Balti ketist on meil alati midagi õppida

Balti ketist on meil alati midagi õppida

 

Ülehomme möödub 20 aastat päevast, mil paljud eestimaalased seisid koos lätlaste ja leedulastega ühtses inimketis.

Paar aastat varem toimunud loomeliitude pleenum ja Hirvepargi miiting olid oma jätku saanud. Kolme Balti riigi rahvad väljendasid maailmale selget soovi oma iseseisvus taastada.

See päev muutis kõik

Saarlaste osavõtt ketist oli väga aktiivne. Korraldati eribussid ja -praamid, ehkki tol ajal oli ju kogu majandus veel riigi kamandada. Meenub, kuidas Kuivastu maantee ääres seisid inimesed, kes ise aktsioonist osa võtta ei saanud. Aga nad lehvitasid neile, kes läksid. Paljud neist olid juba aastates inimesed, neile oli see päev eriliselt oluline. Kas minust vanemad põlvkonnad üldse midagi head on näinud, mõtisklesin. Vaid sõjad, siis küll kakskümmend aastat oma riigi kasvamist, pärast seda aga vaid lõputu muredemaa.

Paistis, et meie tolleaegsed kõrgemad juhid olid juba mõistnud, mis tulemas on, ega püüdnudki ürituse toimumist takistada. Veel mõned kuud varem olin saanud täiesti tavaliselt saare mehelt noomida oma väljaütlemiste pärast. Punavõimu meelsusvalvur tegi suusõnalise hoiatuse, et ma olevat oma väljaütlemistes juba üle igasuguse piiri läinud. Kui järele ei jäta, võivat see hakata mu tulevikku ebasobivas suunas mõjutama.

Vastasin seepeale, et kui te kohe täna käsi väänama ei hakka, siis jääte hiljaks. Ega jõutudki enam kedagi pokri pista, kes uue ajaga kaasa läksid, küllap neid oli lihtsalt liiga palju. Aeg tormas justkui suurema kiirusega.
Kõik me läksime väge täis, kui ketti mööda tuli sõna VABADUS. Minu tol ajal veel teismelised lapsed teavad seda sündmust kui kõige eredamat mälestust lapsepõlvest. Ei olnud seal inimketis vist ühtki sinimustvalget lippu hoidvat kätt, mis poleks erutusest värisenud. Veel veidi aega ja oma riik tuli taas.

Kaks aastakümmet on läinud ajalukku. Pea sama pikk aeg, kui püsis eelmine iseseisvus. Kas me oleme tänasel raskel ajal sama ühtsed? Oleme ka praegu hädas, aga erinevalt neljakümnendatest vaevleme vaid majanduslanguse küüsis. Kas need vaevad on ikka nii hullud, et poliitiline kemplemine on läinud juba päris taluvuse piiri ületavaks? Ometi pole meil ju midagi nii koledat veel juhtunud kui neljakümnendatel.

Unistada ikka võib

Unistan sellest, et poliitiliste kemplemiste aeg valdades on möödas. Kõikides volikogudes käitutakse korrektselt. Valituks osutunud loevad seadusi ja arvestavad otsuste tegemisel valla üldisi huvisid. Ei mõelda teede remondijärjekorra arutamisel, et kui minu värava taha kruusa ei tooda, siis on remondijärjekord vale, või kui mul ei lubata ehitada sinna, kuhu ma tahan, siis on üldplaneering vale. Jne, jne. On, mille üle mõtiskleda.

Et oleks käes selline aeg, kus väikestes maakohtades on erakondlikud murumängud minevik ja kõik rahvaesindajad pühenduvad tõsisele tööle, sest ees on viimase kümnendi raskeimad aastad. Et võetakse kuulda neid, kellel on juba arvestatav omavalitsuses töötamise kogemus, ja kaasatakse uusi tegijaid, kes selleks valmis on. Ilus asi see unistamine!

Mida Balti kett meile õpetas? Küllap seda, et rasketel aegadel tulebki seljad kokku lüüa tegutsemaks ühise eesmägi nimel, siis on ka unistustel võimalus saada reaalsuseks. Ei eristunud Balti ketis keegi, oli ta siis omal ajal sõdinud Vene või Saksa poolel, olnud kompartei liige või mitte. Ei lugenud ka see, kas olid punase aja prominent või endine represseeritu. Inimesed justkui adusid, et oli, mis oli, aga nüüd tuleb elus uus kurss võtta. Mis peaks meil aga juhtuma, et selline mõtteviis muutuks taas võimalikuks sügisel 2009, kakskümmend aastat hiljem?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)