Helmut Sääsele on eluaeg vorm meeldinud

Helmut Sääsele on eluaeg vorm meeldinud

VÄIKE HELMUT: 1,5-aastane Helmut Sääsk poseerib 1949. aasta juunis Pihtla vallas Lahekülas Kase talu õuel koos õde Pilviga uhke motika seljas. Taamal ukse vahel laste ema Alvine-Lovise.

1947. aasta jõulu esimesel pühal sündis Pihtla vallas Lahekülas Kase talu tagatoas pisikene punapõskne poiss, kellele pandi nimeks Helmut. Et Sääskede peres oli varem üks õde ja kaks venda, oodati küll rohkem täiendust tüdrukute perele, kuid armastati ja hoiti toonast päevakangelast siiski kogu hingest.

“Nii hakkas see elu veerema ning kui kooliaeg kätte tuli, läksin Vätta algkooli, mis oli meie kodust nelja kilomeetri kaugusel,” meenutab Helmut Sääsk nüüd, palju aastaid hiljem. “Niikaua kuni sügavat lund polnud maas, polnud hullu midagi, aga 1954. aastal olid ikka hanged väga kõrged, õiget riietust polnud, lubjavildid said märjaks ning probleeme oli ikka palju.” Küla lapsevanemad lahendasid küsimuse selliselt, et hakkasid lapsi külakorras hobusega kooli vedama. “Kordamööda topiti seitse juntsut saani peale ja õhtul toodi jälle koju,” räägib Helmut Sääsk.

Toonasest koolikorraldusest on tal meeles veel paar seika. Kõigepealt see, et kui ta esimesse klassi läks, istusid 4. klassi viimases pingis tõeliselt “suured mehed”, kellel kooliaeg ei olnud veel läbi saanud. “Ja kui ma lõpetasin neljanda klassi, siis minust nad sinna istuma jäidki, aga see ei takistanud neil elus hakkama saamist – isegi inseneriharidusega inimesed käivad siiani nende juures, kui mõni masin vajab parandamist.”

Väikesel Helmutil endal oli probleeme käekirjaga. “Ma ei tea, kas olin sünnilt vasakukäeline või meeldis mulle lihtsalt asju vasaku käega rohkem teha, kuid tol ajal pidi kirjutama parema käega ja selletõttu oli mu käekiri jube,” meenutab ta, lisades, et siis, kui teised lapsed olid laupäeval koolist ära läinud, istus tema oma pingis ja kirjutas pool vihikutäit kirjatehnikat.

Vättalt läks Helmut Vaivere kooli. “See oli siis austatud kool, tol ajal oli koolijuhiks legendaarne Albert Lõuk, kes oli tõesti koos oma abikaasaga selle ümbruskonna au ja südametunnistus.” Äärmiselt soojalt meenutab Helmut Sääsk ka oma toonast klassijuhatajat, hilisemat koolijuhti Asta Albertit, kes praegu peab Pihtla vallas pensionipõlve. “Need kaks on tõesti olnud eredamad isikud, kes on mulle meelde jäänud.”

Kuid üks inimene oli veel, kes toonaste internaadipoiste elu muutis – see oli legendaarne puhkpillientusiast Mihkel Reinart. “Eks ta vaatas, et hulk poisse teevad küla vahel ulakusi ning tarvis on nende õhtune aeg kuidagi sisustada ja kuna tal oli pille piisavalt, tassis ta need kooli, pani meid poolringi istuma, andis igale pilli pihku ja ütles: “Nüüd hakkame Vaivere kooli orkestrit tegema!” Mina sain aldi,” räägib Helmut, kelle mälestust mööda mängiti esimene poolteist kuud küll vaid heliredelit, ent kui ta oli jõudnud kaheksandasse klassi, võitis just Vaivere kooli orkester Kingissepas koolilaste puhkpillivõistluse. “Sealt see pisik sisse tuli ning mängisin kuni 1982. aastani. Hiljem keskkooli ja edasi vabatahtliku tuletõrje orkestris.”

Keskkooliaeg toonases Viktor Kingissepa nimelises Kingissepa keskkoolis andis Helmut Sääsele koos küpsustunnistusega kalur-motoristi diplomi, tüdrukud lõpetasid pioneerijuhtidena. “Meil oli hea klass, 43 aastat sai nüüd lõpetamisest ning täpselt sama palju oleme ka koos käinud. Igal suvel saame kokku ning kuna möödunud aasta augustikuus sai meie klassi pesamunagi 60-aastaseks, siis selle aasta kokkutulekul moodustasime 60-neste klubi. Et “vanainimestel” ei oleks raske ka edaspidi kokkutulekule tulla – kui jalg enam ei kanna ja silm hästi ei seleta –, said kõik kingiks kepi, millel suurte tähtedega omaniku nimi.

Helmut Sääsk lõpetas keskkooli 1966. aastal ning kuna tol aastal võeti üle hulga aja miilitsakooli vastu neid, kes ei olnud veel sõjaväes käinud, oli temalgi tahtmine sinna minna. Kodus ütlesid aga tema sügavalt usklikud vanemad: “Poiss, niipea kui sa selle miilitsavormi selga paned, on koduuks sinu jaoks suletud!”

Ei olnud siis noorel mehel nii palju otsustusjulgust, oma sõnul oli ta ka hea poiss ega tahtnud vanematele pettumust valmistada ning kuna enamik toonastest lõpetajatest seadis sammud Tallinna polütehnilise instituudi poole, tegi temagi nii. “Sain ilusti autotranspordi ekspluatatsiooni erialale sisse, aga mingil kummalisel kombel terve meie seltskond eksmatrikuleeriti kahe aasta pärast füüsika eksami tõttu ning kohe oli ukse taga sõjakomissariaadi sõdur-kuller, et andku ma allkiri, et pean maikuus sõjaväkke minema.”

Nii algaski maikuus sõjaväeteenistus suurel laial kodumaal, täpsemalt Armeenias. “Armeenia sai nii risti-põiki läbi sõidetud, et oleks võinud sinna ekskursioonijuhiks jääda,” muigab Helmut Sääsk nüüd. Kuid peaaegu saatuslikuks oleks Armeenia toona noorele mehele saanudki – nimelt oleks tast äärepealt võinud saada elukutseline sõjaväelane.

“Raketiväes olid üldiselt suhteliselt intelligentsed poisid, üks eestlane oli peale minu veel, kuid ega meid eriti kokku lastud, nii et eesti keeles saime suhelda vaid siis, kui kahekesi olime,” meenutab ta. “Siis ühel päeval kuulutati välja, et on võimalus minna Leninakani tagavaraohvitseride kursustele. See oli Tallinna-nimeline polk, kus pidi teenima teatud hulk eestlasi. Seal nägin ma ka esimest korda meie laulukuulsust Tõnis Mäge, kes 1969. aastal läks demblisse ja mina sain olla tema lõpurivistusel.”

Kui kursus läbi, tehti Helmut Aleksandrovitšile ettepanek jääda oma väeossa juba tööle. “Kuna mulle selline elu istus ja vorm meeldis, siis mõtlesin, et miks mitte, ning mind pandi teenima ohvitseri kohale.”
Kui Helmut Sääsk poleks saanud 1969. aasta lõpus puhkust ning näinud taas kodust Eesti elu, oleks ta ilmselt Armeeniasse jäänudki. Oma sõnul oli tal juba armeenia keele õpik ostetud ja tähestikki selgeks saanud. Muidugi tuli pahandus, sest ta oli väeosa alt vedanud, ülemus oli nii tige, et külvas noore mehe üle ääretult mahlase venekeelse sõimuga, kuid ometigi mindi maikuus lahku sõbralikult.

1970. aastal oli Helmut Sääsk kodus tagasi ning läks taas autobaasi tööle – sinnasamasse, kus ta TPI ja armeesse mineku vahel oli töötanud. Siis, kui autoremondilukksepast sai väravamehaanik, hakkas tollane autoinspektsiooni ülem Ain Teras tema juurde aga üsna sageli asja tegema. “Tundsin Aini vanemate kaudu ja niikaua ta käis, kuni olin ära räägitud ja istusin miilitsaülema kabinetis, et kirjutada tööletuleku avaldust.” Tolleks ajaks olid ka vanemad leebunud ning mees oligi andnud käe süsteemile, 38 aastaks. “Kusjuures tulime miilitsasse tööle koos Meie Maa praeguse peatoimetaja Ants Tasaga. Temaga koos läksime ka esmastele miilitsakursustele.”

Ohvitseri auastmeni oli aga tükk teed ja tööd – N. Liidu siseministeeriumi kõrgema miilitsakooli Leningradi kaugõppeosakond ning Moskva siseministeeriumi akadeemia. Helmut Sääsk alustas autoinspektorina, Leningradi kooli ajal sai temast aga juba uurija – see oli amet, mida Helmut Sääsk armastab siiani.

Pärast Moskva kooli saadeti ta aga Rakveresse prefektiks ning seoses Eesti aja tulekuga on huvitav seik, et ametisse vannutati ta Lääne-Viru politseiprefektina. 1989. aastal sattus Helmut Sääsk koostama Eesti NSV õiguskaitse kontseptsiooni, aasta hiljem hakkas ta koos kolleegidega koostama Eesti politseiseadust, välja töötama politseivormi.

“1990. aasta novembrist kuni 1. märtsini 1991 olid maakondades olemas miilitsaosakonnad, mida juhtisid politseiprefektid, kusjuures kogu koosseis, väljaarvatud prefektid, kandis miilitsavormi. Prefektid ei tohtinud siis üldse mingit vormi kanda – politseivormi võis selga panna 1. märtsi hommikul.” Ka autod olid veel miilitsavärvides.

“Eks see esimene vorm oli selline koolivormi moodi küll. Mis veel vormidesse puutub, siis esialgu muutusid need õige tihti ning vahepeal jõuti ka suisa rumalate liialdusteni,” tunnistab Sääsk, tuues näiteks peadirektori ja tema asetäitjate punased pintsakud. “Oli mingi politseipäeva vastuvõtt prefektidele ühes Tallinna peenemas meelelahutusasutuses, pidime meile eraldatud ruumi läbi üldsaali minema, ning siis ühest lauast kõlas: “Hei, šveitser, tule siia, mul on jook otsas!” No naerda ka ei tohi, aga situatsioon oli kummaline. Üsna varsti pärast seda kadusid need punased pintsakud ära.”

Kui pensioniaeg kätte tuli, sai Helmut Sääsel nööbist kinni toonane politsei peadirektor Ain Seppik, kes rääkis mehe ära nõunikuks. Nii ta läks kaheks aastaks ja andis nõu prefektuuride alal. “Aga siis, kui Ain hakkas poliitikasse minema, tekkis kodus seis, et kas viin pere Tallinna või lahutan ära – viimast varianti ma kohe kuidagi ei tahtnud,” tunnistab Helmut Sääsk, ning nõnda tuligi ta kodusaarele tagasi.

Nüüd sügisel saab tal abikaasa Ireenega koos elatud 37 aastat. Tütar Evelyn on lõpetanud maaülikooli ja töötab praegu ettevõtluse arendamise sihtasutuses. “Ja kaks aastat kolm kuud vana tütrepoeg Oliver on mul ka,” on vanaisa ääretult uhke. Kuigi jah, ehkki ise eluaegne mundrikandja, seda ta ei tahaks, et lapselapsest politseinik saaks.

Ehkki vahepeal oli ta neli aastat tööl koduvallas Pihtlas, ütleb: “Ei saanud must õiget solgivee ärajuhtijat ja prügikastide paigutajat.” Seega, nii kui võimalus avanes, läks tööle kohtusse. “Olen oma kohtuistungi sekretäri ametiga väga rahul, töötan koos Külli Mõlderiga.”


KES ON PILDIL?

Helmut Sääse tundsid tema noorpõlvepildilt ära väga vähesed inimesed. Auhinnaplaadi saab seekord Helmuti klassivend Arald Lilp.

Kes on aga see mees, kelle eluteest tuleb juttu järgmisel “Enne ja nüüd” leheküljel? Õigeid vastuseid ootame OS-i toimetusse Tallinna 9 või aadressil aili.kokk@omasaar.ee .

Auhinnaks CD-plaat “SUPER XXL MEGAMIX vol 1”.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 290 korda, sh täna 1)