Elu võimalus: brasiillastega jalkaväljakule (lisatud fotod)

Elu võimalus: brasiillastega jalkaväljakule (lisatud fotod)

 

Inimestel on ikka soove. Kes tahaks staaridega ühel laval laulda või kuulsate telekokkadega ühes köögis porgandit tükeldada. Pahatihti on selliste soovide täitumise tõenäosus väike. 11 Saaremaa poissi saavad aga tulevikus öelda, et nemad olid need, kes “sajandi jalgpallimänguks” tituleeritud kohtumisel viiekordse maailmameistri Brasiilia mängijatega käsikäes väljakule jalutasid. “Kõva sõna,” nagu kommenteeris üks asjaosaline.

Sambakuningatega, nagu brasiillasi hellitavalt kutsutakse, kohtumisele sõites vaadatakse bussis üle, kas kõik vajalik on kaasas. Jalgpallisaapad – olemas, märkmik ja pliiats autogrammi saamise lootuses – olemas. Arutletakse veel selle üle, kes inglise keelt oskab. Võõrad keeled peavad ikka suus olema, kui ehk staaridega jutule saab.

Mis täpsemalt Tallinnas kolmapäeva õhtul toimuma peaks hakkama, seda ei tea poisid veel isegi. Teada on vaid üks. Väljakule minnakse Brasiilia meeskonnaga.
Bussis on poisse siiski kahe meeskonna jagu. Vanemate poiste ülesandeks saab lippude väljakule viimine.

Ei saagi Brasiiliaga?

Tallinnasse jõudes on staadioni ees ootamas ka teise meeskonna jagu poisse. Omavahel juba kõvahäälselt “kes kellega väljakule läheb” numbreid jagavad poisid on Tallinna FC Levadia noortemeeskond.
Poistele vastu tulnud jalgpalliliidu ametnik Urmas Kirs kratsib pead ja tõdeb, et olukord on veidi keeruline. “Mõlemad (nii saarlased kui tallinlased – toim) väidavad, et neile on lubatud Brasiiliaga koos minekut,” ütleb endisest Eesti koondislasest ametnik.

Ei taha mõeldagi, mis nägu poisid peaksid tegema, kui neile öeldakse, et nemad staaride käest täna kinni ei hoia.
Pealegi on mitmel poisil Kuressaares toimunud Eesti-Leedu mängu kogemus olemas, kus sai Eesti koondisega koos väljakule joosta.

Kõigepealt tuleb treenida

Kirs võtab poisid käsile ja kuiv trenn hakkab pihta. Lipukandjad poisid saavad lipud kätte, kuid mängijate käekõrvale määratud maskotid peavad esialgu leppima vaid kujuteldava mängumehega. Esimesed korrad lähevad veidi viltu, kuid Urmas Kirsi suunamisel saavad lõpuks kõik oma tuleku-, seismise-kükitamise ja minekukohad teada.

“Kõik oli kindel, kuhu minna. Kolm korda tegime läbi ja oligi selge,” räägivad poisid hiljem tühjal A. Le Coq Arenal toimunust. Siiski täpsustab üks neist, et päris ilma viperusteta asi ei läinud. “Peaproovis kukkus mul lipp käest ära,” tunnistab ta.

Mänguni on jäänud veel napp veerand tundi, kui Urmas Kirs kinnitab, et poistega on kõik hästi. Selle kohta, kas tühjal staadionil kuivalt läbi mängitud stsenaarium ka teoks saab, ütleb Kirs: “See hakkab kohe varsti paistma.”

Kõva sõna

Hetke enne mängu ametlikku algust avanevad taevaluugid ja ojadena kallav vihm helgib staadioniprožektorite valguses. Rohkem kui 8000 pealtvaataja aplausi saatel sammuvad väljakule lippurid. Siis juba meeskonnad ja brasiillaste käekõrval siiski sinikollasesse vormi rõivastunud saarlased (fotol vasakult). Karl Kadak ja Lúcio, Martin Lonn ja Julio César, Keneth Parbus ja Maicon, Enrik Kesküla ja Gilberto Silva, Kristofer Mägi ja Kleberson, Cris-Karlis Lepp ja Luisão, Märten Opp ja Robinho, Armand Mäekallas ja Felipe Melo, Erik Poopuu ja André Santos, Karmo Paju ja Luís Fabiano ning Mairo Miil ja Kaká.

Hümnid ja kätlemine ning veidi aja pärast ongi kõik läbi. Joostes staadionitribüünide sügavusse tagasi.
Selle kohta, mis toimus enne staadionile tulekut ja mis tunne oli staaride kõrval seista, ütlevad poisid ise (siin ja järgnevalt on võetud noppeid poiste juttudest mitte nimeliselt, kuna jutuajamine toimus läbisegi üksteisest üle hõigates – toim), et asi oli olnud kerge.

“Mehed tulid meie juurde, võtsime käest kinni ja hakkasime minema. Lihtne elu,” kõlab lühike ja lööv selgitus. Keegi lisab, et tunne oli olnud enam-vähem normaalne: “Natuke hirmus oli ka. Natuke värisesin.” Täienduseks lisatakse, et see värin võis ka külmast olla.

Kuigi mitte kõik ei saanud mängijate käekõrvale, kommenteeritakse ja nõustutakse üksteisega, et tegelikult oli lipukandmine ka hea. Kes kellega koos oli, seda poisid ei mäleta või õigemini polnud aega vaadata. Vaid Mairo Miil ütleb, et tema oli koos Kakága. “See on väga kõva sõna,” lisab keegi kõrvalt ajakirjanikule täpsustuseks. 

Ekspertarvamus

Ülesanne täidetud, riided vahetatud, kolitakse tribüünile, et näha ka mängu. Istudes kohe Eesti fännisektori all, ei anta oma häälepaeltele armu ning elatakse õige fänni kombe kohaselt mängule kaasa. Nagu teada, pidi Eesti kohvimaa poegadele alla vanduma vaid üks null. Nagu arvatavasti enamik ootas brasiillaste mängust rohkemat, nii olid ka jalgpallipoisid oma ekspertarvamustes nende poolt väljakule viidud meeskonna suhtes kriitilised.

– Ma poleks uskunudki, et need brasiillased nii noh… tigedad on, kogu aeg panid jalgu alla.
– Kohtunik oleks pidanud isegi rohkem kollaseid andma, vaata, milliseid vigu brasiillased tegid.
– Minu arust oli Brasiilia mäng nõrk.
– Brasiilia küll ründas, aga neil polnud lööki.
– Brasiilia rünnak oli ikka nii väike, ma ei tea. Nad ei osanud lüüa kuidagi.
– Brasiillased pole nii kõvad mängijad, kui räägitakse. Eesti oleks võinud vabalt võita.
– Eestlased hakkavad ju triblama. Ära tuleb lüüa.
– See oli nii loll värav, mis neile (eestlastele – toim) löödi. Kaitsjate viga. Ta (Eesti kaitsja – toim) oleks võinud kohe ära lüüa, hakkas seal triblama. Ise oli väravavahiga üks-üks.
– Põhimõte oli selles, et eestlane läks kogemata jalgadesse. Mõlemad lendasid pikali ja siis see brasiillane hakkas mölisema. Seda punast ei oleks pidanud andma. Brasiillane oleks pidanud saama, tema ju alustas (jutt käib mängu lõpus Eesti mängijale Dimitri Kruglovile antud punasest kaardist – toim).
– Eesti oli minu arust ikka väga tubli, ma ütlen. 1 : 0 ikkagi.
– Oleks ikka viik tulnud.
– Mis viik! Kuule, Brasiilia on ikka viiekordne maailmameister, paremat seisu ei saa tahtagi.
Ja kokkuvõttev arvamus: ”Kui meie oleks Eesti koondise peatreenerid, siis Eesti võib-olla võidaks mängu ikka ära ka.”
Elu võimalus
Mäng läbi, aga öisel bussisõidul koju tagasi on õhtu sündmused ikka meeles ja keelel.
“Oi jummal, ma arvan, et tuhanded oleks tahtnud meie asemel olla,” arvab Keneth Parbus vaikselt ja lisab: “Aga sellist võimalust mul maailmas rohkem ei tule, ma arvan, et brasiillastega platsile läheks.”
Väsimusemärke ilmutavatest poistest lisab keegi: “Võib-olla mängijana kunagi.”

 


 

Saamata jäänud särk

Enne mängule jõudmist tunnistasid poisid, et autogrammi tahaks ka ikka saada. Mõnel see õnnestub, mõnel mitte. Pole midagi teha, kui autogrammi tahtjaid on palju ning pärast lõpuvilet riietusruumi suunduvaid mängijaid püüavad iga mõõtu autogrammikütid, kes paraku Saaremaa vutipoistest suuremad on.

Ühe teistmoodi katse teeb Keneth Parbus. Ta hüüab tribüüni piirdeaia tagant ennast suuremate vahelt läbi pressides Eesti koondise väravavahile Sergei Pareikole: “Anna, palun, oma särk mulle!” ETV kaamerate ette kutsutud Pareiko pöörab ringi, muigab, ütleb midagi, kuid läheb siiski edasi.

Veel bussiski on Kenethi hääles kosta kerge pettumusnoot. “Ma oleks pidanud ikka särgi saama Pareikolt. Tiriti ära mind sealt. Ta ei saand kohe anda, pidi ära minema. Pildistama või midagi tegema,” räägib Keneth ühe hea võimaluse luhtumisest. Saadud särgi oleks ta kodus seinale pannud. “Originaalsärk ikkagi,” selgitab Keneth saamata jäänud trofee väärtust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 143 korda, sh täna 1)