Kui keegi võtaks mult võimaluse olla muhulane (3)

Kui keegi võtaks mult võimaluse olla muhulane

 

Siis tahaksin ma olla hiidlane. Olen seda mõtet varemgi mõelnud, aga nüüd, pärast värsket ümber Hiiumaa matkamist, mõtlen uuesti. Miks? Sest hiidlased tunduvad mulle vaimukad, rahulikud ja viisakad. Muhu saart on küll reklaamitud sedasi, et aeg sellel saarel seisatub, aga Hiiumaal ta seisatuks nagu intensiivsemalt.

Sellest on nüüd küll oma 25 aastat, kui viimati Hiiumaal käisin. Alati on huvitav vaadata ja võrrelda, mida aeg on teinud ühe või teise paigaga. Mulle tundub, et Hiiumaaga on ta kenasti ümber käinud. Ja hiidlased oskavad oma saart hinnata ning armastada – see paistis kõrvaltvaatajalegi silma.

Kaunis loodus lummab

Kõigepealt torkab silma Hiiu saare lopsakas loodus. Hiiu saarele ringi ümber tehes tundub taimestik hulga lopsakam võrreldes Saare- ja Muhumaaga. Lepapõõsad ja suured mustad sanglepad saadavad meid kõikjal. Palju näeb papleid ja hõbepajusid. Kuna kõik paremad teed ringlevad saare rannaääri kaudu, jäid sisemaa võlud muidugi uurimata.

Sisemaa soodest ja metsadest ning järvekestest võiks asja tundva loodusuurijaga palju huvitavat leida. Aga seda teeme teine kord.
Põllumajanduse seisukohalt torkab silma lammaste rohkus ja miks ka mitte, kui omast käest on võtta tore Vaemla villavabrik, kus 19. sajandi keskel meisterdatud villatöötlemise masinad teevad tööd siiani korralikult. Ka lehmakarju nägime karjamaadel, kuid viljapõlde haruharva. See-eest paistab saar silma sadamate rohkusega ja Sõru sadamas on avatud isegi kena tuttuus meremeeste muuseum. Kalapüük on hiidlastele ikka veel omane tegevusala ja tootmisharu.

Ümber Hiiumaa saab mõnusalt sõita asfalteeritud teid pidi, ka külavaheteedel, laskumata tolmukottidesse nagu Muhu saarel, ja teede ääred olid kõikjal korralikult puhastatud-niidetud. Kahjuks ei näinud me kuulsat Euroopa naaritsat, kes kuuldavasti on Hiiumaa omaks võtnud. Küll aga nägime kõikjal metssigade tõngermaid.

Ühe vanainimese kodumaja ümbrus Küla külas oli nii hullusti läbi töödeldud, et puuvirnagi ei jäetud paigale, lilledest ja trepiesisest rääkimata. Vanainimene laiutas käsi ja ütles nukralt: “Olen käega löönud. Nendega on võimatu võidelda!” Õngu külas ja paljudes teeäärsetes peatuspaikades nägime sama hirmsat laastamistööd. Näib, et Hiiumaal puuduvad jahimehed, kes metsanotsudele hirmu nahka ajaksid ja nad asustatud punktidest veidi kaugemale tõrjuksid.

Tegijaterohke kultuurilugu

Enne Hiiumaale sõitmist tegime ikka kodutööd ka ja vaatasime internetist, keda tuntud hiidlastest selle tänapäevase imemasina kaudu tutvustatakse, ja olime ülimalt üllatunud, kui ei leidnud nimekirjast Ülo Soosterit, Avo Tammet, Lepa Annat, Villem Tamme ja veel paari-kolmekümmet tuntud hiidlast. Aga me leidsime nad siiski üles.

Lepa Anna ja Villem Tamme kalmudele juhatas meid korralik teabetahvel Kassari kabeli väravas, Avo Tammest ja tema loomingust rääkis soojalt Sõru muuseumi töötaja ja sama muuseumi ühes näitusesaalis olid vaadata kohaliku naivistist kunstniku tööd, kes lehmade selga maalitud vestidel oli kopeerinud ka Soosteri tuntud tööde motiive.

Internetitutvustajatest erinevalt on hiidlased oma kultuuri- ja ajaloo kenasti jäädvustanud ja oskavad seda tutvustada. Kärdla Pikk Maja, Kassari muuseum ja Sõru muuseum jätsid suurepärase mulje oma puhtuse, ekspositsioonide maitseka kujunduse ja muuseumitöötajate lahkete ning asjatundlike kommentaaridega. Pikas Majas nägime veel vaimustavat akvarellinäitust soome kunstnikult Inge Löökilt, mis oma vaimukuse ja huumoriga sobis just hiidlaste juurde suurepäraselt. Natuke nukraks tegi meele Aino ja Oskar Kalda suvemaja metsistunud ümbrus.

Kui vaatasime veel kaheaastase Olga von Gerneti üksikut hauda Käina kiriku varemete juures, siis võttis küll korraks võimust nukruse ja mahajäetuse tunne, aga Vanajõe ürgorg, mis tuletas meelde Ahja jõe kaldaäärseid, ning Viskoosa hoolitsetud ümbrus ja Kõpu tuletorni ärihõnguline populaarsus kahandasid nukrusegi talutavaks.
Rannavikerkaar

Meri saatis meid ju kogu aeg, aga “rannavikerkaart” nägin ühelt kaldaäärselt künkalt. Ei oska sellele kaunile loodusnähtusele teist nime andagi. Seisin kadakate vahel kaldapealsel ja äkki vaatan – kõrval oleks nagu vikerkaar: intensiivselt rohetav vesi kalda ääres, siis erkvalge päikesest pleegitatud väikeste kivide riba, selle järel punakaspruun adruvall, sealt kohe sinakasroheliste merikapsaste vöönd, siis kahvatukollane liiva- ja kivikliburiba, mille lõpetasid samblarohelised kadakad. Seisin lummatult ja silme ette tuli Tiit Leito suurepärane album “Hiiumaa” (“Dagö / Päevasaar”).

Hiiumaalt tagasi tulnuna agiteerin kõiki oma sõpru ja tuttavaid külastama seda kultuuriloost tiinet ja looduslikult kaunist päikesesaart.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)