See oo meite Muhu, see oo Muhumaa… (1)

See oo meite Muhu, see oo Muhumaa...

ROMANTILINE JA ERILINE, NII KONTSERT KUI KOHT: Üheksandal küünikontserdil nautis nii suurepärast muusikat kui ka omapärast esinemiskohta üle tuhande inimese.

Laupäeva hommikul paistab kardina vahelt mitu päeva taevas triivinud tumesiniste vihmapilvede asemel lootusrikas päikesekiir. See sobib meile suurepäraselt, sest ees ootab muusikast tiine Muhumaa.

Laulame kaasa
Vaid mõned üksikud pilvetupsud hõljuvad üleval, kui me Nautse jaanalinnutalu värava ja aia taga parkivaist ohtratest autodest ja nende omanikest vaikselt mööda manööverdame. Mihkli talu juures leiame autole suurivaevu peatuspaiga ühe oksi üle aia sirutava õunapuu varjus.

Õueaia tagant paistab “Laulge kaasa!” saate sponsorpanga roheline hiigelõhupall koos helesinise elevandiga, punase telgi alt hõikavad sõbralikud näitsikud Gerly ja Gerda täitma emakakaelavähi-teemalist küsitluslehte.

“Me tahame tõsta eesti naiste teadlikkust emakakaelavähi ennetamise võimalustest ning teadvustada vajadust käia regulaarselt naistearsti vastuvõtul. Küsitlustest selgub, et umbes 35% naistest ei ole 10 aasta jooksul arsti juures käinud, see on negatiivselt üllatav.” Info jagamise tarbeks on loodud mittetulundusühing ja koduleht www.emakas.ee .

Päikesepaistesse paigutatud pingiread on täis salvestuse ootuses sumisevaid inimesi, paljudel käes oranžikaanelised laulikud. Lisa tuleb muudkui juurde. Saatetiim sebib ringi, bussiuksest vilksatab operaator Nõgisto. Valge-sinisetoonilises inimhulk eesotsas seltskonnahai Saagimi ja kolme koeraga seab end päikesesoojusse sisse. Aeg läheb.

Viimaks tutvustab Reet Linna salvestuse käiku ja esiplaksutajat Jaak Tammeorut, kes näitab ette õige koha kõikumiseks. Aplausiks. Hingamiseks. “Kõik laulud algavad meil tugeva aplausiga, kõik laulud lõppevad meil tugeva aplausiga. Muhukad on ju imeline rahvas, lõbusad ja rõõmsameelsed. Teeme siis nii, et meil on tõeline laulupidu, mitte ei istu niisama!” ergutab Linna. Veel saame teada, et on vaja naeratada, sest mossis nägu hiljem teleekraanil parandada ei saa.

Pisut enne poolt ühte hakkab asi tuure üles saama. “Seksiabi!” hüüab keegi. “Tähelepanu! Palun vaikust! Kaamerad käivituvad… nüüd!” kostab bussist. Ennast ekraanil näha igatsev ja muusikat armastav rahvas laulab väikesest Muhust. “See oli nüüd proov. Ja väga hea,” kiidab Linna. Salvestus läheb edasi.

Taharitta on end sättinud suurekasvulised mehed, enamikul suud laulmise vastu kiivalt suletud. Jõuab kätte inter-vjuude aeg. Kõigepealt tuleb koolidirektor Senta Room. “Elamine kivide ja kadakate keskel teeb muhulase sitkeks, tugevaks ja töökaks,” jääb kuuldust meelde.

Esinema kutsutakse saatekülaline Luisa Värk, et laulda kümne salvestusaasta jooksul esimest korda vildist kübarast. Meie läheme vahepeal uurima tüdrukuid, kes räästa varjus, paberid põlvedel ja pliiatsid kiiresti liikumas, midagi joonistavad. Selgub, et tegu on Muhus praktikal olevate kunstiakadeemia tudengitega, kelle pildile ilmub just see, mis aga parasjagu pähe tuleb.

Eeskõikuja õõtsutab end. Luisa hääl teeb imelikke vigureid. Alustatakse otsast. Teist korda samal kohal sama viga, aga ei katkestata.
Intervjuuplatsi võtab tuntud hobusekasvataja Martin Kivisoo: “Meil on oma maa suurusega 204 ruutkilomeetrit, meil on Muhu meri, meil on Muhu Väike väin Saaremaa vahel, meil on Suur väin mandrimaa vahel, meil on väga kuulsad rahvariided ja rikas rahvakultuur, meil on oma rahvuslik uhkus ja oma rahvuslik identiteet!” Plaksutame.

“Kuhu siis rahvas on vahepeal kadunud, ära tüdinenud või?” imestab Linna. “Võtame nüüd tuju üles jälle!” Õhtust kontserti ootav Suisapäisa rahvas peidab end majas. “Suisapäisad võiksid meiega laulma tulla. Ei kõlba, jah? Saaksite läbi meie veel kuulsaks,” tögab kaameramees.
Muhu omad poisid Kardo Liitmäe ja Deinis Hütt laulavad “Ehitame maja”.

Läheme Luisa tütrekest piiluma. Peagi kuuekuuseks saav pisike Miina Rihanna on suhu toppinud kolm näppu korraga ja piidleb meid ema õla najalt kelmide silmadega. “Me oleme sel suvel juba oma kuus korda Saaremaal käinud,” räägib Luisa ja tutvustab Miina muusikaeelistusi: “Talle meeldib väga, kui mina või Taavi kodus laulame. Ja Maarja-Liis Ilus meeldib ka,” sõnab ta.

“Oh, modulatsioon jäi ära,” hüüatab Linna kõlavalt ning kaamerad seiskuvad. “Minu viga.”
Kunstitudengid on oma vahendid peitu pistnud ja naudivad talu seina ääres augustipäikest. Viimased laulud on lauldud. Nüüd läheb loosimiseks, väljavalitud ankeeditäitjaid
ootavad kinkekaardid ja kosmeetikatooted. Tallinna Reet saab spaasse minna, Muhu Ille iluvahendeid. Reet imestab, et järgemööda puutuvad loosijale näppu mandrinaiste täidetud lehed: “Mis toimub? Kas muhulasi polegi?” Viimane loosiõnnega kuulaja on Heidi Jaas Orissaarest. “Väga mõnus oli vabas õhus täiel rinnal kaasa laulda,” kiidab ta.

Elevant on tühjaks lastud, Reet Linna on autogrammiküttide küüsis. Rahvas on lahkumas. Esivehkija Jaak istub toolil ja õhkab: “Vaata, kui tore oleks, kui linnavahel kõik käiksid rahvariides. Väga villane ja tervislik.”
Äsja Luisaga plaate vahetanud Reet Linna: “Rahvas oli väga tore ja eriti tore, et nii paljud tulid rahvariietes ja saab ekraani peal seda näidata. Muhu saare au ja kuulsust on kõvasti üles tõstetud. Millal saadet televiisoris näha saab, seda ei riski öelda, samuti seda, mis “Laulge kaasast” edasi saab. Meil on praktiliselt viimane õhtu, homme veel päevane salvestus ja siis on kõik.”

Teine peatus – Muhu muuseum

Teeme pisikese poepausi vee- ja jäätisevarude täiendamiseks ning pöörame autonina Koguva poole, et Muhu muuseumi lõõtspillipäevale jõuda.
Kuna Juhan Smuuli sünnikodu viimane külastus on jäänud – häbi küll öelda – aastate taha ja kuskilt muusikat ei kosta, leiame süvenenult vaieldes end ühtäkki hoopis keset kaunist Koguva küla. Hiilime kiiruga enda meelest õiges suunas tagasi, salamisi lootes, et pillihääled meile teed juhatavad.

Tühjagi. Vaikne on, me ju varajased. Aga Tooma talu väravas tervitavad meid muuseumi varahoidja Eda Maripuu ja ürituste korraldaja Meelis Mereäär. Viimane teeb meile kiirtutvustuse lõõtsameeste kokkusaamiste ajaloost, rõhutades rõõmsalt, et mehed ise tahavad kangesti kokku saada, nemad ainult korraldavad.

Õuemurule seatud istekohtade algne argne täitumus saab peagi hoogu juurde, jättes ringisaalivale Meelisele aega vaid rõõmsalt ohhetamiseks: “Ah sa raks, ainult tuleb juurde rahvast! Edal said piletid juba otsa!”, ja tormabki uusi pääsmeid juurde tooma.

Kolm juba Nautses nähtud küpses eas daami Ingrid, Milvi ja Külli, Bigbanki kolmnurksed pabermütsid uljalt peas, sädistavad lõbusalt: “Bigbank peaks meile neljanda pensionisamba tegema, et me siin nende mütsidega eputame.” Kaks aastat jälle muhulane olnud Külli Roos, kes sõbrannasid võõrustab, naerab: “Hea, et nii palju üritusi toimub, muidu oleks nad istund mul kodus ja iga kahe tunni tagant süüa nõudnud. Nüüd muudkui poest läbi, jäätis hambusse, ja edasi!”

Meelis Mereäär tutvustab omalaadses segakeeles maailmakuulsaid lõõtsa- ja akordionimehi ja muuseumi juba olnud ning veel tulevaid suveüritusi. Hoidke reklaamil silm peal! Mängijad – Herman Vesiaid Orissaarest, Enn Tomson Valjalast, Hugo Kink Järvamaalt, Sulev Mägi Leisist, Viktor Ilvest Salmelt ja Luule Tarvis Muhust – alustavad kordamööda esinemist.

Meelis sebib ringi kui elektrijänes, viskab muhumustrilise kampsiku seljast, hõõrub rahulolevalt käsi kokku ja tantsitab tüdrikuid. Vahepeal konfereerib ja tõmbab karmoškat. Külasema küla tantsijad lähevad jalga keerutama. Nende juhendaja, Viljandi kultuurikolledži õppejõud ja praegu juhumuhulane Mall Noormets räägib, et folkloorirühmale Kodukootud pandi algus kahe aasta eest külakokkutulekuks, mil esinejaid eriti võtta polnud. Seega tuli ise teha: “Kõik esinejad on Külasema juurtega või külaga kuidagipidi seotud.

Proov toimub siis, kui mina saan, aga muude asjade tegemise vahel saavad nad ise ka kokku. See ongi see rohujuure tasand, see on folkloori kolmas tulemine – kui ei jõua tervet pööret, teeme pool. Vahva on.”
Ületunnine pillimängukava päädib ühise perekonnavalsi ja soovilauludega. Habemik naerusuine tantsulõvi hüpitab kõik valsis ettejuhtunud naised kõrgele õhku.

Rahvas sätib minekule. Püüame kinni sõbrale külla tulnud ja Põlva kandis hoolega kultuurivankrit vedava Mooste vallavanema Ülo Needo, kes kiidab kontserti kui väga ägedat. Muhu päritolu Aili Kallasmaa, kelle elujärg Ida-Virumaal, on sarnast üritust vaatamas juba teistkordselt: “Juunis olime ka. Suurepärased muljed, väga vahva! Pillimehed on vahepeal hästi aega kasutanud ja palju trenni teinud. Kõik on meie lemmikud!” kiidab ta, abikaasa Mati noogutab nõusolevalt kaasa.

50 aastat akordioni mänginud Enn Tomson alustab palumise peale oma lemmikviisi. Kurba, kuid kõlavat. Küsides selgub, et tegemist on prantsuse looga “Domino”. Äkki astub mehe juurde üks proua, silmis tabamatu igatsus: “Vabandage, mis laul see on, mida te just mängisite? See meenutab mulle midagi, midagi kauget, lapsepõlvest. Kas te võiksite seda veel korra mängida?” Loo lõppedes tänab muuseumi pedagoog Tanja Rahu südamest ja ulatab Ennule šokolaaditahvli. Nii armas.

Joome rahulolevate pillimeeste ja rõõmsate organiseerijatega koos tassikese kohvi. “Kõige parem on ikka mängida, kui rahvas tantsib,” on pillimehed ühel nõul. Lõõtsa tõmbav Sulev Mägi: “Võta televiisor või raadio – sealt absoluutselt ei tule lõõtspillimuusikat. Kust siis saab huvi tulla, kui kusagil ei mängita? Pole, kes promoks, nagu öeldakse. Aga ega seda hirmu pole, et lõõtspill ära kaob. Kokkutulekuid toimub päris tihti, ükskord Tartus hakkasime ühe Viljandi poisiga bussijaamas mängima, rahvas tuli kuulama ja ütlesid, et lasevad selle bussi ära minna, lähevad järgmisega.

Pillimehed on kõik kuulmise järgi mängima hakanud, igaüks mängib omamoodi, omas stiilis ja taktis. See on päris huvitav, kui neid palju koos on.” Sulevi enda lemmikud on ikka vanad valsid, polkad ja reilenderid.
Kell on peaaegu seitse, kui Koguvast lahkume. Kogu päeva eresinises taevas lõõsanud päike hakkab kõrge männimetsa varju kaduma.

Kolmas peatus – Aljava küün

Jälgime suunaviitu ja keerame Aljava poole, et üles otsida üks teatud heinaküün. Pisut rooplik külatee lõppeb heinavaale täis ja parkimisplatsina tähistatud seni veel autotühjal põllul. Tirtsud siristavad hullunult ja läheduses kluugutavad sookured.

Hiigelsuurde küüni on heinapakkidest moodustatud pikad istmeread, lavalähedasemad ettenägelikult hõivatud triibuliste, ruuduliste, kirjude tekkide-madratsitega. Et hiljem saabudes plats olemas oleks. Ja istumine pehmem ning torkevabam. Sätime end vasakpoolse seina äärde lava ligidusse, inimesi koguneb ja et oma head kohta hoida, ei liiguta me ennast enam kuhugi. Mine sa tea, kuhu pärast mahud.

Läheduses tehakse kontrollistumist, heinadiivanile sätitakse katet, limonaadi ja küpsistega varustatud pisiperelased müttavad heinasasis. “Küll ikka leitakse kohti,” kuuldub selja tagant. “8 minutit veel,” klõpsatab parempoolne naaber kaaslase poole telefoniekraani näidata.
Küün saab täitsa täis. Kell 21.12 hakkab publik plaksutama ja skandeerib “I-vo, I-vo!”. Ja sealt nad tulevad, Suisapäisa koor, päikesepoiss Anti Kammiste ja armastatud Ivo Linna: “Suur au on siin esineda, kallis kodusaare rahvas!”

Vanad armsad ja uuemad ilusad laulud: “Laula mu laulu, helisev hääl”; esmaettekanne tantsupeolt tuttavast laulust “Tuulevaiksel ööl”; igihaljas “Kikilips”; “Eestlane olen ja eestlaseks jään”; “Kõik on täpselt nii kui peab”. Ja mitte ainult need. Iga loo vahele räägib Ivo laulust, selle loomisest ja tundeist, sekka naljagi. Mõnus on. Muusika on piisavalt vali, et iseenda valesti laulmine kellelegi kõrvu ei kosta.

Uksepragudest sissehiilivad jahedad tuulehood näpistavad varbaid ja kohmetavad käsi, aga seda peaaegu ei tunnegi. Kurgus kripeldab ja pisar piilub silmanurgas. Sest
nii-i mõnus on… Vahepeal annab paljude tiitlitega pärjatud Suisapäisa koor Ivole puhkust. Mida rohkem lõpu poole kontsert jõuab, seda rohkem rahvas hoogu läheb. Lisalugudeta igatahes ei pääse.

Suisapäislased kingivad Ivo Linnale juubeliaasta viimase kontserdi puhul purgi värske valge klaari moosi, SP jõujoogi ja tuttava kunstniku tehtud Ivo portree.
Väljudes kohtame arvult juba üheksanda küüniürituse vedajat Toomas Rohtlaant: “Ah et kas publikurekord? Ei oska öelda praegu veel. Umbes tuhat inimest siia mahub. Järgmisel aastal kindlasti keegi jälle esineb, kui rahvas käia tahab, siis miks mitte teha. Ikka mõtleme midagi põnevat välja.”
“Tagumik on tuline,” naerab pimeduses perekonda kokku otsiv Jana Põri, “aga hästi tore oli.”

Kui kesköö paiku kodu poole vurame, siristab kusagil autosügavuses priiküüti hüpanud tirts.
Järgmisel päeval põikame korraks Külasema küla teisele laulu- ja tantsupäevale. Vaatame vahvaid tantse, laulame jälle Muhumaa-laulu. Süüa antakse ka, laigulised libakodukaitsjad tantsivad kulpidega vehkides söögiaja avatuks.

“On see sotilassuppi?” uurib mustatriibulises madrusesärgis muhu-soomlane. Pisut piiluv päike kütab kuumalt, et karmi pilve alused sarapuid sakutavad ja söödud supi kausse kadakate vahele lennutavad tuuleiilid ainuvalitsejaiks ei jääks.
Haruldaselt kena aeg see Muhus veedetu.

Elina Kalm, Ivika Laanet

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 531 korda, sh täna 1)