On sedagi arvatud, et Kuressaare bussijaam asub Venemaal (5)

On sedagi arvatud, et Kuressaare bussijaam asub Venemaal

25 AASTAT TAGASI: Tollane bussijaama direktor Asta Leppik on kätte saanud hoone sümboolse võtme.

Tollal asus bussijaam küll linnas, mille nimi oli Kingissepa, ja samanimeline linn oli ka teisel pool Narva jõge. Nii sattusidki Tallinnas bussi astunud kodanikud vahel Leningradi oblasti asemel hoopis Saaremaale.

Küsimuse peale, et kas te siis ei märganud, et vahepeal oli meri, olevat vastatud, et teil on ju Pribaltika. Meri igal pool. Legendid räägivad, et saarele sattunud koguni bussireisijad, kelle tegelik sihtkoht oli hoopis Riia.

Joodikute juurest moodsasse majja

Esmaspäeval veerandsajast sünnipäeva tähistavas Kuressaare bussijaamas võiks vabalt seinale riputada sildi “Eesti üks uhkemaid bussijaamu”. Peale Tallinna pole vist ühelgi linnal Eestis midagi taolist vastu panna.
Pikema mäluga inimesed mäletavad siiski veel neidki tingimusi, kus inimesed bussi peale pidid minema rohkem kui 25 aastat tagasi.

Bussijaama uue hoone ehitamise üks eestvedajaid, hilisem bussijaama direktor Asta Leppik ütleb, et praeguses perearstikeskuse hoones oli bussijaam asunud juba aegade algusest. Seal oli olnud kitsas ning lisaks oli majas veel tarbijate kooperatiivile kuulunud püstijalabaar, kus müüdi lahtist õlut ning õllemaiad kodanikud pahatihti sumisesid. “Emad lastega pidid seal joodikute seas piletijärjekorras seisma. See oli kole vaatepilt,” räägib Leppik ning ütleb, et hakkas uue bussijaama ehitamise asja ajama vist juba 70-ndatel aastatel.

“Igal pool rääkisin, kasutasin iga võimalust, et pildile saada,” meenutab Leppik. Tollase plaanimajanduse tingimustes oli see aga vahel kui tuuleveskitega võitlemine. Vahepeal jõudis bussijaam pileteid müüa soojakus ning asuda praeguse Bivarixi rattapoe ruumes.
Siiski jõuti lõpuks nii kaugele, et 31. augustil 1984. aastal kell 11.45 saatis jaamakorraldaja Marika Aus uue bussijaama perroonilt esimese bussi Tallinna.

Kohe lammutama

Bussijaama ehitusega seoses on liikumas samuti üks pigem linnalegendide sekka kuuluv lugu. Nimelt teavad teadjamad rääkida, et bussijaam pidanud algselt tulema hoopis sedapidi, et bussid lahkunuks Tallinna tänava poolt. Asta Leppik seda legendi kinnitada siiski ei julge. Tema teada oli algselt planeeritud bussijaama tarbeks ka hiljem pritsumaja alla läinud maatükk. Siiski tuli bussijaam selline, nagu ta tänapäeval on.

Väikeste mööndustega muidugi. Näiteks kohas, kus praegu on ootesaalis pingid, oli Leppiku sõnul mingi suur lillede jaoks mõeldud kivist postament ning pingid paiknesid seal, kus nüüd on poed. Leppik räägib, et ta oli käinud ühel välisreisil ning lennujaamas kauplusi nähes oli tal pähe turgatanud, et miks Kuressaares ei võiks nii olla. Välisreisilt tagasi jõudnud, asus ta oma ideed teostama. Ruumi pigem risustanud kunstiline täiendus lammutati ning bussijaama ootesaal sai üldjoontes sellise välimuse, nagu sel tänapäeval on.

Olgugi et bussijaama hoone tundub ühe väikese linna kohta tavatult suur, arvab Asta Leppik, et omal ajal, kui bussiliiklust sai tõepoolest bussiliikluseks nimetada, täitis see oma funktsiooni igati. Praeguses olukorras, kus alles on jäänud väike osa toonasest tihedast bussiliiklusest, käib majas aga aina vähem rahvast.

Uhke hoone üle on imestanud ka mitmed külalised. Kord oli Saaremaad külastanud delegatsioon Saksamaalt, kellel siinset bussijaama nähes suud lahti vajusid. “See oli nende jaoks üllatus, et säärases perifeerias on selline bussijaam,” naerab nüüd juba üheksa aastat bussijaama direktori ametist prii olnud Leppik.

Maja olevat aus ning tollase ehitusfirma, Saare KEK-i mehed ehitanud seda nii, nagu materjali oli. Siiski märgib Leppik, et vahel tundub, nagu oleks bussijaama hoone mõeldud pigem kuhugi lõunamaale, mitte saarele, kus valdava osa aastast valitseb “kehv suusailm”. See tähendab, et maja on suhteliselt külm ning kui bussiootajad on küll soojades üleriietes, siis samas hoones iga päev töötavate inimeste peale Leppiku arvates väga mõeldud ei ole.

Sotsiaalne keskus

Bussijaam on ikka ja alati omamoodi sotsiaalne keskus, kus inimesi voorib ja voorib. Arvatavasti on bussjaam ka üks vähestest kohtadest, kuhu iga Saare maakonna elanik vähemalt kord elus jala tõstnud on. Mõni on kauemakski peatuma jäänud ning bussijaama oma teiseks koduks pidama hakanud, veetes seal suurema osa päevast.

“Selliseid on olnud küll, kuid nüüd on nad ära kolinud,” muigab Leppik. Bussijaam on ise ka sellele kaasa aidanud. Nii käis alles hiljuti meediast läbi uudis, et bussijaamast kaotati nn viimane pink. Sinna seinaäärsele istekohale tavatsesid koguneda inimesed, kel põhiliseks ajaviiteks napsuviskamine. Mõni neist läks aga liig häälekaks, jäi viinauimas magama või ei saanud isegi enam aru, et ihuvajadused tuleb rahuldada selleks ettenähtud koha, ja soristas samasse pingi kõrvale. Nüüd neid probleeme enam eriti ei ole.

Häireolukord jõululaupäeval

Lugusid on bussijaamas juhtunud igasuguseid. Asta Leppik kiidab bussijaama töötajaid, kes on ikka olnud lahked ja vastutulelikud.
Ta räägib loo, kuidas ükskord jõululaupäeval oli katki läinud Tartusse suunduma pidanud buss ning inimesed jäid külmal talvepäeval transpordivahendita. Uut bussi polevat olnud kusagilt võtta. Suure asjaajamise tulemusena oli reisijad siiski suudetud paigutada Tallinna bussidesse ja pealinna kaudu sõites jõudsid nad jõululaupäeval ikka koju.

See on vaid üks lugu. Neid on palju rohkem. Pole ka ime, sest Asta Leppik ja tänane bussijaama direktor Aare Lehtsi pakuvad, et kui arvestada bussijaama keskmisi reisijatemahte, siis peaks 25 aasta jooksul bussijaama punasest majast läbi käinud olema ligikaudu 7 ja pool miljonit reisijat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 313 korda, sh täna 1)