Kõne Iffile 18

Kõne Iffile 18

 

Täna vestleme hoidiste tegemisest, kala suitsutamisest, ulukilihast ja veini kääritamisest

Mina olen kasvanud sellisel ajal, kus igasugune kodus sissetegemine oli eluliselt vajalik. Naturaalmajandus meid toitiski.
Praegu, mil elan Muhus, on see tegevus taastunud. Olen juba aastaid teinud punase sõstra mahla, et saaks talve läbi morsitada. Teen veel õunamahla ja vaarikatoormoosi, oleme ka marju sügavkülma pannud. Igal aastal oleme seenel käinud, alates 1972. aastast ei ole ühtki suve vahele jätnud.

Mõnikord on küll saak vahele jäänud, siis kui seda lihtsalt pole olnud. Ma ei jaga kõike seda, mis metsas kasvab, korjan seda, mida tunnen. Meie pere lemmik on kuuseriisikas.
Ka kalaga meeldib mul tegeleda. Meie selle suve suur lemmik on suitsulinask. Üle pikkade aastate on seda poest saada. Kunagi ammu olen seda marineerinud ja ma väidan, et linask on marineerimiseks parem kui angerjas. Seda on ka teised väitnud, aga võib-olla need, kes angerjat ei armasta. Linask on tõeliselt hea kala.

Suitsuahi on meil olemas, abikaasa on meil see suur suitsutamise meister. Talle see meeldib, minu roll on olla seal juures kalapuhastaja ja kokapoiss. Siiski, pärast puhastamist panen mina soola. Soolvee sees leotamist ei ole proovinud. Igal kalasuitsutajal on ju oma nipid, nii et saada võib sadu retsepte. Suitsukalale soola panemisemise kohta olen saanud näiteks sellise soovituse, et keera selg kalakausi poole ja viska sool üle õla. See, mis kaussi lendab, ongi see õige ports. Aga on meilgi oma kogemus olemas. Kuumsuitsuahjus lepasaepuruga tehtud suitsukalad on niisuguse kuldse värviga ja nii isuäratavad, et me oleme neist piltegi teinud.

Angerjaid oleme sel aastal sõbraga kalal käies saanud kaks tükki, umbes kilosed olid. See on minu esimene angerjasaak pärast viit-kuut aastat. Aga et ma saaks iga päev kätte 4–5 angerjat, seda ma ei soovigi. Eks ta selline mekkimise asi ole, seda palju ei tahagi. Üks tore Muhu proua on öelnud, et mina seda angerjat ei taha, ma tahaks ikka kala süüa.

Metsloomalihaga olen tuttav jahimehest venna kaudu. Olen üks kord temaga koos ka jahil käinud, kuid sääsed ja parmud närisid mind lõputult. Aga tean, et kui metsloomaliha oskuslikult valmistada, saab maitseelamuse tõesti. Eriti maitseb mulle metsseašašlõkk. Ka hautatud metspart ja kui see on ikka õigesti valmistatud, võib keele alla viia, söö või koos potiga. Olen kuulnud, et keegi olla peotäie hakke lasknud ja potti pannud, olevat ka hea olnud. Olen selline katsetajatüüp, ma prooviks ka ära, kui saaks. Nautinud olen ka põdra- või metssealihast tehtud suitsuvorsti.

Kui rääkida koduveinist, siis kunagi ostsin halva kvaliteediga viinamarju, tampisin nad puruks ja tegin veiniks. Mulksus teine tükk aega, aga välja tuli mõttetu. Pikapeale jõime selle sõpradega ikka ära. Aga üks pudel oli riiulisse peitu jäänud ja ma leidsin selle sealt kümme aastat hiljem. Loomulikult tegin lahti, arvasin, et sellest on nüüd äädikas saanud. Aga oli äisa vein, mis seal kümme aastat tuurinud oli. Nüüd ostsin endale väikese õunapurustaja ja ma panen endale ühe pudeli mulksuma kindlasti. Proovin, kas saan hakkama. Ega pole kahju ka, kui untsu läheb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 121 korda, sh täna 1)