Silvi Vare keelearmastus algas kodusaarel

Silvi Vare keelearmastus algas kodusaarel

SIIN SEE JUHTUB: Just selles toas ja selle laua taga Eesti Keele Instituudi tõenäoliselt kõige päikeselisemas kambris sünnib Silvi käe all tohutu eesti keele sõnaperede andmebaas.

Eile ja täna toimub Kuressaare lossi kapiitlisaalis konverents, mis pühendatud filoloogiadoktor Silvi Vare 70. juubelisünnipäevale. Keeleteadlased kogunevad Saaremaale teatavasti seetõttu, et juubilar on siit pärit ning siit sai alguse tema armastus eesti keele vastu. Keelearmastusest on elutöö käigus sündinud mitu õpikut ning nüüd on valmimas sõnaraamat ja hiiglaslik sõnaperede andmebaas, tohutu töö.

“Ma ei kujuta üldse ette, et ma olen 70,” ütleb Silvi Vare, kes kuu aja eest just sellesse ikka jõudis. Vanusele mõtlemine teeb talle veidi nalja. “Ma ei tunne end nii vanana. Olen mõelnud, et kui ema oli 50 ja mina olin 20, siis mõtlesin, et ema on juba vana. Aga ma olen kindel, et ta ei tundnud end surmani vanana. Hing on iseasi ja keha teine asi.”

Kui Silvi Vare noorena Saaremaal elas ja õppis, kandis ta veel Kaasiku nime ning kodukohaks oli siis Õispuu talu Pajumõisa külas Kihelkonnal. Ehkki pärast keskkooli lõpetamist on õppe- ja elutöö hoidnud Silvi Varet püsivamalt mandrimaal, peab ta oma koduks endiselt sedasama väikest talu.

“Paremat kohta ei ole maailmas olemas kui see,” ütleb ta veendunult. Siin on möödunud kõik puhkused, loendamatud jaanipäevad ja jõulud ning kiiretel aegadel nii mõnedki töötunnid. “Õunapuu all on päris hea tööd teha, internetti seal ei ole, aga kirjutada ikka saab, kui materjalid kaasas. See on suurepärane.”

Silvi ja Tõnu Vare lapsedki, kes on küll Tallinnas sündinud, käivad ema kodukohas võimalikult tihti ja meeleldi. Ning nüüd ei suuda Saaremaalt eemal olla lapselapsed, kellest vanim kaheksane ja noorim kolmene. “Mul on sügavalt hea meel, et see koht on armsaks ja lähedaseks saanud ka pisikestele põnnidele,” rõõmustab vanaema Silvi.

Õpetaja viis linna

Väike Silvi elas püsivalt kodutalus kuni Kihelkonna koolis 7. klassi lõpetamiseni. Kui õpetaja ta käekõrval praegusesse Saaremaa ühisgümnaasiumisse viis, möödus neli koolitalve juba linnas. Tegelikult oleks Kihelkonna laps pidanud Mustjalga keskkooli minema, sest see oli just hiljuti käima lükatud, kuid just sellepärast ei tahtnud klassijuhataja Juta Tõkman, et Silvi sinna läheks.

Ühte kooli määratud laps ei saanud teise kooli niisama lihtsalt astuda. Siin tuli appi õppimine muusikakoolis. “Ma ei julge seda öelda, et olin andekas, pigem mitte, aga nii palju laulda oskasin, et võeti vastu,” jääb Silvi tagasihoidlikuks. Küll aga meenutab, et ema oli olnud väga hea lauluoskusega.

Mõnes mõttes võis ta ka andekas olla. Näiteks on pereringis liikunud jutud, et Silvi hakkas lugema juba enne kolmandat eluaastat ning seda iseenesest – keegi ei õpetanud. Keegi ei osanud seda selgitada, kuid igal juhul ei mäleta ta oma elus aega, mil lugeda ei oleks osanud.

Üks mälupilt on siiski sellest ajast tallel. “Ema pani labidaga parajasti reheahju leiba. Mina läksin ema juurde ja küsisin, mis täht see on. Ema ütles, et see on “ärr”. Mäletan iseennast, et mul oli õudselt hea meel ja hakkasin karglema, et see on “ärr”, see on “ärr”.”
Midagi erilist klassijuhataja oma õpilases nägi, et oli valmis teda erinevalt teistest linna õppima viima. Õppetöös oli ta igatahes tubli.

Eesti keele võlu

Eesti keele juurde jõudmisel mängis kõige suuremat rolli keskkooli eesti keele õpetaja Valme Arulaid, keda Silvi peab siiani haruldaselt heaks õpetajaks. “Ta oskas keelt nii hästi õpetada, et minule hakkas väga eesti keel meeldima,” kiidab ta. Hea õpetamine tähendas seda, et Silvil tekkis tunnis palju küsimusi ning õpetaja oskas kõigile põhjalikult ja meeleldi vastata. “See oli nii põnev. Ja sealt see keelesüsteem hakkas arenema.”

Just sellest õpetajast innustatuna suundus Silvi pärast keskkooli Tartu ülikooli eesti keelt õppima. Kui nooremana oli ta veendunud, et tahab õpetajaks saada, siis keskkoolis selgus, et tulevikus võiks ta just nimelt eesti keele õpetaja olla. Isiklik kontakt õpetaja Arulaiuga püsis pärast lõpetamistki.

Siinkohal ei suuda Silvi ära kiita oma ema, kes hoolimata kõigist eluraskustest tegi kõik selleks, et tütar saaks ülikoolis õppida. Kolhoosist mingit raha sel ajal ei saadud, küll aga tuli kolhoosi jaoks palehigis rügada.
“Kolhoosis oli see aeg kohutavalt vilets. Viletsad põllud ja meie kandis oli just niimoodi, et heina polnud kuskilt võtta. Siis tuli teha kolhoosile üheksa koormat heina, et kümnes saada endale. Aga kui sa tahad lehmale seitse koormat saada? See ei olnud võimalik.”

Seepärast käis Silvi igal võimalusel kodus abiks. Kui mõni suvi möödus kohustuslikus korras Kundas või Narvas lööktöö korras ehitustel, oli sellest väga kahju.

Õpetaja Silvi

Ülikooli ajal toodi saarlast sageli tänapäeva eesti keele loengutes näiteks. Silvi sai pidevalt teiste ees oma saare keelt demonstreerida. Ühel hetkel aga avastati, et ta ei räägigi enam saare keeles, kuid tegelikult ei ole see päris kadunud.
“Ma olen tähele pannud, et mul tulevad murdejooned tagasi. Räägitakse, et mida vanem inimene, seda rohkem hakkavad need tagasi tulema,” ütleb Silvi. Näiteks kui ta kodukülas kohalikega jutustab, lülitub kiiresti kirjakeele pealt emakeele peale tagasi.

Oma ülikooli kursusekaaslaste seas oli Silvi üks väga vähestest, keda õpetajaamet tõeliselt kutsus. Sel ajal kui enamik muretses, kuidas õpetajaks suunamisest pääseda, tegi tema kõik selleks, et õpetajaks saada. Suunamisest oli praktiliselt võimatu pääseda, kolm aastat tuli õpetajana töötada, kus vaja.
Vajalikest koolidest oli olemas nimekiri ning tänu tublidele tulemustele said parimad nimekirjast ise kohti valida. Ka Silvil oli võimalik ise kohta valida ning ta mõtles kindlasti just Saaremaale õpetajaks tulla. Saatus aga tahtis, et seda ei juhtuks – juhtus see, et Saaremaal ei olnud vaba kohta.

“Sel momendil oli see ebaõnn, aga iial ei tea, kui mingi valik tehakse sinu eest ära, milleks see hea või halb on,” arvab Silvi. “Takkajärele on väga raske ütelda – kui ma oleksin Saaremaale õpetajaks läinud, siis mu elu oleks hoopis teistsugune olnud.”
Kuna Saaremaale ei saanud, valis noor õpetaja Saaremaale kõige lähema koha, milleks osutus Lihula keskkool. Idealistlik tütarlaps asus suure innuga õpetama, kuid nelja aasta jooksul sai selgeks, et reaalsus ei ole alati see, mida unistustes ette kujutad.

“Ma õpetasin hea meelega, mulle meeldis, aga lõppkokkuvõttes sain aru, et ma ikka päris õige õpetajatüüp ei ole,” tunnistab Silvi. “Võtsin paljusid asju liiga südamesse ja olin ehk ka liiga põhimõttekindel.”
Oma ideaalides kujutas ta alguses ette, et lapsed õpivad hoolega ja tahavad õppida, kuid pidi kurbusega tõdema, et lapsi on igasuguseid – mõnele ei jõua asjad kohale, teine ei vaevu enne kooli tulekut raamatutki lahti tegema. Teisest küljest nõuti, et kool end õppetulemustega heas valguses saaks näidata.

“Ma ei olnud range õpetaja, aga ma kujutan ette, et kui ma mingi hinde välja panen, siis peab õpilase teadmine sellele hindele vastama,” ütleb ta. Silvil oli lastest kahju.

Noor teadlane

Uurimistöö tegemise soov tiksus taustal kogu aeg, kuid õpetajatöö kõrvalt ei jäänud mitte millekski muuks aega. Silvi tundis, et koolis töötades ei toimunud isiklikku arengut, ei olnud aega eneseharimiseks. Kui keele ja kirjanduse instituut ühel hetkel kuulutas välja aspirantuuri koha eesti keele erialal, oli otsus koolist lahkuda kindel.

“Kui inimene otsib, siis see asi tuleb ta juurde,” arvab Silvi, kelle juurde tuli konkursikuulutus, mis viis ta teadustöö juurde.
Esimene Silvi Vare kaasautorlusega (koos Peep Nemvaltsiga) eesti keele õpik 10. klassile ilmus 1984. aastal. Tema teha oli seal sõnamoodustuse osa.

Huvitava kokkusattumusena võib märkida, et uue, 11. klassi eesti keele õpiku kaant aastast 1992 illustreerib sõna “sõber” ja selle pereliikmed. See on see, millega Silvi Vare praegu tegelebki – sõnaperede süstematiseerimisega.

Isamaaline Silvi

Seda aega, mil Silvi töötas keeleametis haridusnõunikuna venekeelsetes koolides eesti keele õppe küsimustega tegeledes, nimetab ta praegu isamaaliseks etapiks. See oli 90. aastate keskel pärast uue eesti keele grammatika valmimist.

Töö kõrvalt oli ta osalenud eksamikomisjonides, kus kontrolliti muukeelsete inimeste keeletaset. Teatavasti peab teatud ametites töötades keeleoskus vastama teatud kategooriatele. See olukord, mis sealt vastu vaatas, oli ehmatav. Eksamid olid üles ehitatud nii, et vastused võis pähe õppida, ning seda tehti palju. Keeleoskusega oli seal vähe pistmist, sest kui vahel isegi väga lihtsaid küsimusi lisaks küsiti, ei osanud vastaja midagi öelda.
Silvi soovis aidata eesti keelt. Taas pidi ta tõdema, et oli ääretult idealistlik. Küllap see ei muutu kunagi, usub ta.

Kõikvõimalikud eesti keelega seotud küsimused pakuvad Silvile alati suurt huvi. Ta ei kahtlegi, et tekstid meie ümber peavad olema korrektses keeles, kuid ei poolda keelekasutuse pärast totaalset trahvimist. Ta usub, et inimestele tuleb anda heal tasemel haridust, siis ei ole vaja keele pärast karta.

Keeleametis töötades on ta seisnud just selle eest, et ka võõrkeelsetes koolides õpetataks oskajate õpetajate käe all juba maast madalast eesti keelt. Siis, kui lapsed on parimas õppimiseas, vastuvõtlikud. Siiani pole seda juhtunud ning Silvi ei kujuta ette, miks või kes selle taga on.
Venekeelsete koolide peale mõeldes näib pilt talle nukker. On justkui tunne, et lastele eesti keelt mitte õpetades jäetakse nad tulevikus ilma paljudest võimalustest, nad hakkavad end ahistatuna tundma, sest ei saa teha asju, mida sooviksid. “Inimestele pannakse eluks tõke ette.”

Oma varasemate sõnavõttude pärast keeleametis töötades on ta elanud üle ka väga ärevaid hetki. Kord leidis ta postkastist ümbriku, kus oli väike paberileht, mille peale joonistatud must ristkülik, kuhu nimi sisse kirjutatud ning rist tehtud. Lisatud tekst “Pärgi mitte tuua”.
Kui hiljem keelekümbluskeskus loodi, tundis Silvi, et võib-olla mängis mingit väikest rolli selle juures ka tema sõnum.

Mahukas sõnaraamat

“Jumal tänatud, et ma ei teadnud, et mul pole võib-olla piisavalt teadmisi ja et see on nii keeruline,” ütleb Silvi Vare praegu. “Muidu ei oleks alustanudki!” Jutt käib üle kümne aasta tagasi alustatud eesti keele sõnaperede sõnaraamatu tegemisest, millest nüüdseks on kokku saanud tohutu andmebaas. Sõnaraamatusse see kõik ära ei mahukski ning lõppu sel tööl kah tulevat ei näi.

“Minul ei olnud siis muud kui suur soov seda teha ja usk iseenesesse. Ma olin täiesti kindel, et tulen sellega toime.” Selline usk on aidanud mahukat tööd siiamaani teha.
Sõnaperede sõnaraamat on asi, mida maailmas on seni tehtud vaid vene, prantsuse ja saksa keeles. Nüüd siis ka eesti keeles.

Üle kümne aasta selle töö kallal on Silvi jaoks justkui märkamatult läinud. Ja seda pidevate teoreetiliste probleemidega maadeldes. Tänu sellele tööle on tema sõnul välja tulnud palju asju, mis eesti keeles on veel uurimata, mida ei oska enne aimata, kui nendega silmitsi seisad. Silvi loodab, et ehk kunagi leidub neile ka uurijaid.

Just selline probleemide leidmine ja nende lahendamine on see, mis tema arvates töö põnevaks teeb ja võimaldab nii kaua ühe asjaga tegeleda. Tagantjärele on Silvi veendunud, et tööd alustades puudusid tal oskused seda teha, need on tulnud töö käigus.
“Arvan, et olen jõudnud sinnamaani, kus ma enam-vähem olen temaga rahul,” ütleb Silvi. “Nüüd ma olen leppinud sellega, et ta jääb igavese muutumise staadiumisse.” Kui kõik klapib, võib sõnaperede sõnaraamat valmida kahe aasta pärast.

Sõnaperede sõnaraamat

Sõnaperede sõnaraamat on eriline sõnaraamat. Üldsõnaraamat ei arvesta piisavalt tähendust, kuid selles arvestatakse nii vormilisi omadusi kui ka tähendusi. Eelkõige on sõnaperede andmebaasist kasu keele õppijatele ja uurijatele.
Sõnapered on sõnade rühmad, mille päritolu, tüved on samad. Kui põgusalt tuua näiteks sõna “maa”, siis sinna peresse kuuluvad teiste seas “maakonnaleht”, “maastik”, “heinamaa”, aga ka “maak” ja “maadlema”. Sõnaperel “maa” on väga palju lapsi.

“Eesti keel on nii liiterohke ja nii liitsõnarohke keel, et siin saab juba rääkida, et suurem osa sõnu on omavahel sugulased,” toob Silvi välja.
Märksõnu on tema andmebaasis koos hetkel üle kümne tuhande ning üksusi 175 000. Näiteks ainuüksi k-tähega sõnaperesid on 1647. Samas on umbes tuhat sõnaperet, kus “lapsi” ei ole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 330 korda, sh täna 1)