Siiksaarlased ja oessaarlased tulid Kadariku väljale kokku

Siiksaarlased ja oessaarlased tulid Kadariku väljale kokku

SIIKSAARE JA OESSAARE KÜLAD JÄRELKASVU PUUDUSE ÜLE EI KURDA: Ühispildi tegemisel pandi kõige pisemad esimesse ritta. Neid oli kohe nii palju, et kõik lehemehe pildi peale ei mahtunudki.

Siiksaare ja Oessaare külade kokkutulekule Kadariku talu kiigeplatsil tulid praegused külaelanikud, kunagi neis külades elanud inimesed ja nende järglased. Kokkusaamisel osales 197 inimest. Kõik nad olid kas Siiksaare või Oessaarega mingil moel seotud.

“Kõik läks väga hästi korda. Vihm ei seganud. Viimane võistlusala lõppes alles kella üheksa paiku õhtul. Tantsumuusika eest hoolitses noorte poiste bänd. Inimestel jätkus tantsulusti hiliste õhtutundideni. Traditsiooni järgides tuleme viie aasta pärast uuesti kokku,” rääkis kokkutuleku korraldustoimkonna liige, Kuressaare ametikooli õpetaja Kaie Kesküla.
Seekordne kokkutulek oli lausa rahvusvaheline. Saarlaste seltsis kadakate keskel tundsid ennast hästi nii rumeenlane kui ka pooleldi iirlasest väikemees ja kaks Hispaania päritolu inimest.

Kõige suurema kogukonnana olid esindatud Tulgiste ja Kadariku inimesed.
“Nemad osalesid edukalt ka sportlikes ja seltskonnamängudes,” informeeris Kaie Kesküla.
Päeval kell üks alanud kokkutuleku päevakava oli kõigile tutvumiseks infotahvlile välja pandud. Samas said nüüdsel kokkusaamisel osalejad vaadata eelmiste kokkutulekute pilte. Ka külade ajalugu oli huviliste jaoks mustvalgel välja pandud.

Valjala valla koduleht annab teada, et praegu elab Siiksaare külas 23 inimest ja Oessaares 19. Olgu siia võrdluseks lisatud, et enne kolhoosikorda elas Siiksaares 173 inimest.

Siiksaarel ja Oessaarel on rikas ajalugu

Siiksaare külast on andmeid juba keskajast (700–800 aastat tagasi). Ürikutes on juttu Nenall-Tackferi vakusest, kuhu kuulus viis küla: Sackall, Nurmbs, Nennall, Tackfer ja Sicksar.

Tol ajal katsid seda ala tammemetsad ja rannajoont liigendasid abajad, laiud, nasvad ja rahud. Praegusest rannajoonest oli suur osa vee all.
1612 ehitati Uue-Lõve mõis. Mõisamaade alla jäävad külad suruti mere poole – Siiksaarde.
1731. aastal elas Siiksaare 23 peres kokku 87 inimest. Katk tabas ka Siiksaare elanikke. Ellu jäi vaid 20 protsenti Valjala kihelkonna inimestest.
18. sajandi lõpul jagati Siiksaare kolmeks külaks – Siiksaareks, Oessaareks ja Tulgisteks.

1826. aastal anti talupoegadele perekonnanimed. Siiksaares loeti 9, Oessaares 4 ja Tulgistes 3 peret, vabadikud peale selle. Elanikke oli 180.
19. sajandi teises pooles hakkas inimesi linnadesse siirduma. Suurt jõukust pole Siiksaares kunagi olnud, kuid mõne pere majanduslik seis oli tugevam ja võimaldas anda lastele haridust külakoolist enam. Rähni Mihkli lastest said kooliõpetajad, Ürtsilt pärit Johann Etrukist koolinõunik ja tema vanemast vennast Jürist õlletööstuse omanik.

20. sajandil elas Siiksaare küla üle kõik sündmused, mis Eestimaad puudutasid – sõjad, võimuvahetused, küüditamised, maade jagamised ja tagastamised. Sellest hoolimata on siin aastast aastasse põldu haritud ja loomi peetud, kala püütud ja õlut pruulitud. (Küla infotahvlilt).

Pilkupüüdev kokkutulekupaik Kadariku

Tore, et praegugi ilmestavad neid vanu külasid taluarhitektuuri kohased ehitised. Külas tegutseb peamiselt rookatuseid panev firma Siiksaare Meistrid.
Kokkutulekulisi võõrustanud Kadariku talu peremees Märt Tulk on oma suure talukompleksi imestamisväärselt üles ehitanud. Rookatusega palkmajade räästa all võib näha kõiksugu ajaloolisi majapidamis- ja põllutööriistu. Kadariku talu sarnaneb lausa talumuuseumiga.

Märt ise on rookatusemeister, kes saab samas hakkama igasuguse ehitustööga. Tööpuuduse üle mees ei kurda, kuigi tuleviku ees on meistrimehelgi väike kartus. “Ehituses annab majandussurutis tunda, niipalju enam tellimusi pole. Praegu tööd ikka veel on,” jäi Kadariku peremees napisõnaliseks.
Märt Tulk linnameheks ei igatse. Isegi sügisvihmadega põhjatuks muutuv tee tema taluni ei ajenda sellist otsust tegema. Maamees ütles vaid, et tuleb osta õige auto, siis saab igalt poolt läbi.

Külainimesed andsid kokkutulekul Märdile nõu, et Kadariku peremees võiks ikka rohkem vallamaja uksi kulutada, kuna suvekuudelgi kardab mõni väikeautoga nii aukliku tee peale keerata. Samas kostis teisegi nõustaja hääl: “Võib-olla on paremgi, kui tee selline, siis ei ole siiapoole trügijaid nii palju.” Kadariku Märt ise jäi rahulikuks – temale sobib niigi.

Valjalast juba aastaid tagasi Siiksaarde elama asunud Vana-Reinu talu peremees Kalev Au tegi kokkutulekuliste jaoks kesvamärjukest. Palava ilmaga kulus keelekaste marjaks ära. Tänavu üleriigilisel võistlusel alternatiivtalude klassis kolmandaks tulnud talu peremees valiski Siiksaare oma perele elupaigaks just seetõttu, et nägi arenguvõimalusi.

Vana-Reinu talu hooldab Laidevahe kaitseala ja see looduslikult kaunis paik meelitab Siiksaare kanti inimesi üle ilma. Vana-Reinu talu on juba aastaid võõrustanud talgulisi, kes on vabatahtlikult Laidevahe kaitseala korrastama sõitnud. Inimesed, kes siin tööd rügamas käinud, on rahule jäänud. Neid on paelunud Siiksaare-Oessaare kandi ürgne ja samas kaunis omapärane loodus.

Selle koha vaim on ikka ja jälle iga viie aasta tagant Kadariku talu kiigeplatsile meelitanud nii praegusi kui ka kunagisi Siiksaare-Oessaare inimesi.
“Kodutunne, loodus, inimesed, need kadakad ja rookatusega madalad majad. Need ei unune. Nende pärast me siia tuleme,” andsid kokkutulnud lehemehele teada.

Mida arvavad Siiksaarest võõrad?

Uurides Siiksaare kohta andmeid internetist, sattusin huvitavale kirjeldusele Laidevahe-Siiksaare talgutest.
Meie Laidevahe-Siiksaare talgugrupist moodustasid enamuse inglased. Meile eestlastele on talgutöö küll alati omane olnud – on praegugi –, aga vabatahtlikkus piirneb pere, sõprade ja küla kogukonnaga. Tegemistele, mis jäävad nendest väljapoole, naljalt käsi külge panema ei kiputa.

Doktor Jane tuli vaatama maad, mis on pannkoogist lamedam. Meie talgugrupi inglased on siia saabunud läbi ELF-i, kes teeb koostööd Briti vabatahtlike organisatsiooniga Brittish Trust for Conservation Volunteers (BTCV). Kes need inglased on, miks nad siia tööle tulevad?
Kui ühel talgulisel eelviimasel õhtul mingi ootamatu seljaviga ilmneb, kutsub inglaste grupijuht kiirelt Jane’i kohale.

Selgub siiski, et tema nimekaardil olev sõna “doctor” tähendab hoopis akadeemilist kraadi. Jane Moody kirjutab raamatut tsensuurist ning õpetab Yorki ülikoolis inglise keelt ja kirjandust. Kui ta kuulis BBC saates “Kõik Eestimaa valgetest öödest” keskustelu heli ja rahvuse suhtest, pakkis ta asjad ja tuli vaatama seda väikest pannkoogistki lamedamat maad. “Eesti paistis olevat maa, mida igaüks on tahtnud vallutada, ainult britid mitte,” teatab Jane.

“Sellel riigil mõnes mõttes pole piire, kuna neist piiridest on alati üle tuldud.” Talgureisile tulek on Jane’i jaoks avastusretk uude kultuuri: Eesti on Jane’i arvates tähelepanuväärne segu kõrgtehnoloogilisest keskaegsest linnast – “Mobiilne parkimine oleks Londonis võimatu!” teatab ta – ja talupojakultuurist ääremaadel.

Vasturääkiv on ka see, et kuigi Eesti ajaloos on korruste kaupa traagikat, võib ometi kõikjal näha elujanu ja edasipürgimist. Selle maa ajalugu on ellujäämise ja kohanemise lugu, arvab Jane. Ta teeb tähelepaneku, et enesesäilitamise käigus on ilmselt välja kujunenud ka eestlase huumori iroonilisus.
Nii vahendab inglaste Siiksaares käimist ühiskonnateaduste magister Ingrid Maasikas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 292 korda, sh täna 1)