Kahekümnes kiri: sügise ilusam pale

Kahekümnes kiri: sügise ilusam pale

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

“Kirjuta, et tuleb sügis ja kõik lähevad kooli. Või et sügis ja uue kooliaasta algus on nagu UUS AASTA nii mõneski mõttes. Inimesed muutuvad tõsisemateks, puhkused lõpevad, lapsed lähevad kooli…”
Mkm, vangutasin pead. Olin sõbrale kurtnud, et võlgnen Sulle peagi kirja, aga aeg on olnud vaikne ja argine. Nüüd püüdis ta mind ideedega õhutada. Mida ilusat Sulle küll öelda, kes Sa oled kodusaarel?

Mõte uitas viivuks möödunud nädalavahetusele, kui minagi mandril asjad korraks kokku pakkisin ja saarekoju sõitsin. Muhumaa õunu sööma ja moosi jaoks pihlakaid korjama. Jõudumööda lõikama ja põletama liigset toomingavõsa. Vihmast lõhnama meelitatud männimetsa, kus kukeseentel oli olnud mahti kogukaks kasvada ja erinevad riisikanööbid mõnes kohas suisa karjakaupa.

(“Ei-ei, kontrollime ikka enne raamatust üle, mis seened need on,” manitses mu kahtlev ema, kui saaki köögis lehesodist puhastasime, ja praakis välja hulga jalast kübarani ühtlaselt pruune tillukesi riisikaid. “Kui pole kindel, siis ära söö” – see ammune hoiatus on mu peres au sees. Seenemääraja abil leidsime mitu kandidaati, mis kõik mürgivabad, aga mine sa tea… Kupatamisel teatas ema, et lõhngi on neil esmaesinejatel törts teistsugune kui näiteks sõbral männiriisikal. Maitsta pole veel keegi söandanud. Oled Sa seeneteadja?)

“Aga ma ei oota sügist, mulle meeldib soojus,” vaidlesin sõbrale ohates vastu, kui olin mõtetega pealinna tagasi jõudnud. Tuju hakkas juba vaat et langema, sest vääramatu kindlusega läheneb aeg, mil külm vihm peksab näkku ning päike kukub alla poolest päevast. Samas kui mina olen inimene, kel tõesti päikesepatareid. Lisaks toob valgus välja värvid ja neid ma armastan.

“Sa pole kunagi üritanud sügises midagi head näha, vaid põhimõtteliselt sõrgu vastu ajanud,” jätkas sõber kangekaelselt. “Kui mina mõtlen sügisele, siis ma mõtlen selle peale, et algavad teatrite ja kontsertide uued hooajad, mõtlen sellele, kuidas pimeneb. Et saab taas istuda kohvikutes ja juua lihtsalt teed. Või kakaod. Ja küünlaid saab põletada hästi palju.”

Parandamatu optimist, panin ma oma vabatahtlikule tujutõstjale diagnoosi. Jätsime nägemist ja asusin kodus kirjutamise asemel hoopis teistlaadi tegemiste kallale: mõnikord tekivad just nii head mõtted. Toad vajasid kraamimist, kassi kauss täitmist, lilled lauale seadmist…

Vahepeal jõudsin unustadagi, et õhtul oli paar külalist lubanud läbi astuda. Kuniks nad tulid: need, kes lubasid, ja rohkemgi. Inimesed minu kõige kallimast sõprusseltskonnast – saarlastest-muhulastest kunagised klassikaaslased, sekka paar toredat tallinlast (ka see sõber, kes mind päeval kirja kallale õhutas). Suve jooksul oli vaid üks kord, kus meil õnnestus nii hulgakesi kokku saada.

Nüüd, augusti lõpus, oli kõigil äkki korraga aega – keegi ei puhanud parasjagu, keegi ei plaaninud kaugemaid käike. Ja siis me lihtsalt rääkisime. Sellest, kuidas viimased kuud on läinud ja mida lähiaeg toob; kes läheb uuesti kooli, kes võtab mingeid kursuseid, kes vahetab töökohta… Küünlatuled vilkusid. Väljas hakkas tõesti sadama, aga sees ja seest oli kõigil soe. Saabuv sügis lubas mul piiluda oma ilusamat palet.

Soovin Sullegi häid õhtuid ühes Su kallite kaaslastega. Ja jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)