Edgar Haavik hindab pühendumist (4)

Edgar Haavik hindab pühendumist

 

Treener Edgar Haavik, õpetaja Edgar Haavik, kohtunik Edgar Haavik. Kolme fakti ühine nimetaja on rohkemal või vähemal viisil võrkpall. Enda ja maakonna võrkpallielu vahele eile 55. sünnipäeva tähistanud mees ühest võrdusmärki siiski panema ei kipu.

Edgar Haavik on tagasihoidlik ja tasakaalukas mees. Väljaku kõrval ta räuskama ei kuku, pigem istub ja analüüsib mängu. Lastele on ta autoriteet, kes hea tulemuse puhul rõõmustab koos lastega.
Olulisemateks asjadeks peab ta pühendumist ja lugupidamist. Nendest asjadest saab kõik alguse.
Vähem kui nädal enne kooliaasta algust räägime tühjas Vanalinna kooli võimlas asjadest, millest võimlas ikka räägitakse. Pedagoogitööst ja võrkpallist.

Bioloogiline kell annab märku

Haavik ütleb, et on 32 aastat lastega tegelenud ning seda on talle alati meeldinud teha.
Kooliaasta alguseni on meie vestluse ajal jäänud veel vaid mõni päev ning Edgar Haavik tunnistab, et ootab juba kooli. “On selline elurütm tekkinud, aga see pikk puhkus tõepoolest kosutab ja kindlasti tekitab uusi mõtteid ja ideid, mida tahaks siis realiseerida. Alati on enne 1. septembrit kerge ärevus – näed vanu õpilasi, uusi õpilasi,” räägib ta õpetaja elust ning arvab, et tegemist on omamoodi bioloogilise kellaga, mis enne 1. septembrit helisema hakkab.

Vanalinna kooliga on Haavik rahul. Lapsed on toredad, kollektiiv samuti. “Palju räägitakse, et lapsed lähevad käest ära, aga ma arvan, et kooli kollektiiv suudab neid mingil määral veel suunata,” lausub ta ning rõhutab, et olulised on ikkagi lapse pere ja peresisesed suhted.

Õpetaja-treeneri käärid

Kuna Haavik on üheaegselt koolis nii õpetaja kui ka treener, siis võib aeg-ajalt tekkida olukordi, kus treenerina peab mõtlema lapse õppeedukuse ja selle parandamise peale.

“Olles siin koolis ja nähes, kuidas need lapsed oma õppetööga, mis nende jaoks hetkel on põhiline, kas saavad hakkama või ei saa hakkama, siis hobina mingit sellist meelelahutust tehes ei saa ma nõuda nendelt 100% pühendumist, kui nende põhitegevus jääb lohakile,” arutleb Edgar Haavik. Teisalt tahaks ta ise pühendunud treenerina, et need, kellega ta tegeleb, pühenduksid oma alale täielikult.
Haavik kinnitab, et laps peab saama proovida. Paljud noored ju alles otsivad seda õiget oma ala.

Trenn on igaühe vaba tahte

Põhjendusega “sinust võrkpallurit ei saa” ei ole Edgar Haavik kedagi trennist minema saatnud. “Laste areng on erinev, nad ei käi mööda joont,” ütleb ta, viidates, et ei saa võtta nii, et täna teeme selle asja ära ja läheme siit homme edasi. Mõni laps on hilisema arenguga, mõni varasemaga. “Ma olen alati olnud seisukohal, et kui poisist ei pruugi saada mängijat, siis tulevikus on ta ehk harrastaja ja hinges võib-olla võrkpalli toetaja,” nendib ta, et võrkpalliarmastus ei pea alati mängimises seisnema.

Trennist ära on Haavik poisse aga saatnud küll. Just distsipliini puudumise ja vale suhtumise pärast. “See (trennis käimine – toim) on siin vaba tahte väljendus ja kui treeningud muutuvad korrapidamiseks, siis olen küll palunud endale muu ala leida,” viitab ta taas pühendumuse tähtsusele.

Võit jääb ikka peresse

Oma pikaajalise treeneritööga on Haavik tekitanud kohalikel võrkpallimeistrivõistlustel olukorra, kus näiteks finaalis mängivad omavahel tema enda õpilased.
“Õnneks kõik aastad sellised ei ole,” naerab Haavik, kuid meenutab, et ühel aastal oli tõepoolest kurioosne olukord, kui kohtusid tema värskelt kooli lõpetanud kasvandikud ning veel koolis õppiv klubi eliitkoosseis. Samas lisab tagasihoidlikult, et see oleks võinud juhtuda ükskõik kellega, kes tema asemel oleks olnud.

Küsimus, et kelle poolt treener sellistel hetkedel on, paneb Haaviku hetkeks mõtlema. Siis ütleb ta, et vahel kui on selline situatsioon – kui näiteks oma poja meeskond mängib tema klubi meeskonna vastu –, pidi olema lihtne. Sest võit jääb ju lõppkokkuvõttes ikka peresse.
Kohalikel võistlustel on Haavik taolistel mängudel kohtuniku rollis. Siis on tal oma reeglid, mida ta püüab täita, kuid hinnaalandust ei saa ta kohtunikuna kellelegi teha. Olgu need siis oma lapsed või oma kasvandikud.

Treener nagu dirigent

Edgar Haavikul on kombeks mängude ajal rahulikult pingil istuda ja meeskonna sooritus kuivade faktidena paberile märkida, hinnates mängu tendentsi ja kitsaskohti. Ta tunnistab ise, et see on nagu kahe otsaga vorst. Ühest küljest aitab see mängu analüüsida (olgem ausad, tegelikult on võistkondades selliseks tööks oma inimesed, kuid meil ei ole taustajõudude suurendamiseks lihtsalt vahendeid), kuid teisest küljest oleks vaimse tervise huvides mõistlikum sisemise põlemise asemel ennast väljaku ääres emotsionaalselt välja elada. Mõnes mõttes on see Haaviku arvates ka hea, sest ega tema väljakule mehi aitama minna saa.

“Tegelikult on mängijad ju mingis sotsiaalses plaanis artistid areenil – on publik, kes neid jälgib, ja mängijad esitavad siis kas draamat või komöödiat. Oleneb, millises kontekstis seda vaadata. Treener on siis kas dirigent või näitejuht, kes kõrvalt jälgib, kuidas tema hoolealused esinevad,” toob Haavik paralleele väljaku ja lava vahel. “Treeneri sekkumine kõrvalt on küll mõeldav, aga mängijatel on siiski oma rollid selged, nad teavad, mida nad tegema peavad.”

Väljaku ääres sisemiselt põledes ei näe Haavik näiteks vajadust pärast kaotust enam edasi põleda ja põdeda. “Viimasel ajal olen endale sisendanud, et see on ikkagi ainult mäng,” räägib treener Haavik.

Emotsioon tugevdab meeskonda

Edgar Haavikust rääkides ei saa üle ega ümber legendaarsest kombest, et kui tema treenitav meeskond võidab Saarte mängud, aetakse treeneri ninaalust kaunistavad vuntsid maha. Seda on tehtud nüüd juba päris mitu korda järjest.
“Kindel on see, et võistkond ei mängi minu vuntside peale. See on raudne,” ei taha Haavik ise traditsiooni üle tähtsustada. 2003. a Guernsey mängudel, kui eelmistel mängudel oli saar-laste võistkond napilt kullast ilma jäänud, arvas Haavik, et meestel oleks vaja mingit emotsionaalset laengut.

“Ja siis ma Guernseyl enne finaali ütlesin, et mehed, kui te võidate, siis ajan vuntsid maha,” meenutab ta. Saarlased võitsid ja Haavik pidas lubadust. Vaevalt ta arvata oskas, et traditsioon hakkab oma elu elama ning nüüd otsivad mehed pärast võitu juba ise käärid üles ja iga meeskonna liige saab veidi treeneri vuntse kärpida.
Haaviku arvates ühendavad sellised asjad meeskonda. Distants muutub väiksemaks, kuid lugupidamine jääb.

Ühe traditsiooni algataja on Haavik seoses Saarte mängudega veel. Arvatavasti on tänane lehelugu esimene koht, kus ta sellest ka avalikult räägib. “Ma olen püüdnud seda teemat vältida…” alustab ta oma juttu.
Lugu ise on selline, et Saaremaa meeskond laulab alati enne mängule minekut laulu “Mats alati on tubli mees”. See traditsioon on kaks aastat vanem kui vuntside lugu. “Matsi laul kõlas esimest korda Shetlandil.

Tärkas mõte, et prooviks seda võistkonna tunnet veelgi tõsta, sest võistkond peab olema vaimselt tugev. Nad peavad mängima iseendale ja võidu nimel. Nad ei mängi treenerile,” räägib Haavik. Ta pelgas toona küll, et kas mehed ikka tulevad kaasa, kuid nad võtsid lauluotsast kohe kinni.

Pigem kiiksuga

Edgar Haavik ei ole oma peres ainus spordipisiku kandja. Spordipedagoog on ka tema abikaasa Tiiu Haavik. “Omal ajal öeldi, et spordipedagoog peab olemas kas hull või vallaline. Vallalised pole me kumbki, järelikult oleme mõlemad kiiksuga,” muigab Haavik ja ütleb, et selge on see, et tema on oma abikaasat vähem toetanud kui vastupidi.
Perest rääkides lausub Haavik, et ta on üks õnnelik inimene. Tal on suur pere, kõik neli last on saanud korraliku hariduse vaatamata sellele, et tähelepanu ei ole alati mitte läinud ainult oma lastele, vaid kõikidele Haavikute käe all treeninutele.

Saaremaa võrkpallist

Siinne võrkpall on tegelikult nagu Edgar Haavik. Tööd tehakse vaikselt, aga korralikult, ja pole teist meeskonnaala, kus Eesti tipus ja nüüd ka Euroopa meistrisarjades oleks nii palju saarlasi.
“Ühest küljest, mis silma torkab, et ehk tõesti jalgpallist räägitakse rohkem, aga minu meelest on võrkpall selline kvaliteetsem ala. Meie häda on võib-olla see, et me ei räägi endast nii palju. Tegijaid on, aga…

Samas arutleb Haavik, et Eesti meistriliiga meeskond võiks Saaremaal ikka olla, sest võimed ju lubaksid. Otsustavaks saab ikkagi raha. “Oleks vaja luua üks tugev mänedžment, kes oleks omakasupüüdmatult huvitatud just selle ürituse loomisest ja elus hoidmisest,” arvab ta ning kinnitab, et peksupoisteks Saaremaa võrkpallurid ei jääks.

 


 

Kas kaduma läinud disainer?

Olgugi et alates kuuendast klassist on Pärnus sündinud ning Tallinnas elanud ja koolis käinud Edgar Haavik olnud võrkpalliga seotud, oleks temast võinud saada hoopis disaini alal tegutsev mees.
“11 aastat käisin Tallinna 46. keskkoolis kunstiklassis, tahtsin tegelikult minna kunstiinstituuti pärast lõpetamist. Disaineriks õppima,” räägib ta oma tollastest plaanidest.

Kunstiülikoolis olid sisseastumiseksamid aga kõige varem ning keskkooli lõpetamine vahetult enne seda oli noormehe vaimselt ära väsitanud. Konsultatsioonid ja eelkatsed ta küll läbis, kuid eesti keele ja kirjanduse eksamil ta oma sõnutsi lihtsalt enam ei jaksanud. Nii jäigi, et tuli minna teise eelistuse järgi toonasesse Tallinna pedagoogilisse instituuti kehakultuuri õppima.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 350 korda, sh täna 1)