TAGARANNA – miljonivaatega kaluriküla (8)

TAGARANNA – miljonivaatega kaluriküla

 

Tagaranna küla parkimisplatsil on autosid kümmekond. Viimaste kaunite suvepäevade nautlejad on tulnud uudistama Eestimaa üht kaunimat kaluriküla. Sellise tiitli sai Tagaranna tänavusel kauni Eesti kodu konkursil.

“Me käime siin igal suvel, sest see on üks kaunimaid paiku Saaremaal üldse,” teatab Tallinna mees Leo. “See on lausa pärl. Kõik siin on nii tipp-topp.”

Kollase mapi ja päikeseprillidega ontlik härra, kes autode ja turistide vahel patseerib, on külavanem Taivo Lõugas. Räägib, et külas on küll 24 suitsu, aga talvel elab siin vaid kümmekond inimest. Suvel on tänu suvesaarlastele rahvast loomulikult mitu kordi rohkem. “Näe, see siin on endise Tartu maavanema ja ministrihärra Jaan Õunapuu residents, seal elab literaat Maimu Berg, seal mere ääres on näitleja Andres Raagi suvekodu. Siis elab siin veel üks rootslane ja üks soomlane…” tutvustab külavanem linnulennult oma küla.

Kümneid aastaid tagasi Tagarannas elu kees. Rahvast oli palju, sest siin tegutses kalatööstus. Seda aega meenutavad kohalikud heldimusega. Oli ikka kala ja oli ikka tööd! Nüüd on selle koha peal parkla, kust saab imetleda vaadet merele ja Panga pangale. Kalatööstuse ajast on järele jäänud vaid kaev. Külavanem teab, et oli siin puuritud ja puuritud, aga vett kätte ei saa. Ja kui siis ükskord vesi kätte tuli, olnud kaevu sügavus juba 400 meetrit. Ja vesi tulevat otse Norra liustikest, väitvat teadjamad inimesed.

Rannas kössutavad mõned paadid. Nendega käivad kohalikud mehed kalal. Ja muud tööd siin külas polegi. Lähim pood on Mustjalas, seal on ka perearst. Igal reedel tuleb külaväljale autolavka. Tänu Saaremaa Sadamale pääses külarahvas tolmust. Nüüd saab sellesse Ninase poolsaare tipus olevasse kaunisse külla põrutada Kuressaarest otse mööda ilusat siledat asfaltteed.

Õnnelikud inimesed Kiprilt

Külavanem Taivo Lõugasel on asja Kiprile. “Ma pean Maimule näitama raamatut Eesti kaunimatest kodudest, ehk tahab omale ka tellida,” seletab ta.
Väravale tuleb võõraid vastu võtma perenaine ise. Maimu Berg. Kirjanik, ajakirjanik, kolumnist, kes Tagarannal veedab kõik oma suved.

“Ma ei lähekski siit mitte kuskile, kui siin mingit tööd oleks,” kinnitab Maimu, kes on siin külas sündinud ja kasvanud ning püüab nüüd Tagarannal olla nii palju kui võimalik. Tema ema kodu olnud seal all mere ääres. “Siin on vana kordoniõu. Kuna mu vanaisa oli kipper, anti talle see maa. Nüüd asub siin meie kodu.” Imetleme Kipri korras elamist ja seda vaadet, mis siit merele avaneb. Miljonivaade, nagu nüüd tavatsetakse öelda.

“Mõtle missugune õnn, et mu vanaema taipas nii ilusas kohas sündida!” liitub meie vestlusega kaunis noor daam. Julia, Maimu tütar, kes Tartus riigikohtuniku ametit peab. Tema abikaasa, kelle kopsimine värava juurde ära kostab, on prantslane Rodolphe – õigusteadlane ja Tartu ülikooli õppejõud. “Tema siin kõik korda teinud ongi,” kiidab ämm väimeest.

“Rodolphe on armunud sellesse paika. Ma arvan, et sellepärast ta Eestisse elama jäigi,” naerab Julia. Kui naised Rodolphe’i kohale hõikavad, hakkab tõmmuvõitu mees meie üllatuseks sulaselges eesti keeles kõnelema.
“Aga ma ju elan siin juba üle kümne aasta. Eesti keele õppisin ära esimesel aastal, rääkima julgesin hakata teisel aastal,” seletab mees. Juliaga kohtusid nad Saksamaal, kus mõlemad tudeerisid juurat.

Pulmad peeti Tagaranna mere ääres ning nüüd on Julial ja Rodolphe’il kaks õige tähtsat ja armast tegelast – aastased kaksikud Oscar Helmut ja Tobias Louis.
“Mulle siin meeldib väga. Tööd on palju, aga see on teine töö kui arvuti taga istumine,” märgib Rodolphe. Julia sõnul toonud nad jõuludeks siia isegi tema ämma. “Oi, ta oli vaimustuses. Ja kõik sõbrad, kes meil siin igast maailma otsast käinud on, kõigile hirmsasti meeldib.”

Maimu Berg on näinud Tagarannal ka teistsuguseid aegu. “Siin oli nii lage, et ei saanud põõsa taha isegi asjale minna…Vilets maa, loomadel ei olnud midagi süüa ja lehmad ammusid juba lõunast värava taga… Nüüd läheb hein raisku. Kahju on, võta või loomad.” Maimu mäletab aega, kui siia randa käis reisilaev Dagmar. “Nelja päevaga sõitis Tallinna, käis läbi kõik väikesed sadamad, võttis inimesed ja loomad peale.”

Nüüd on Ninasel suur Saaremaa Sadam ja suured valged laevad (kui tulevad) paistavad Kipri õue kätte. Neid võiks isegi rohkem tulla, arvab Maimu, aga peaasi et nad sellest mingit kaubasadamat lõpuks ei tee.

Külavanem kui Nipernaadi

Rahva poolt külavanemaks valitud Taivo Lõugas nimetab end Nipernaadiks. “Vahel öösel läheb sassi, kuskohas ma nüüd täna olen,” naerab mees. Kodu on tal siin Rannaväljal, pere elab Astes ning tööd teeb Mustjalas. Temale ja Evald Sosninile kuulub OÜ Rannaplast, mis toodab plastikpaate ja kanalisatsioonimahuteid. “Kuus aastat oleme nokkinud, ega tea, mis see masu talv nüüd toob,” arutleb mees. Seni on töö ikka leiva lauale toonud.

Mõned Rannaplasti paadid on siinsamas rannas ka näha. Kohalikud käivad nendega merel ja laitnud pole keegi. “SAKA 440 on mu oma paat. Hommikul käisin korra merel, sain täpselt 40 lesta. See merel käimine on ju puhta lõbu asi,” muigab mees. “Ja eks ta geenidest ka ole. Mu vanaisa oli laevaehitaja, tegi isegi purjekaid. Kus ma siis teisiti sain – hakkasin ka laevu tegema…”
Taivo osutab vanale lautrikohale, kus vanasti randusid kõik kaluripaadid. Nüüd tahab külarahvas sinna jälle korralikku paadisadamat. Asjaajamine juba käib.

Mere ääres tukub Viktor Kingissepp. Mehed olid leidnud selle kivisse raiutud punarevolutsionääri büsti kuskilt metsast. Küllap kaunistas vene ajal kohaliku piirivalvekordoni õue. “Oli kakskümmend aastat metsas, nüüd las valvab meie sadamat,” patsutab külavanem rahulolevalt “punapoisi” kiilast pead.

Täna on külas lavkapäev

Autolavka ongi juba kohal. Ja rahvast tuleb aina juurde. Tullakse jalgsi ja rattaga, auto ja ATV-ga. Lapsed ja koerad ühes. Kel kotid head-paremat täis, need on ennast pingile viira pääle sättinud. Meestel õllepudelid käes ja jutt jookseb. Müüja sõnul on kaubahitt nr 1 õlu, teisel kohal jäätis. Siis tulevad leivad-saiad ja muu toidukraam.
“Õlu – see ju karastusjook, issand jumal!” tehakse asi selgeks. Jutt kipub kohati nii tuliseks ja ühehäälseks, et pole võimalik tuvastada, kes just mida ütleb.

Et Tagaranna on üks Eestimaa ilusamaid kalurikülasid, see olevat nüüd tervele maailmale teada antud. “Aga mis nüüd meie – need puud kasvavad ise ning majad on enamasti eestiaegsed. Me muudkui töötame ja niidame muru…” arutlevad mehepojad.

Jutt läheb taas neile parematele aegadele, kui Tagarannas elu kees. Siis oli tööd ja oli rahvast. Talmat Allvee oli sel ajal kalaauto juht. “Kui tegin oma ringi ära, sain tonnijagu kala kätte. Siin tööstuses tehti igasuguseid konserve. Angerjaželee oli väga hea värk. Ja suitsulestad… Naised vihtusid tööd teha kolmes vahetuses. Nüüd on null, mette midad änam ei ole. Nüüd saavad mehed umbest lesta. Oma jaoks, kui üle jääb, saab naabrimammi ka.”

Mehed kinnitavad, et on paberite järgi kõik nn ühe-võrgumehed. “Täna hommikul olid paatis nii suured lestad, et panni peale ei mahtund ära ning köök ka liiga madal… Tuli ära anda,” jutustab Kalle Allvee. Müüa ei tohi. Külas kehtivat naturaalmajandus – kalamees annab kala, vastu saab kaalikaid-porgandeid.

“Raha – seda peab siin olema umbest nii palju, et reedel oleks asja lavka peale,” räägib Veljo Tarvis, kel suur kott lavkakraami juba täis. Terve hulk õllepudeleid ja… mitu pakki krabipulki! “See ju kalamehe söök,” kiidab mees. “Mis palju sii on, terve nädal vaja ju merel käia.”
Meestel jutt jookseb. Vaimukaid “tõestisündinud” lugusid tuleb kui varrukast. Muhedad mehed need Tagaranna mehed.

Ei saa lapsi teha – riik ei anna raha!

Tagaranna külas on kaks Taalit, mõlemad püüavad 90-ndat täis. Natalia Sigibert elab Mäel. “Mina olen vanuselt külas teine, Põllu Taali (Natalia Piht) on minust pool aastat vanem.”

Taali oli noor tüdruk, kui 1949. aastal Tagaranna kalatööstusse tööle tuli. Sai Mäele vanainimese juurde korterisse ning siia on ta jäänud. Tööd teinud ja oma lapsed kasvatanud. “Oh sii oli siis palju noori tööl, sest koloosi ei tahetud ju minna. Suvel tehti suitsulesta, sügisel preserve. Piprakilu soolati suurte ämbrite sisse. Töö käis kolmes vahetuses.”

Tänapäeva elu kohta on Taalil oma arvamus: “See pole see, mis me tahtsime. Aga sõukest elu, kut vanasti, enam ei saa ollagid. Siis oli rahvas südamega oma Eesti küljes kinni… Ning kõik katsusid, et asi korda läheks. Rahvast oli palju, kõik pidid ennast ise ära toitma. Kus sõukest karet kuskil näha oli kut nüüd! Maa oli kõik viimseni ära haritud. Nüüd jalutavad inimesed muudkui ringi ning peavad pidusid, tööd äi taheta teha. Nõutakse riigilt. Et ei saa lapsi teha – riik ei anna raha! Sii oli igas peres viis-kuus last ning üle sellegid, ise pidid hoolitsema, oma lapsed kasvatama ning koolitama…”

Taalil on täna noored kodus. Tütrepoeg oma perega. “Olen sii noorte hoole all. Kepi varal ikka liigun, aga jõudu jääb järjest vähemaks.” Memm toimetab jõudumööda aiamaal, et kurgid-porgandid-tomatid oleksid perel ikka omast käest võtta. Taali on lihtsalt harjunud tööd tegema. “Ma niisama, käed vaheliti, istuda ei taha mette.”

Meri rahustab, meri ravib

“Eile tulid kaks noort inimest Tallinnast meite värava taha ning küsisid, kuidas te oskasite sellise koha omale otsida. Nad polevat nii ilusat paika veel näind,” räägib Elvi Kärner, kes oma kaasa Pauliga siin Kaljumäel elanud pea kolmkümmend aastat. “No kui te oleks näind, mis sii ennem oli.

Sii oli venelaste raketibaas ja see maja oli nende oma. Üksi maja katust oli peal kolme-nelja sorti,” pajatab Paul. Mitte ei usuks, et see lilli täis ja pehme vastpügatud muruga õu võis olla räämas ja mahajäätud. Paul juhib tähelepanu oma nimele – Kärner. “See ju aednik! On sedasi küll, et mille ma kasvama panen, see ka kasvama läheb.”

Õue paistab meri kenasti kätte, täna eriliselt erksinine ja tüüne. Elvi usub, et merel on ravivõime. “Mul oli süda haige. Läksin mere äärde, istusin paku otsa ja vaatasin merele. Nii iga päev ja mitu korda… Praegust tunnen, et olen täiesti terve. Hirmsasti tahaks tööd teha, aga pole enam suurt midagid teha.”

Täna ootavad Elvi ja Paul lapsi. Tütar on Karksis loomaarst, poeg Kihelkonnal tuletõrjuja. “Oh ma ootan neid nii kangesti. Ma praadisin juba lestad hommikul ära. See ju saarerahva põhitoidus. Kui tuttavad tulevad ja lestad laual, ei siis pole mette muud enam taristkid,” pajatab Elvi. Oma elust on naine laste nõudmisel terve raamatu kirjutanud.

“Olin seitse aastat vana, kui mind Siberisse viidi. Käisin seal läbi viis vanglat. Talvel ei olnud süüa mitte midagid, kevadel sõime seda, mis tärkama hakkas. Nõgeseid ja konni… Kooliharidust mul pole, seal Venemaal koole polnud. Kui lõpuks õnnestus koju tagasi tulla, sain tööle sigalasse. Seal olin 22 aastat ning jäin pensile.” Elvi räägib pikalt ja põhjalikult oma elust, mis on olnud raske ja kurb. “Seda paremat elu kut nüüd, ei olegid olemas,” leiab vanaproua. “Kes ütleb, et elu pole väärt, see ei oska lihtsalt elada.”

Paul on niisamuti tulest ja veest läbi käinud. Mees on kandnud Eesti, Soome, Saksa ja lõpuks Vene sõjaväemundrit, olnud metsavend ning õnne kombel neist katsumustest läbi tulnud ilma ühegi kriimuta. “Nüüd hakkavad jalad viletsaks jääma, kuigid ma pole ju nii vana ühti. Umbest 85 aastat ongid.”

Elvi ja Paul saadavad meid väravani. Otse Kaljumäe värava taga on lilli täis vana paat – Tagaranna küla üks moekamaist kaunistusist, mida külla tulnud imetlevad. Nende lillede eest hoolitsemine, nende kastmine ongi olnud Elvi mureks. Ja ta teeb seda rõõmuga, sest lilled, need on üks tema suur hobi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 151 korda, sh täna 1)