud doktorantuuris ja spetsialiseerunud demograafiale.
Olen tõepoolest vahetanud eriala mitu korda. Kui läksin pärast keskkooli Tallinna reklaami ja meediat õppima, sain mõne aja pärast aru, et see on huvitav ala küll, aga mitte minu jaoks. Kuna mind paelusid palju rohkem igasugused ühiskonna uurimise teemad, läksin üle sotsioloogiasse.

Hollandis spetsialiseerusin aga ümber demograafiale. Õpingute ajal magistrantuuris tegi ülikool mulle ettepaneku jätkata doktorantuuris. Oma magistrantuuri lõputöö eest sain ka Herta Machti nimelise auhinna, mida antakse Hollandi ülikoolide geograafiateaduskondades tehtud parimale magistritööle. Mulle pakuti doktorantuurikohta, mille ma ka vastu võtsin. Nüüd olen olnud doktorant üle poole aasta.

Mis on teie doktoritöö teema?
Teema on väga huvitav. Ma uurin kõrgkvalifitseeritud tööjõu migratsiooni. Minu huviorbiiti kuuluvad kõrgharitud ja vastava töökogemusega indialaste, pakistanlaste, nepaallaste suundumine Hollandisse ja Inglismaale. Kuigi demograafia on üldjoontes väga kvantitatiivne eriala, s.o väga kinni numbrites, tõuseb järjest enam esile ka kvalitatiivne uuringusuund.

Minu uurimus on kvalitatiivne, st süvaintervjuud nende inimestega, saamaks teada, kuidas on teise riiki kolimine mõjutanud või mõjutab inimese tööalast karjääri, pere loomist ja potentsiaalselt edasist rännet. Sel aastal keskendun pilootuuringutele Hollandis, järgmisel aastal intervjueerin kõrgharidusega migrante Inglismaal. Mingeid järeldusi praegu veel teha ei saa, sest hetkel tegelen oma töö teoreetiliste aluste kokkupanemisega.

Kuidas tudeng Hollandis ära elab? Kas õpingute kõrvalt tuleb ka tööl käia?
Hollandis on hoopis teine lugu kui Eestis. Kui räägin seal, et Eestis tuleb tudengitel täiskohaga tööl käia, et maksta õppemaksu ja üüri, siis ei saa nad sellest üldse aru. Hollandis toimib suurepäraselt riiklik õppetoetuste süsteem.

Doktorantuuris on kahte sorti doktorante. Doktorant-töövõtja töötab ametlikult ülikoolis, peab näiteks loenguid, juhendab bakalaureuse- või magistritöid. Doktorant-stipendiaat ei ole ülikooli palgal, tema saab stipendiumi. Mina kuulun sellesse kategooriasse. Stipendium on samas suurusjärgus kui doktorant-töövõtja palk ja see võimaldab palju enamat kui lihtsalt äraelamise. Doktoritöö peab valmima nelja aasta jooksul.

Kas Hollandis elab palju eestlasi?
Täpset arvu ma öelda ei oska, kuid arvan, et eestlasi elab Hollandis vähemalt 200–300 ringis. Oma magistritöö tegingi eesti migrantide sotsiaalvõrgustikest ja kohanemisest Hollandis. Tegemist oli kvalitatiivse uurimusega süvainterjuude vormis. Kahekümnest intervjueeritavast kümme olid tulnud Hollandisse partneri või elukaaslase pärast. Ülejäänud õppima või on nad siis leidnud sobiva ja tasuva töökoha.

Intervjuude sihtrühmaks olid inimesed, kes on Hollandis elanud vähemalt aasta. Enamik neist oli seda meelt, et lähemal ajal nad Eestisse tagasi ei tule. Peamiseks põhjuseks see, et Hollandis on töö- ja karjäärivõimalused palju paremad kui Eestis. Mõned tudengid olid siia tulnud õppima spetsiifilist eriala, mida Eestis ei õpetata. Kuid mitte keegi neist ei öelnud, et ta enam üldse kunagi Eestisse tagasi ei tule.

Paljusid eestlasi häirib Hollandi tiheasustus – et ruumi üldse ei ole, et ei ole metsa… Mitmed olid kindlad, et laste sünnitamiseks tullakse kindlasti kodumaale tagasi, sest Eestis on selleks paremad võimalused. Hollandis saab naine emapuhkust vaid paar-kolm kuud ja siis tuleb väike beebi juba lastesõime viia.

Mis on Hollandis veel teisiti kui Eestis?
Esimene asi, mis pähe tuleb, on hollandlaste täpsus. Tundub, et kogu nende elu on kohati üle organiseeritud. Üks väga püha asi on märkmik, kus kõik tegemised on päeva-, lausa tunnitäpsusega kirjas. Kui sa näiteks tahad koos oma väga heade sõpradega midagi ette võtta, siis tuleb sul sellest teada anda juba 2–3 nädalat varem – et kohtume sel ja sel päeval näiteks kell 18–20. Et koputad uksele ja lähed lihtsalt niisama sõbrale külla, ei ole sealmaal kombeks. Aga üldiselt on hollandlased väga avatud ja sõbralikud inimesed.

Kas ülemaailmne majanduskriis kimbutab ka Hollandit?
Kui Eestis on praegu suur tööpuudus, siis Holland on Euroopa üks väiksema tööpuudusega maid. Aeg-ajalt on kuulda, et keegi tuttav või tuttava tuttav on koondatud. Ettevõtete pankrotte esineb varasemast küll rohkem, kuid kindlasti mitte pole see kasv olnud Eestiga võrreldavas suurusjärgus. Nii et majanduslangus annab tunda, aga mitte nii valusalt kui Eestis.

Holland on siiski heaoluriik, kus sotsiaaltoetuste süsteem on väga hästi paigas. Kahjuks on seal mõnikord tulusam olla töötu kui tööl käia.
Ja kui Eestis on praegu üheks probleemiks ühistranspordi ümberkorraldamine (bussiliine võetakse aina vähemaks!), siis Hollandis on selles vallas kõik lausa ideaalses korras. On täiesti tavaline, et inimene elab ühes linnas ja käib tööl paari-kolmesaja kilomeetri kaugusel teises linnas.

Näiteks elab üks minu juhendaja-professor Amsterdami lähistel ja sõidab rongiga Groningeni 2,5 tundi. Minu elukaaslase töökoht asub Groningenist 40 km kaugusel ja see on Hollandis töölkäimiseks väga väike vahemaa.

Jalgrattaga ikka sõidate?
Loomulikult. Jalgratas on hollandlase jaoks lausa vältimatu sõiduriist. Meid on peres kaks inimest, aga jalgrattaid on kokku neli. Groningen on väga rattasõbralik linn. Kesklinn on autodele peaaegu et suletud. Linnades ja maanteedel on igal pool eraldi jalgrattateed ning jalgrattur on sõiduteel tõeline kuningas.

Hollandit teatakse kui maad, kus võib vabalt narkootikume tarbida. On seda näha ja tunda?
Holland kui narkootikumide maa – see on üks stereotüüp, mille on sellele maale külge kleepinud turistid. Põhiliselt on seda näha ja tunda Amsterdamis, kus on palju kergete narkootikumide müümise ja tarbimise coffee-shop’e (kohvipoode). Ja peamiselt on ka turistid need, kes seda vabadust narkootikume legaalselt tarbida ära kasutavad.

Hollandlasi endid jätab see enamasti ükskõikseks. Mina näiteks ei tea kedagi oma ringkonnast, kes istuks päevad otsa pilves kuskil kohvipoes või tõmbaks kodus kogu aeg kanepit. Praegu püütakse sellele ka piiri panna. Nii on mõni väikelinn coffee-shop’id sootuks keelustanud või siis ei tohi need asuda lasteaedade ja koolide läheduses.

Olete neli aastat võõral maal elanud. Kas koduigatsus ei piina?
Muidugi piinab, aga mitte nii, et ma lausa iga päev Eesti järele õhkaks. Kodus käin kaks korda aastas – jõulude aegu ja suvel. Nüüd olen kuu aega Saaremaal olnud ja see on olnud ilus aeg. Eesti eluga olen hästi kursis, sest loen Postimeest internetist, mõni päev isegi viis korda päevas. Minu jaoks oli kõige raskem aeg siis, kui mu sõbrad ERASMUS-est koju tagasi sõitsid ja mina Hollandisse jäin. Õnneks oli mul siis juba hollandlasest elukaaslane, tema oli mulle suureks toeks ja seltsiks.

Kuidas arvate, kas näete oma tulevikku Hollandis või tulete tagasi Eestisse?
Olen kindel, et mõne aasta pärast tulen siiski Eestisse tagasi.
Ka minu elukaaslasele meeldib Eestis väga. Loodan, et tööd mulle siin leidub. Ise arvan, et teadusetegemine meeldib mulle palju rohkem kui töö mõne riigiasutuse ametniku või nõunikuna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 289 korda, sh täna 1)