Meie kandidaat on hapukurk

Meie kandidaat on hapukurk

 

Saaremaa suvi, kultuuriürituste ja turismi tipphooaeg, on päädimas püsielanike jaoks valikuid nõudva sügisega. Arvata võib, et poliitilistest parteidest rohkem on toetajaid Klaaride koalitsioonil, Kuuseriisika kambal, Hapukurkide hartal ja Suitsulesta seltsil.

Hoidistamisaeg on käes ja meedia sõnul populaarsem kui kunagi varem. Noored ja vanad perenaised varuvad sahvrisse head ja paremat, mida perele ja külalistele lauale anda. Hoidistamisaeg on Eesti kodudes omamaise toidu tippaeg, kui suve- ja sügiseandidest valmib nii traditsiooniline kui ka uus ja põnev looming.

Julge hundi rind on rasvane

Pea igal suvel on Eesti lehtedes lugusid, kus eestlastest turistid kiidavad väljamaa pisikesi söögikohti ning laidavad kodumaiseid keskmisi. Esimestes saavat taskukohase hinna eest kohalikke hõrgutisi, teistes leiduvat enamasti kallivõitu igavat šnitslit. Ma ise sain sel suvel ühe seniolematu toiduelamuse, ja ülipositiivse. Käisin Viljandi folgil ja kui lahkelt majutajalt küsisin, kus võiks süüa saada, suunas ta mu oma naabri õue.

Silti polnud, aga väraval lookles saba. Õu oli õndsa näoga rahvast pungil.
Selgus, et seal asub mahekohvik. Kaaslased rääkisid, et kuna kohvik avab uksed ainult folgiks, siis tegutsevad nad mitteametlikult. Täie rahuga ja täiesti kvaliteetselt. Ainus erinevus paberitega söögikohast oli see, et menüüs oli hinna asemel ümmargune null. Eine lõpus tõi ettekandja lauale karbi, kuhu sööjad annetasid nii palju, kui hea toit maitses. Ja see toit maitses hea. Meie sattusime seal viibima hetkel, kui lambaliha koorekastmes oli just lõppenud ja metssiga kukeseentega polnud veel valmis.

Kuid ka kodusepik kitsejuustu ja värske salatiga viis keele alla. Magustoiduks rullbiskviit vahukoore ja marjadega, joogiks nõukaaegses piimapudelis rabarberimahl, mida sidruniga tembitud. Mõnusa atmosfääri tekkimisele aitas kaasa kaks kitarrimängijat, kellega ajuti ühines laulja restorani külastajate hulgast. Lugesin lauad üle ja korrutasin arvu summaga, mille meie laudkond karpi pani. Tundus, et mahekohviku tegijad teenivad nelja päevaga korraliku rahasumma.

Nad tegid õiget asja nii enda kui ka oma klientide silmis ega lasknud end formaalsustest segada. Kui sisu korras, ei hakanud ka Viljandi linnavõim lokku lööma. Hoopis mõistis, nagu ma aru saan, et folgi imagoga selline ettevõtmine sobib ning kohvik sai väikese saladuslikkuse ja põnevuse tõttu palju kliente ja tasuta reklaami.

Väikesele vabamad nõudmised

Ühel pool on ametlikud ettekirjutused ja nõuded, teisel lihtne terve mõistus ja inimeste vastastikune usaldus. Samale vastuolule keskendus eelmise aasta lõpul nn turumemmede teema, kelle aiasaaduste ja koduhoidiste müümist agarad ametnikud hoolega piirama asusid. Ka Saaremaa musta majutusäri teemas peitub sama vastuolu. Ametliku loata tegutsev ettevõte võtab ära kliente neilt, kes on vaeva näinud ning kõik tingimused ja paberid korda ajanud. Samas ei muutu voodilinad sellest ei puhtamaks ega mustemaks, kas öömaja pakkujal on paberimajandus korras või ei.

Kliendi seisukohast on mõlemal puhul kõige tähtsam ikka see, kas kaup on aus: kas hapukurk ja -kapsas on korralik ning öömaja puhas ja korras. Mida siis teha? Selge on see, et ettevõtted peavad tegutsema vastavalt seadustele. Kui majutusteenus on oluline osa (see, mida sõna oluline arvuliselt tähendab, tuleks kokku leppida) ettevõtte tegevusest, tuleb seda majutusäri teha nõudmistele vastavalt. Samas on seal kõrval tsoon, kuhu jäävad väikesemahulised ja kvaliteetsed pakkumised, mille puhul poleks vaja nii palju reegleid.

Võib-olla olekski mõlema, nii koduste hoidiste müügi kui ka majutusteenuse pakkumise hindamisel abi mahulisest või rahalisest piirangust. Kui tegevus jääb mahult või teenitud summalt teatud piiridesse – näiteks müüb turumemm paar-kümmend purki hoidiseid turul või annab kirik peavarju teatud arvule öömajalistele –, siis jäägu see eelkõige usalduse küsimuseks. Meie maailm püsib püsti mitte tänu seadustele, vaid tervele mõistusele: käitun nii, nagu soovin, et minuga käitutaks. Iga väikest liigutust ei pea seadusega reguleerima.

Seesam, seesam – Saare sahver, avane

Seda lugu hakkasin kirjutama õieti mõtte tõttu, et võiks ju saare koduperenaiste hõrgud hoidised ja turisminduse kokku sobitada. Kaugelt tulnud rändur otsib kohalikku koloriiti, soovib osa saada sellest, kuidas kohalikud elavad. Mõne meie restorani kokk teeb ise sisse kurke ja keedab moosi. Aga mine tea, võib-olla meeldiks Saaremaa turistidele leida söögikoha menüü vahelt ka selline teade, et täna saab eelroaks kohaliku perenaise Mari hapukurke, Leeni marineeritud kuuseriisikaid ning magustoiduks jäätist Juta mustikamoosiga.

Juurde saab ju panna selgituse, et hoidistamine on Eestis traditsioon, paljude perenaiste au ja uhkus ning restoran on ostnud ümberkaudsete perenaiste hoidiseid. Ja huumoriga lisada, et kui Prantsusmaal mekite haruldase aastakäigu veini, mida on ainult mõnikümmend pudelit, siis Eestis saate Mari hapukurke, mida on kah kogu maailma peale ainult 10 purki. Kui hapukurk liiga lihtne tundub, saab ju mainida Aristotelest, Kleopatrat ja Napoleoni, kes kõik olla hapukurgisõbrad olnud.

Ning kui toidu- ja veterinaarameti nõuetega ei jaksa rinda pista, jääb ju alati üle inimlik usaldus – ühelt poolt on toote näol tegu kodutoiduga, mida perenaine oma perele pakub, teisalt aga lihtsa inimliku usuga, et enamik inimesi on ausad ja seega turist annetab maitseelamuse vääriliselt.

Restoran saaks sel viisil pakkuda kõige ehedamat kohalikku koloriiti, konkreetsete perenaiste kodust kööki ja mõni perenaine masu ajal natuke rahalist abi. Ma ei oska arvata mingit muutust ühe ja sama hoidise kvaliteedis, kui selle toob perenaine oma kodus külalistele lauale või kelner restoranis turistile ette. Miks peaks see olema reeglitega keeruliseks tehtud?

Lõppu tahaksin pakkuda veel ühe idee. Maaleht ja kes kõik veel teevad igal sügisel hoidiste konkursse. Aga mis me sellest aust kaugele ära saadame, sama asja võiks ju korraldada ise. Kohalik leht, žürii söögikohtadest ja ametikoolist võiksid hinnata Saaremaa perenaiste hoidiseid ning anda välja tiitlid Saaremaa parim moos, salat, hapukurk. Ka need tiitlid saab ju restoran menüüsse lisada.

Saaremaal valitakse parim põllumees ja parim koduõlu. Mis me siis perenaiste head kraami vaka all hoiame, hinnakem seda ja rõõmustagem nende loominguga ka teistelt maadelt tulijate maitsemeelt ja oma rahakotti.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 54 korda, sh täna 1)