Kõne Iffile 19

Kõne Iffile 19

 

Täna räägime kooliskäimisest 20. sajandi teise poole algusaastatel

Esimese koolipäeva mälestus ei kustu minul kunagi. Kooli läksin 1. septembril 1956. Mind pandi ilusasti riidesse, mul oli selliste lühikestega pükste ja uhke pintsakuga kostüüm, jalas tuttidega valged põlvikud ja siiludega murumüts peas. Mul on selle kohta isegi üks foto olemas. Kooli läksin sinna majja, kus praegu põhikool on.

Aula, mis tundus tol ajal üüratult suur, oli ju tegelikult pisike. Meid rivistati sinna kõiki üles, hakati nimepidi välja kutsuma ja klassidesse panema. Mina sattusin Ic klassi ja selle tähistamiseks pandi mulle nööpnõelaga rinda väike kimp rukkililli. Kahjuks neid lilli mul enam pole, aga mäletan, et mu emake hoidis neid alles aastakümneid.

Minu esimene õpetaja, kes oli meiega kuni neljanda klassi lõpuni, oli tol ajal veel päris nooruke Erna Mägi. Ta tundus väga range ja meie päevikud kirendasid märkustest, mis meile sinna iga väiksema asja pärast kirjutati. Mul on need päevikud siiamaani alles ja kui neid vaatan, siis mõtlen, et tol ajal oli vist lihtsalt selline komme, et kui nina oli ikka tatine, siis kirjutatigi päevikusse märkus, et teie pojal on ninaalune tatine. Eks need teised märkusedki olid umbes sama laadi.

Tegelikult õpetas ta meid aga väga hästi, minu õppeedukus oli alati tõusvas joones. Esimeses klassis olid mul kõik viied peale kirjatehnika, see oli kolm, kuigi igasugu kaldkriipsudega vihikud olid olemas. Neljandas klassis sain ma oma ainukese kiituskirja.

1961. aastal läksime praeguse ühisgümnaasiumi majja. Kooli nimi oli meie jaoks keeruline, sest seda Kingisseppa oli ikka liiga palju seal. Toimus direktorite vahetus ja Pauliine Kremmi käest võttis töö üle Boris Kivi. Meile, poistele, avaldas ta igatahes muljet, nelja-viiekümne vahel mees, kel oli väga hea rüht. Käis mööda koolimaja nagu marssal. Tema autoriteet oli nii suur, et minu arust põgenesid õpetajadki kabinettidesse, kui ta majja tuli.

Aga mina jään temale mõeldes alatiseks mütsi kergitama, sest meenutan seda korda, kui tahtsime teha oma bändi. Läksime südame värisedes direktori kabinetti raha küsima trummide ja kitarride ostmiseks. Ja polnud üldse küsimust! Ta oleks ju meile võinud öelda, et mis te lolli mängite, palju tähtsamatest asjadest on puudus ja pole meile neid karvaseid siia kooli vaja. Aga ei, asi läks kohe käima, kust ta need rahad võttis, ei tea.

Eks mingil ajal selgus ka tõsiasi, et minu teadmised reaalainetes jäid järjest kesisemaks, mul on veerandihinne matemaatikas paar korda isegi “kaks” olnud. Aga eksamid said ikka tehtud, mingi priimus ma küll polnud, aga lõputunnistusel oli vaid paar kolmekest.

Meenutan mõnda õpetajat tohutu sooja südamega siiamaani. Kõik ei saa ju olla õpetaja Laurid Lutsu “Kevadest”, aga minu jaoks oli kõige südamlikum meie lauluõpetaja Niina Keskküla. Ta oskas laulutunni teha ikka nii huvitavaks, et isegi paadunud muusikavihkajad kuulasid teda, kõrvad kikkis. Kindlapeale sai minu karjäär tema õpetustest alguse. Toredad olid veel õpetajad Maripuu, Jõelaid, Kurgpõld.

Kuigi meie c-klass löödi laiali ja lõpuks olime “a”, jäime me “tseekateks” lõpuni, meil olid võimsad spordimehed nagu Rein Tõru, Kalle Kesküla ja Ain Helde. Meie klassis toimus alati midagi huvitavat, me tegime Saaremaa esimese kidrapundi, me mõtlesime koolipidudel igasugu üllatusi välja. “Tseekate” vaim oli kõva ja seda on vist jätkunud koolis siiamaani.

Huvitav on see, et maju, kus ma õppinud olen, on kokku neli. Praeguse muusikakooli majas ühe aasta, siis bussijaama juures – seal oli hiljem lasteraamatukogu. Lapsi oli lihtsalt nii palju, et vanasse keskkoolimajja kõik ei mahtunud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 23 korda, sh täna 1)