Sääres korrastati ühishaud (2)

Sääres korrastati ühishaud

ÜHISELT ÜHISHAUDA KORRASTAMAS: Muinsuskaitsja Juri Maltsev ja linnu-uurija Mati Martinson võtsid kätte ja korrastasid ligi sajand tagasi hukkunud meeste ühishaua.

Eestimaa Vene Muinsuskaitse Selts (EVMS) lõpetas paar päeva tagasi Sõrves Sääre külas I ilmasõja ajast pärineva ühishaua korrastamise, kuhu on arvatavasti maetud 70 sõduri ja nelja ohvitseri jäänused.

EVMS-i esimehe, PhD professor Juri Maltsevi sõnul paigaldati kaks pea kolmemeetrist risti platsile endise Sääre mõisa asupaiga lähistel juba mullu. Kaks väiksemat risti ja betooniga kaetud hauaplatsid taastati sel aastal.

Maltsev rääkis Oma Saarele, et tegemist oli 1917. aasta septembri lõpus patarei nr 43 hukkunud sõjameeste hauaga. Sõdurid said surma Saksa pommituslennuki süütepommist tabatud laskemoonalao plahvatuse tagajärjel.
Kuigi plahvatus toimus praeguse linnujaama ja ajalootoa õuel, maeti mehed veidi eemale.

Maltsevi sõnul on kirjandusest teada, et sõjamehed olid nii tükkideks rebitud, et nende jäänused korjati tühjadesse tsemenditünnidesse ning pandi ühishauda, mis betoneeriti. Ohvitserid maeti eraldi haudadesse. Tähistuseks pandi haudadele puust ristid.
Eelmise Eesti vabariigi ajal oli koht olnud igati hooldatud ning plahvatuse aastapäeval oli kohalik kogukond pidanud seal mälestusteenistusi. Nõukogude ajal vajus koht unustusse.

Otsingud kandsid vilja

Saanud kirjanduse kaudu jälile, et Sõrves on olemas säärane hauaplats, asus EVMS kohta otsima. Läbara külast leiti üks vanaproua, kes oma lapsepõlvest neid riste mäletas ja otsijad oma arust õigele kohale juhatas. Sinna paigaldati esialgu ajutine rist.

Siiski saadi aru, et vanaproua mälu oli teda veidi alt vedanud ning asuti ümbruskonnast otsima betoneeritud hauaplatsi, mille Sääres elav harrastusornitoloog Mati Martinson ka lõpuks leidis. “Üks nurk oli veel näha,” viitas Martinson, et maapind oli aegade jooksul suurema osa betoonist juba katnud.

Martinson puhastas platsi ning EVMS-i kulu ja kirjadega pandi ohvitseride haudadele kaks esimest risti. Maltsevi sõnul tehti oletatav ristide kõrgus kindlaks nii, et mõõdeti aukude sügavus, kus rist oli, ning arvutati oletatav kõrgus, võttes aluseks aegade jooksul kindlaks määratud ristide proportsioonid.

Sel aastal tuli muinsuskaitsjatele appi ka üks ehitusettevõtja, kes oma kulu ja kirjadega lagunenud betoonplatsid paikas.
Juba kaks aastat on kohalike muinsuskaitsjate poolt algatatud ka traditsioon, et plahvatuse aastapäeval viib ülempreester isa Andreas kohapeal läbi väikese jumalateenistuse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 67 korda, sh täna 1)