Ragbist ja golfist võivad taas olümpiaalad saada (1)

Ragbist ja golfist võivad taas olümpiaalad saada

Tänavu Pärnus peetud rannaragbi turniiril mängiti viieragbit. Pildil madistavad Tallinn Sharksi II võistkond ja Uudeküla Bulldogs.

Eelmisel nädalal otsustas Rahvusvahelise Olümpiakomitee nõukogu, et mitmete teiste spordialade seas võiks 2016. aasta olümpiamängude kavva kuuluda ka ragbi ja golf. Olümpiale sooviti viia veel squash, karate, pesapall ja rulluisutamine, kuid need hääletati nõukogus maha. Ragbi ja golfi pääsemise olümpiale otsustab oktoobris kogunev olümpiakomitee kongress, kus määratakse ka 2016. aasta olümpialinn. Muuseas otsustas olümpiakomitee nõukogu ka, et 2012. aasta Londoni olümpiamängudele tuuakse naiste poks. Siiani oli poks ainus suveolümpia ala, milles naised ei võistelnud.

Hääletamine uute alade üle toimus mitmes etapis ning väga tihedaks rebimiseks läks karate ja golfi vahel, millest võitjana väljus viimane. Ülekaalukalt oli nõukogu aga ragbi olümpiale toomise poolt. Kuna golf on saarlastele teadupärast tuttav ala, siis siinkohal võiks rääkida ragbist, mis olümpiaalaks võib saada.

Oluline on teada, et ragbit on väga erinevat liiki. Kõige levinum ja populaarsem on ragbi union’i nimeline mäng, kus ühes võistkonnas on korraga väljakul 15 mängijat.
Teine väga levinud ragbi on ragbi league, mis põhimõtteliselt sarnaneb eelmisega vaid nime ning väravate ja palli kuju poolest. Reeglid on väga erinevad.

Olümpia kontekstis räägitakse seitsmeragbist (inglise keeles rugby sevens), mis on reeglite poolest ragbi union’i sarnane. Aga nagu nimigi ütleb, mängib ühes võistkonnas korraga seitse mängijat. Kui “suures” ragbis on poolaja pikkus 40 minutit, siis seitsme-ragbis kestab poolaeg seitse minutit ning vaheaeg vaid ühe minuti. Väljak on aga enamasti sama suur. See teeb seitsme-ragbi väga kiireks ja vaatemänguliseks alaks.

Ragbi olümpiale viimisest on räägitud tegelikult palju ja hulk aastaid. Iseäranis tõstatub teema iga ragbi MM-i ja iga olümpia ajal. Tõsisemate katsetuste hulka võib lugeda aastat 1960, kui Itaalia soovis ragbi union’i olümpiale; 1980, mil Nõukogude Liit tegi vastava ettepaneku, ning 1988, kui Lõuna-Korea pakkus, et ragbi union võiks olümpiaala olla. Sel viimasel korral jõutigi eesmärgile kõige lähemale, kuid eesmärki siiski ei saavutatud. 

Rahvusvaheline ragbi organisatsioon IRB (International Rugby Board) sai olümpiakõlblikuks 1995. aastal – siis tunnustas olümpiakomitee IRB olemasolu. IRB alguseks loetakse aga juba 1886. aastat.
2002. aastal tuli IRB välja plaaniga viia olümpiale seitsmeragbi. Viimati pakuti seitsmeragbit 2012. aasta olümpiale, kuid ROK ütles, et ühtegi uut ala juurde ei võeta, kui just mõni ala ära ei kuku. Ragbil õnne polnud.

Organisatsioon ei loobunud üritamast ning nüüd proovitakse mäng 2016. aasta programmi mahutada. Plaani järgi osaleks olümpial 12 koondist nii meeste kui ka naiste arvestuses ning võitja selgitataks nelja päeva jooksul.
Igal juhul on IRB viimastel aastatel seitsmeragbi olümpiale viimisega aktiivselt tegelenud. Küll on kaasatud erinevaid ülemaailmseid staare mängu eest kõnelema, küll on korraldatud allkirjade kogumise kampaaniaid.

Tänavu märtsis kutsuti olümpiakomitee esindajaid Dubaisse seitsmeragbi MM-le, et näidata, mida seitsmeragbi tähendab. Üritus meelitas kolmeks päevaks kohale ligi 80 000 fänni.
Ka golfarid on palju reklaami teinud. Näiteks golfiäss Tiger Woods on golfi eest kostnud ning lubanud olümpial võistelda, kui spordiala olümpiakavasse võetakse.
Võimalik on ka, et 2. oktoobril valitakse olümpiale kas ainult golf või ainult ragbi.

Ragbi olümpial olnud varemgi

Ragbit on olümpial mängitud neljal korral: 1900, 1908, 1920 ja 1924. 1900. aastal osalesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigid, kusjuures rahvuskoondis oli sel ajal vaid prantslastel. Saksamaad esindas Frankfurdi ragbiklubi ning inglasi Mosley Wanderers.
Prantsusmaa võitis seal oma mõlemat vastast ja sai kuldmedali. Teistele anti hõbe, sest neil ei õnnestunudki omavahel mõõtu võtta. Põhjuseks asjaolu, et mängijatel ei olnud võimalik mänguajaks määratud päevani olümpiale jääda.

Wikipedia toob selle mängu kohta veel paar huvitavat fakti. Esiteks, Prantsuse-Inglise mängul oli 6000 pealtvaatajat, mis oli nende olümpiamängude suurim publikuhulk.
Teiseks, Prantsuse koondises mängis mees nimega Constantin Henriquez de Zubiera, kes olevat olnud esimene mittevalgenahaline olümpiamängudel osalenud inimene.

1920. aasta olümpial oli rag-biga huvitav lugu sellepoolest, et võistles vaid kaks koondist: Prantsusmaa ja USA. Tšehho-slovakkia ja Rumeenia koondised loobusid mängimast ning inglased ei tahtnud üldse osaleda, sest nendel oli parajasti klubihooaeg käimas. 20 000 pealtvaataja silme all võitis mängu üllatuslikult USA. Kusjuures üks USA koondise mängija, Morris Kirksey sai lisaks ragbi kullale hõbemedali saja meetri jooksus ning teenis veel ühe kulla 4×100 teateujumises ankrumehena.

1924. aasta olümpial Pariisis järgnes ragbi finaalile skandaalne lugu. Nimelt õnnestus favoriidiks oleval Prantsusmaal USA-le finaalis jälle kaotada, mispeale hullunud prantsuse fännid väljakule vastastele kallale tormasid.

Politsei ja ka Prantsuse koondise mängijad üritasid ameeriklasi fännide eest kaitsta ning ka medalite jagamine toimus politsei kaitsva tiiva all.
Ragbi võeti olümpiakavasse eelkõige olümpiamängude isakese Pierre de Coubertini eestkostel, kes oli ise suur ragbifänn ja -kohtunik. Pärast 1924. aastat Coubertin enam olümpiat ei vedanud. Lisaks arvati, et ragbi ei too mängudele piisavalt palju võistkondi ning nii kadus ragbi olümpiaalade nimekirjast.

Ragbi Eestis

Kaasaegse Eesti ragbi-lugu on omajagu keeruline. Asja hakati ajama üle kümne aasta tagasi Eesti Ragbi Föderatsiooni nime all. ERF kuulus kuni eelmise aasta juunini ka Euroopa regionaalsesse amatöörragbi assotsiatsiooni FIRA-AER. Assotsiatsiooni andmeil ei pidanud ERF aga kinni ettenähtud reeglitest ning heideti liikmete seast välja. Näiteks olid väljaheitmise põhjuseks asjaolud, et ERF ei suutnud käivitada kohalikku ragbiliigat ning tegeles segamini nii ragbi union’i kui ka league’iga.

Juba pool aastat enne seda registreeriti aga uute tegijate poolt uus organisatsioon Eesti Ragbi Liit. Need mehed soovisid ragbit Eestis aktiivsemalt arendama hakata ning kui ERF oma ametliku staatuse kaotas, avanes selleks võimalus.
Selle aasta juuni lõpus tunnistas ERL-i ametlikult ka Eesti Olümpiakomitee. Seega organiseerib ragbi union’i Eestis nüüd ametlikult Eesti Ragbi Liit. FIRA-AER veebilehel Eestit veel ametliku liikmena ei näidata, mis tähendab, et olümpiamängudele 12 tublima riigi hulka me hetkel ei kandideeri.

Ragbi liidu käe all toimub aga kohalikke ragbiturniire pea igal aastaajal, viimati korraldati Pärnus juuli keskel suur rannaragbi turniir. Sellel osales kaheksa võistkonda kuuest klubist. Mõningate teadete kohaselt on käima läinud ka Eesti liiga mängud.

Ülehomme sõidab ERL-i alla kuuluv Eesti ragbikoondis aga Inglismaale sõprusmänge mängima. Soojenduseks mängitakse klubiga Tonbridge Juddians ning 29. augustil toimub kohtumine Inglise koondisega – mitte küll esindusmeeskonnaga, vaid Inglise kurtide koondisega.


RAGBI VS. AMEERIKA JALGPALL

Siinkohal toome välja mõned põhilised erinevused ragbi union’i ja Ameerika jalgpalli vahel. Ragbist rääkides kiputakse seda sageli võrdlema just Ameerika jalgpalliga, tuues põhilise erinevusena välja, et ragbis ei kasutata kaitsmeid ning seega on

ragbi julmem mäng. Osa vaatlejate kogemus ütleb aga vastupidist – kaitsmete olemasolu paneb mängijad end turvaliselt tundma ning seega ollakse mängus julmemad, ei kardeta end ja teisi lõhkuda.

Ka mängu põhimõtted on väga erinevad. Näiteks on ragbis suluseis väga oluline ning palli ei tohi kunagi käega ettepoole sööta. Jalaga võib lüüa, kuid siis peab püüdja olema löögi hetkel palliga ühel joonel. Ameerika jalgpallis võib sööta, kuhu meeldib, ning püüdja võib punktijoone taha end varem valmis seada.

Kui ragbis ründab alati see pool, kes palli oma valdusse saab, siis Ameerika jalgpalli mänguloogika annab ründavale poolele kolme katse kaupa võimaluse vastaselt maad võita. Kui kaitsjad palli ära võtavad, jätkavad ikkagi ründajad.
Ragbis ei ole lubatud pallita mängijat rünnata ega takistada. Palliga mängijat võib aga takistada allapoole õlavööd rünnates. Ameerika jalgpallis võib rünnata (blokeerida) ka ilma pallita mängijat.

Mõlemas mängus saab punkti, kui viia pall vastase väljaku otsas olevast punktijoonest üle. Ragbis on punkti saamiseks vaja pall maha panna, nii et saaks fikseerida käe, palli ja maa üheaegse, palli kontrolliva kontakti.
Ka mängu pikkus on erinev. Ragbi union’i mänguaeg on 2×40 minutit, millele kohtunik võib lisada paar minutit vigastustele kulunud aega.

Ameerika jalgpall koosneb neljast veerandtunnisest mängust, kusjuures aeg pannakse iga rünnaku vahel kinni, nii et üks veerandaeg kestab märgatavalt kauem.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)