Eesti riik vajab stabiilsemat eelarvepoliitikat

Eesti riik vajab stabiilsemat eelarvepoliitikat

 

Juunis tegi riigikogu enamus otsuse järgida valitsuse ettepanekut ja tõsta käibemaksu kahe protsendi võrra ehk 20 protsendini. Paljud olid šokis, kuid sellega lepiti. Minul ei mahtunud pähe, miks Eestis tehakse just seda, mille eest Saksamaa kantsler Angela Merkel hoiatas – et maksude tõstmise mõtet ei tohiks isegi mitte pähe võtta.

Arvasin, et muutusi ei ole võimalik nii kiiresti teostada, sest loodetavasti on keegi, kes on vaid suveks oma äri planeerinud ja selline seadusemuudatus võiks suveprojektide eelarved löögi alla panna. Eestis aga toimus arutelu vaid selle üle, kuidas seda muudatust piisavalt kiiresti ellu viia, sest kaupmehed pidid umbes nelja tööpäevaga kõik hinnasildid välja vahetama.

Tagantjärele tarkus

Alles kuu aega hiljem tuli õiguskantsler Indrek Teder välja arvamusega, et nii kiiresti maksumuutust kehtestada ei saa. Kerkis küsimus, kuidas sellele nüüd reageerida. Kõik teavad, et riigijuhid ei otsustanud käibemaksu tõstmise kasuks rõõmust, neil oli hirm, et Eestit võib ees oodata Läti saatus. 

Tõesti on raske otsustada, kuidas peaks reageerima. Sest ühelt poolt peab olema ettevaatlik, et riik ei looks sellise kiirotsusega pretsedenti. Kui rahvas seda talub ja vastu ei seisa, siis võivad poliitikud kalduda ka edaspidigi selliselt tegutsema. See aga kahjustaks Eesti mainet eriti välisinvestorite ringis, sest kindel, läbipaistev ja ettenähtav seadusandlusprotsess on eeldus äriks ja investorite ligitõmbamiseks. Kui investorid hakkavad stabiilsuses ja seadusandluses kahtlema, siis otsustavad nad investeeringud pigem mujale suunata.

Teiselt poolt pole ka mõtet käibemaksu tõusule vastu vaielda. Riigil on hetkel sama palju raha vaja kui igaühel meist. Ei ole suurt vahet, kas me maksame riigile makse nüüd või veidi hiljem. Keegi ju ei kahtle selles, et riigikogu kehtestab selle maksutõusu hiljem niikuinii. Ka siis oleks lisatööd sama palju, aga aega oleks selleks rohkem. Aga mida on siis vaja?

Ohte on mitmeid

Kindlasti oleks riigil lõpuks vaja stabiilsust. Aasta tagasi puhkes Gruusias sõda. Siis küsiti Eestis, kas Venemaa võib ka meile kallale tungida. Mida peaks tegema, et nii ei juhtuks? Küll aga kardeti seda, et kohalikud venelased võivad veel venemeelsemaks muutuda.

Loomulikult on selle juhtumine kõige tõenäolisem siis, kui nad pole oma majandusliku olukorraga rahul. Kui inimesel on töö ja ta ei pea kartma oma igapäevase leiva pärast, siis pole tal ka põhjust nõuda millegi muutmist. Siis usutakse ka igasugust propagandat vähem. Just see oht kasvab nüüd Eestis, sest igal nädalal kaotab mitusada inimest oma töökoha.

Töötuid tuleb juurde ja sõnumid nagu “suitsetamine on kahjulik, aga Ansip on veel hullem”, millega tuldi juuli alguses Narva tänavatele, võivad võimenduda. Marko Mihkelson kirjutas juba läinud sügisel oma blogis, et Eesti vajab stabiilset majandusarengut just selleks, et neid ohtusid ennetada. Siis aga hakkas majandus langema ja nüüd võib koguni karta, et rahulolematust ei kogune ainult ühes või teises rahvusrühmas, vaid kõikjal. Seda tuleb ja saab ära hoida ainult stabiilsusega.

Stabiilsus ei tähenda suuri tõuse ja suuri langusi. See tähendab, et püütakse nii edasi elada nagu varem ja riik peaks olema selles eeskuju. Aga mida tegid Eesti riigijuhid? Nad hakkasid närvitsema, nad valisid alguses vale retoorika à la “meil on kõik korras” ning siis rääkisid ootamatult karmidest sammudest ja tõstsid makse.

Eesmärk – euroga liitumine

Järgmine peatükk selles närvitsemisloos ootab veel kirjutamist, aga küll see tuleb pärast kohalike omavalitsuste valimisi. Eesti riigitüüri juures seisvatel poliitikutel puudub visioon. Igal juhul jätavad nad mulle mulje, et mitte keegi neist ei tea, kuidas majanduskriisist välja tulla. Siin on ühelt poolt poliitikud, kes paistavad olevat täiesti nõutud. Ainukene eesmärk on euroga liitumine.

Aga selle kehtestamist sel viisil küll ei saavuta, sest sotsiaalkulusid on raske kontrolli all hoida. Ja siis võib riigieelarve defitsiit kergesti kolm protsenti ületada. Teiselt poolt on aga opositsioon, kes on juba rääkinud sellest, et võiks laenu võtta. Ka see on problemaatiline senikaua, kui ei ole teada, mida selle krediidiga peale tahetakse hakata. Lihtsalt raha laialijagamisel pole mõtet.

Miks aga näiteks ei saa pensionide tõstmise või kärpimise asemel inimestele rääkida, et me püüame majandustegevust hoida sel tasemel, mis praegu on. Ja teeme selleks kõik. Selline võiks olla visioon, strateegia ja strateegiline eelarvepoliitika. Võiks küll välja anda võlakirju ja laenu võtta. Aga siis peaks seda raha panustama sihikindlalt sinna, kus see paari aasta pärast tagasi toob. Valitsus peaks siis oma rahvale aga selgeks tegema, et kaupade ostmisest loobumisega saetakse oksa, mille peal istutakse.

Käibemaksude tõstmise sõnum oligi selline: ostke vähem, sest kaup on veel kallim. Ja avanevadki uued augud Eesti riigieelarves… ja sellega ebastabiilsus vaid suureneb. Sõnumid peavad olema sootuks teised, muidu kriisist välja ei saa.


Kommentaar: Muna või kana?

Selle väitega, et eduka majandusarengu alustalad on selge strateegia olemasolu ja reeglite stabiilsus, tuleb põhimõtteliselt nõus olla. Raske on ju oodata mõistlikku tulemust mängust, mida alustatakse kabena, poolel teel asutakse hoopis maletama ning lõpetatakse nipsuga.

Samas puudub ilmas üldse ühene ja selge arusaam talitamisest, mis tagaks võrdselt hästi ühiskonna majandusliku arengu ja tema liikmete heaolu. Selles küsimuses eksisteerib väga palju erinevaid usuvoole, igaüks kummardamas oma pühakut.
Ühed usuvad turumajanduse kõikevõitvat väge, mille edasiviivaks mootoriks on inimlik ahnus ja kus riigi roll on minimaalne, piirdudes sotsiaalsfääri ülalhoidmiseks hädavajaliku kokkukorjamisega.

Teised jälle näevad kõikide probleemide lahendusena lihtsalt oskuslikku jagamist kui protsessi, kus rahvatulu tuleks esmalt koormiste ja maksudega võimalikult suurel määral tsentraliseerida. Ja hiljem nii targalt uuesti laiali laotada, et jagub kõigile ja jääb ülegi.

Viimane mõtteviis meenutab natuke soovi korrata imetegu ajaloost, kui mõne kala ja leivaga terveid rahvaid toideti. Aga kokkuvõttes peitub tõde vahest siiski nende kahe erineva lähenemise mõistuspärases ja tasakaalustatud sidumises. Seda enam et majandusstatistiliselt ei paista olevat mingit selget seost valitud majandusmudeli ja riigi edukuse vahel.

Kõige rohkem tsentraliseeritakse rahvatulu Iraanis (ca 70%), kõige vähem Afganistanis (ca 10%) – ometi ei paista neist kumbki silma majandusarengu või sotsiaalse kindlustatuse vallas. Siit järeldus, et eduka arengu võti ei seisne mitte ainult majanduse liberaliseerimise ja tulude tsentraliseerimise määras, vaid on oluliselt mitmekesisem ning paljuski üldse hoomamatu.

Dilemma seisneb täna küsimuses, millisel määral kannatab majandusliku sunni olukorras kana rohkema munemise nimel pigistada, ilma et ta kogemata päris otsi ei annaks. Ehk teisiti siis sellise tasakaaluasendi leidmises, mis ei pärsiks letaalselt ettevõtja tegutsemistahet ja tagaks riigile maksimaalse võimaliku tulu oma funktsioonide täitmiseks ja sotsiaalsfääri kulutuste katmiseks.

Täna oleme sisenenud sügavasse majanduskriisi ja olukorras, kus maja katus piltlikult põleb, on raske keskenduda tuletõrje veevõtukoha projekteerimisele. Hetkel on mõistetav riigi soov raha võtta sealt, kust vähegi võimalik, tuleviku üle asutakse mõtisklema siis, kui asi jälle enam-vähem kontrolli all.

Käibemaksu muutmise teema on vaid kild suuremast mosaiigist ja näide n-ö puusalt tulistamisest majanduslikus hädakaitseseisundis. Tegemist ei ole esimese ega viimase juhulasuga, pensioni sissemaksete peatamine on samast seriaalist ja eelseisev sügis toob ilmselt kaasa veel hulgaliselt muudatusi senistes mängureeglites.

Olen kaugel nende muutuste õigustamisest, kuid sisuliselt võib neid võtta kui paratamatust, täna ei ole vahest paslik aeg aruteluks õiguspära ja põhjendatud ootuste teemal. Käibemaksu tõstmine 2% võrra tõotab riigikassat kosutada pea 2 miljardi krooni võrra aastas ja võimaldab sellevõrra jätta tegemata muid veelgi valusamaid otsuseid, näiteks vähendada pensione või sotsiaaltoetusi.

Tehtud sammude tagasivõtmine teoreetilise õiguse kontekstis ei lahenda ühtegi probleemi, vaid tekitab neid juurde. Palju olulisem tänastest, suhteliselt marginaalsetest muutustest on küsimus, kas jätkub otsustajatel lähitulevikus riigimehelikkust ning mõistust hoida meie majanduskeskkond ja maksusüsteem kui tervik funktsioneerivana või valitakse libe tee, asudes lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks lammutama pikaajalist vundamenti.

Kehvadel aegadel tuleb kõigil millestki loobuda ja see vast on üldinimlikult ka aktsepteeritav. Kuidas aga saavutada kompromiss oleviku ja tuleviku vajaduste vahel, on sama raske ülesanne kui illusionisti giljotineerimise trikk lavalaudadel. Peaasi aga, et seda ei omandataks katse ja eksituse meetodil.

Aivar Sõrm
majandushuviline

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)