Mati Karmin: Kui ei oleks julgenud unistada, siis seda majakest ei oleks

Mati Karmin: Kui ei oleks julgenud unistada, siis seda majakest ei oleks

SÜÜTULT HUKATUD KÜLAMEHE MÄLESTUSEKS: Eesti üks mainekamaid skulptoreid Mati Karmin on õnnelik, et on oma Saaremaa kodu juurde teinud kolm monumenti, neist esimese Nõukogude piirivalve poolt maha lastud Aleksander Looduse mälestuseks.

“Vene ajal tundus vähe lootust olevat, et see onn püsima jääb või et seda õnnestub valmis ehitada. Üks või teine ähvardas – küll piirivalve selle kunagi ära võtab. Läks õnneks, ei võtnud. Kui ei oleks julgenud unistada, siis seda majakest praegu poleks,” räägib Eesti tuntumaid skulptoreid, Tartu kõrgema kunstikooli professor Mati Karmin Merisele rajatud Saaremaa kodust.

Saarlannast ajakirjanik Aime Jõgi kirjutas mõned aastad tagasi Sakalas, et Tartus sündinud, ent vanemate ja vanavanemate järgi Viljandimaa päritolu Mati Karmin on alati igatsenud merd ning sellest hoovavat vabaduse ja uute võimaluste hõngu. Mati koos kaasa Lemmiga peavad just Säärepit Merise külas kõige õigemaks paigaks, kuhu pingete maandamiseks sõita.

Kunstiinstituudi tudengina Saaremaal praktikal olles avastas Mati Karmin karmi loodusega mereäärse Merise juba enam kui veerandsada aastat tagasi. Just sellisest paigast oli ta unistanud. Merisesse armus nooruke tudeng esimesest pilgust. Üheks tingimuseks (suve)kodule sobiva paiga otsinguil oli tal see, et päike pidi silme ees loojangu aegu merre vajuma. Merise selline koht oli. Tol ajal marssisid aga tühjaks jäänud küla maalilises rannas vene piirivalvurid, merel “kaunistas” silmapiiri hall sõjalaev.

Esmapilgul tundus noorukile, et tahta ju võib, aga saamine on iseasi. Soovunelm oli aga juba nii tugevasti südamesse kinnitunud, et sellest lahtisaamine tundus võimatuna.
Mati Karmin meenutab hea sõnaga tollast Mustjala külanõukogu esimeest Heinrich Tislerit, kes ajas asja niikaugele, et tudengipoiss saigi Merisele ehitamisloa.

Karminite suveonn asub kõige metsikumas ja ligipääsmatumas paigas, milliseid Saaremaalgi juba harvaks kipub jääma. Ei ole seal ei elektrit ega veevärki. Sooja ja valgust annavad Mati Karmini modelleeritud kamin (üks miinikaminate eelkäijatest) ning jumalik päike. Kunagi oli Merisel 17 suitsu, nüüd on see paik talviti inimtühi.

Nõukogude ajast mäletavad inimesed seda randa kui range liikumispiiranguga keelutsooni. Sinna 1986. aastal suvekodu ehitamiseks loa saamine oli vastuvoolu ujuda armastaval Karminil tõeline kunsttükk.
Leidlik Karmin on aga ühe augu kohale rajanud suvemaja, teisele sauna ja kolmandale püsti pannud kempsu. Karminit tõmbavad vastandid: sõda ja rahu, tuli ja vesi, kaine ja kindel arvestus ning risk ja ülitundlik meel, kirjutas mõned aastad tagasi ajalehes Sakala saarlanna Aime Jõgi.

Üleeilsel vihmasel pärastlõunal on väikeautoga Merisele jõudmisega tükk tegu. Kitsal küla- ja metsavaheteel on lomp lombis kinni ja lombi sees on ka veel lomp. Mati Karmin on seda teed mööda oma Säärepile sõitnud sadu ja sadu kordi. Kui tee sügisvihmadega põhjatuks muutunud või talvel täis tuisanud, siis on ta kas õhtupimeduses või hommikuhämaruses
oma Saaremaa varjupaiga poole mööda tuttavat rada jalgsi astunud.

23 aastat tagasi sai kunagisele kaevikuservale ehitatud majakene, mida kunstnik ise armastusväärselt “onniks” kutsub, valmis. Tegelikult oli see unistuste maja algvariant. Praegu on Karmini onn moderniseerimisel.
“Oktoobrikuuks saab valmis. Tulge siis vaatama!” kutsub tänavu veebruaris oma esimest juubelit tähistanud Mati Karmin Oma Saare ja Oma Kodu ajakirjanikke tagasi.

Merise küla kroonika koostaja

Ülimalt efektselt prožektorite eredas valguses ja trummipõrina saatel juba üliõpilasena kunstiareenile ilmunud (Boris Bronsteini ütlus) Mati Karmin on võtnud endale südameasjaks Merise küla kroonika koostamise. Algmaterjali on selleks kirja pannud kunagine Merise mees Vermi Loodus. “Vaata kui konkreetselt ja lühidalt on ta oma meenutused ja külarahvalt kuuldu siia kaustikusse kirja pannud,” annab nüüdne Säärepi peremees ilusa käekirjaga kirjutatud dokumentalistikat lugeda.

“Praktiliselt vaid kaks vana talu, Raadi ja Võrke, on selles külas veel alles. Nõukogude okupatsioon tegi siin puhta töö. Pärast sõda aeti siit kõik elanikud kaheks aastaks minema. Majad rüüstati. Uksed tassiti eest minema kaevikutesse. Kaitsekraave ja muldonnide pesasid on kogu see rannikuala täis, samuti suurtükipesasid. Terve küla on seda jubedat ajalugu täis.

Kolme uhkema talu omanikud küüditati. Jaha Mare võttis seebikivi, et mitte küüditatud saada. Õitsev küla läks looja karja,” teeb nüüdne Säärepi peremees rängast ajaloost lühikokkuvõtte.
Küla üks viimaseid asukaid oligi Vermi Loodus, kes lahkus Meriselt kuuekümnendatel aastatel. Vermil olnud elektrigeneraator ja televiisorist vaadanud ta Rootsi TV-d.
Looduse perel sai siin töö otsa ja sellepärast olid nemadki sunnitud lahkuma.

1955. aastal juhtus külas traagiline lugu. Vene piirivalveohvitser lasi maha merel kala püüdva külaelaniku Aleksander Looduse. Selle kurva sündmuse jäädvustamiseks tegi Mati Karmin mere äärde Merise esimese skulptuuri.
“Kui kivi oli Kaarmalt kohale toodud, siis avastasin selles puuriaugu. See sümboliseerib Aleksander Looduse mahalaskmist,” räägib skulptor.

2007. aasta tormi ajal tahtsid merelained skulptuuri aluselt lahti kangutada, kuid see ei õnnestunud. Pool talda oli küll alt kadunud ja ühe sõrmega võis seda neljatonnist kivi liigutada. Siiski jäi see aga püsima, nii nagu jääb püsima mälestus siinsetest sitketest saarlastest.
Kokku on Merise rannas kolm suurt skulptuuri. Merisel on professor Karmin koolitanud ka tudengeid.

Kodust on ajaloohuviline kaasa võtnud mitu fotoalbumit. Ühes neist on ajaloolised pildid nii Saaremaast kui ka Eestist üldse, teises Karmini enda tehtud pildid, millest varasemad klõpsutatud 26 aastat tagasi, Merisest.
Kange musta kohvi juures jätkub juttu mitmeks tunniks. Vihmgi taganeb mere ja metsa taha. Fotograaf kasutab kohe võimalust ürgse ranniku pildistamiseks.

Arhiivist on Karmin välja otsinud 18. sajandi lõpus trükitud maakaardi, kus Merise kenasti peale kantud. Sellest tehtud koopia on ta raaminud ja küllap saab see ükskord aukoha Säärepi talu toaseinal.

Merisel on Karminist kalameeski saanud

Saarlastega sai tunnustatud kunstnik sõbraks üsna ruttu. Nüüd meenutab ta südamesoojusega, kuidas käis ametiasutusest ametiasutusse ja töökojast töökotta rajatava suvekodu jaoks kas pabereid ajamas või materjale tellimas. “Kõik tulid mulle vastu. Ma nautisin jutuajamisi nii ametnike kui ka töömeestega.

Kogu see majaehitus hakkas sellega pihta, et mul õnnestus Nõmme klaasitöökojast osta aknaklaasi, õigemini 5-millimeetriseid klaasplokke. Mustjala puidutöökojas lasin raamid teha. Külanõukogust sain loa puude langetamiseks kümne tihumeetri palkide tarvis. Mustjala saekaatris lõigati palgid laudadeks,” tuletab Karmin Merisele asumist meelde.

Maja ehitamiseks seadsid Mati ja Lemme Karmin end Lõuka lahe kaldapealsel telgis spartalikult sisse. Igal varahommikul äratasid neid vene piirivalvurid ja küsisid passe.
Ükskord kamandanud noor piirivalveohvitser neid lahkuma. Mati Karmini jutt maja taastamisest ei aidanud midagi. Õnneks sai uusasukas tollase kohaliku võimu esindaja Heinrich Tisleriga asjad selgeks räägitud ja ohvitser tulnud isegi vabandama.

Maja ehitamisest vabal ajal õppisid Karminid ümbrust tundma, nii metsa kui merd. Merise ümbruse metsad on seene- ja marjarikkad. Kalapüügi sai Mati Karmin üsna kähku käppa.
Nüüd saab ta üsna kalda äärest lesta. Muud kalaliigid on kadunud.
Kolleege ja sõpru käib Karminitel palju külas. Vahel muutuvat nad isegi natuke segavaks, sest Merisele tulevad Karminid ennekõike puhkama ja ennast laadima. Mati Karmin siiski ei kurda.

Kohalike keeles on ta Merise Mats. Eile sõitis Merise Mats aga Tallinna. Teisipäeval asub produktiivne skulptor teele Itaaliasse, kus on tegemisel marmorist 3,2 meetri kõrgune Maria Underi kuju, mis püstitatakse rahvusraamatukogu ette. Mati Karmin on üks selle skulptuuri autoreist, mullu korraldatud konkursi võitjatest. Alles hiljaaegu avati Saaremaa Sadamas Mati Karmini loodud Peeter Palu bareljeef.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 528 korda, sh täna 1)