Kaie Holm naudib tööd ja õppimist (2)

Kaie Holm naudib tööd ja õppimist

Kaie maalis Muhu rahvariideseeliku allääre lillemustri emakodu vana palkmaja juurest toodud tahutud palgile ning pani selle oma maamaja värava kõrvale aeda kaunistama. Tore idee, kaunis teostus!

Direktor Kaie Holmi hubases kabinetis Tallinna keskraamatukogu kenasti renoveeritud ajaloolise peahoone neljandal korrusel on vaikne. Katuseakendest sisse piiluv suvelõpupäike teeb laisaks ja paneb tahes-tahtmata küsima, et kes see ometi suveajal raamatukogus käib.

Suvi ei ole raamatukogus kunagi vaikne aeg olnud, kummutab Kaie minu arusaama augustikuisest vaikelust raamaturiiulite vahel. “Praegu loetakse väga palju,” kinnitab ta. “Tihti juhtub nii, et inimene võtab hommikul raamatu ja toob õhtul tagasi – lehtede vahelt pudenev liiv näitab, et rannas on veedetud üks tore päev,” vahendab ta muigelsui kolleegide tähelepanekuid.

Raskel ajal vajalik

Tänavust suve peab Kaie aga lausa erandlikuks, sest paljudel on seoses töö kaotamisega tekkinud rohkesti vaba aega ning kehvema elujärje tõttu ei soetata raamatuid-ajakirju koju enam nii palju kui varem. Tänavu on keskraamatukogus mõnel kuul olnud eelmise aastaga võrreldes lausa 15% rohkem külastajaid.

Kaie sõnul on tasuta arvutite ja interneti kasutamise võimalus samuti üks suur tõmbenumber, mis inimesi raamatukokku toob. “Tihti satuvad siia inimesed, kel pole kunagi oma varasemas elus arvutit vaja olnud, kuid kes nüüd tööd otsides peavad alustama töökuulutuste portaalide uurimisest ja kas või oma CV koostamisest.”

Nii saavad raamatukoguhoidjatest sagedasti nõuandjad, kes juhendavad paljude esimesi samme arvutis, alustades vahel lausa hiire tunnetamise õpetamisest. “Võime olla küll väga uhked oma e-riigi üle, kuid meie näeme siin, et tavalise inimese arvutioskus on tihtipeale üsna kehv,” nendib Kaie.
Lisaks arvutiõppele annavad raamatukogu töötajad vajaduse korral ka nõu, kuidas koostada CV-d, kuidas sõnastada kirja töövaidluskomisjonile jne, jne. Kui veel märkida, et seda teevad nad vabast tahtest ja oma kiire põhitöö kõrvalt… “Paljud abisaanud tulevad hiljem tagasi ja räägivad, kuidas nende tööotsingud läinud on. See teeb südame soojaks ja näitab, et raamatukogu ja meie inimeste töö on praegusel raskel ajal eriti vajalik,” sõnab Kaie.

Väljakutse innustas

Direktorina on Kaie oma asutuses toimuvaga väga hästi kursis, kuigi ise ta lugejatega peaaegu enam kokku ei puutu. “Kardan, et mu professionaalsus raamatukoguhoidjana on täiesti kadunud. Sellel ametikohal ma nähtavasti enam tööd ei saaks,” naerab 160 alluvaga “kuiv ametnik”.

Raamatukogutöötajad on tema sõnul väga püsiv personal ja kui vahepealsetel buumiaastatel läkski osa neist jahtima paremat palka ja huvitavamat ametit, siis praegune aeg on toonud raamatukokku tööle mõnegi väga hea spetsialisti, kelle töö kusagil mujal on ootamatult otsa saanud. “Usun, et kui nad näevad meie ameti häid külgi, siis jäävad nad siia ka siis, kui majanduses paremad ajad tagasi tulevad,” ütleb Kaie.
Tema ise pole äraminekuplaane haudunud ka mitte buumi ajal. “Minu töö on olnud väga huvitav ja vaheldusrikas,” põhjendab ta oma paiksust ning meenutab algusaastaid uues ametis.

Juba teisel päeval pärast ametisse astumist korraldati talle ringreis mööda Tallinnas laiali asuvaid haruraamatukogusid. Paljud neist asusid väikestes remontimata korterites või tubades, inventar oli vana ja lagunev, arvuteid ei olnud, internet oli olemas ainult töötlusosakonnas. Ka keskraamatukogu peahoone, 19. sajandil Tallinna Vene Seltskondliku Kogu jaoks ehitatud esinduslik maja, oli üsna nutuses seisus.

“Sain sellest trööstitust vaatepildist oma šoki kätte ja nooruse ülbus – et ah, mis see pealinna raamatukogu juhtimine ära ei ole – sai samuti suure löögi,” räägib ta. Ometi ei löönud ta verest välja ning kehv olukord innustas end tegutsedes proovile panema. Kaie esimeseks eesmärgiks sai majade jaoks remondiraha leidmine ja interneti igasse harukogusse jõudmise korraldamine.

Praegu saab ta uhkelt raporteerida: “Viimase kümne aasta jooksul on siin väga palju ehitatud ja renoveeritud, nii et lisaks peamajale on nüüdseks korda saanud ka valdav osa 18 haruraamatukogust. Oleme muretsenud uue ja ilusa inventari, arvutid ja kõik muu vajaliku.”
Aga plaane on veel. “Tahame teha muusikaosakonnale uued ruumid, kus oleks võimalik pilli mängida, bändiproovi teha ja muusikat salvestada; võõrkeelse kirjanduse osakond ootab laiendust… Eks need ideed pea nüüd niikaua küpsema, kuni olud majanduses taas paremaks lähevad,” lausub Kaie.

Raamatukokku ei tahtnud

Pärast praeguse Kuressaare gümnaasiumi lõpetamist oleks Kaie tahtnud õppima minna eesti keelt ja kirjandust, ent lõi vene keele sisseastumiseksamit kartma. Nii valis ta tollase Tallinna pedagoogilise instituudi (praegu Tallinna ülikool) raamatukogunduse eriala, kus sisseastumisel vene keelt ei nõutud. Nüüd tunnistab, et juhuse tahtel sattus ta täiesti õigele alale – praegu ei kujutaks ta end eesti keele ja kirjanduse õpetajana ette kohe mitte kuidagi.

Kui veel pärast kõrgkooli lõpetamist oli Kaie kindel, et raamatukogus tema tööle ei hakka, läks ikkagi nii, et tema esimeseks töökohaks sai Kärla raamatukogu Saaremaal. “Kolisime raamatukogu uutesse ruumidesse ja sisustasime sinna lastenurga, kus sai kõiksugu toredaid asju teha. Joonistasime, kleepisime, voltisime ja meisterdasime koos lastega… see tõeliselt meeldis mulle!”

Ligi aasta pärast esimesse ametisse asumist sai Kaiest aga juba Saare maakonna keskraamatukogu direktor. Vanades ruumides Tolli tänaval oli pime ja kitsas ning Kaie mäletab, kuidas ühel linna kultuurielu arengukava arutelul käidi välja utoopiline idee viia raamatukogu kesklinna, kultuurimajaga kokku. “Mul on väga hea meel, et see idee tehtigi teoks ja nüüd on Kuressaare raamatukogu üks kõige parema asukohaga raamatukogusid terves Eestis,” ütleb Kaie, kes omal ajal jõudis Saaremaa pearaamatukogu tööd juhatada kolm aastat.

Ometigi tundis ta salamisi, et hing ihkab midagi muud. Just see sai põhjuseks, miks ta oma paberid Tallinna kandideerima saatis.
“Tähistan oma kolleegidega alati siia tööletuleku aastapäeva. Naljaga pooleks ütlen neile, et teen seda selleks, et mul seisaks meeles, millal ma siia tulin, kui kaua ma olen siin juba olnud ja millal oleks minul kui juhil aeg siit ära minna,” räägib Kaie. “Rahvaraamatukogude juhtide töölepingud ei ole enamasti tähtajalised ja nii juhtub tihti, et oma kohale jäädakse liiga kauaks, ehkki tegelikult võiks juba ammu tulla keegi teine oma värskete ideedega.” Tema ise kavatseb sellist olukorda igatahes vältida.

Väsimatu õppija

Vaatamata sellele, et Kaie töötab raamatuid täis majas (või just tänu sellele), armastab ta lugeda ning on oma asutuse lojaalne klient: kui tema juba midagi laenutab, siis ainult oma raamatukogust. “Kui tunnen lugedes, et raamat on mulle oluline, ostan selle endale ka koju. Aga koduse ruumipuuduse tõttu ma väga kaalun, mida osta.” Tema sõnul on kõige raskem vastu panna mõnele heale kunstiraamatule või Eesti ajaloolistest isikutest jutustavale teosele.

“Tõtt öelda on mul niisama raamatute lugemise jaoks üsna raske aega leida, sest püüan end jõudumööda perioodikaga kursis hoida, samas tuleb mul tihti lugeda ka erialast ning juhtimisteemalist kirjandust,” tunnistab ta ja lisab, et peale selle armastab ta väga käia kinos väärtfilme vaatamas.
Üsna suure osa tema ajast on nõudnud ka õppimine. Peda raamatukogunduse eriala raamitud diplomi kõrval seisab tal töö juures kapi peal ka Audentes Mainor ülikooli rahvusvahelise ärikorralduse diplom.

“Ärikorraldust läksin õppima selle lisaerialaks oleva personalijuhtimise pärast, kuna personalitööd oli raamatukogus omal ajal väga palju. Pidin alguses ise tegelema nii värbamise, dokumentatsiooni kui ka kõige muuga, aga ma lihtsalt ei teadnud sellest midagi,” tunnistab ta ning leiab, et ärijuhi eriala juurde kuuluvad teadmised asutuse juhtimise finantspoolest on talle töös samuti väga kasuks tulnud.

Kuid nagu nii mitmekülgsest haridusest oleks veel vähe, astus ta mõni aasta tagasi Tartu ülikooli avatud ülikooli kultuurikorralduse eriala magistriõppesse. Pärast lõputöö vormistamist (mille tegemine on mitmel põhjusel aina edasi lükkunud, kuid mille ta tõotab pühalikult veel sel õppeaastal valmis kirjutada) jõuab tema kapinurgale ka kolmas kõrgkooli diplom.

“Mulle väga meeldib õppida,” tunnistab Kaie. “Kogu õppimise protsess, tõeliste oma ala korüfeede loengud, eksamid… Mulle see kõik meeldib – kui ainult neid lõputöid ei oleks…” naerab ta.

Armastus Muhumaal

Kaie tunnistab, et Tallinna elama tulles andis tal siinse elukorraldusega päris tükk aega kohaneda, sest liiklus, linnakeskkond ja inimesedki olid üsna teistsugused. “Nüüd olen küll juba täiesti harjunud ja leian, et ka Tallinn on elamiseks täiesti kõlbulik paik,” sõnab ta.
Nagu saarlastel ikka, on temagi meelest tore linnasaginas mõnd kaassaarlast kohata ning keskraamatukogus kehtib tema sõnul nali, et kui saarlane tuleb siia tööle kandideerima, siis saab ta alati koha endale. “Tõsi on, et saarlased on alati väga kohusetundlikud ja tublid töötajad, miks ma ei peaks neid siis tööle võtma?”

Kaie lähedased elavad endiselt Kuressaares ja korra kuu või paari jooksul püüab ta neid ikka vaatamas käia. Neli aastat tagasi sidus ta end aga kodumaakonnaga taas tugevamalt, hakates Muhus ema sünnikodu maadel endale väikest suveelamist rajama. Sealne õhkkond on Kaie mõtted nii endasse haaranud, et vahel peab ta juba endaga dialoogi teemal, kas ta on pigem saarlane või muhulane.

Suvekodu annab talle ka hea võimaluse teha ja eksponeerida oma käsitööd, mis on üks Kaie armastatumaid hobisid. “Meie peres on käsitööd alati au sees peetud ja kui näiteks kardina äärde on vaja pitsi, siis otsin ikka mõne vana algupärase Muhu mustri välja ning heegeldan selle valmis.”
Mida aeg edasi, seda rohkem suudab Kaie kujutleda end tulevikus päriselt Muhusse elama. “Oleksin raamatukogus tööl, korraldaksin seal ehk veel käsitööringigi…” unistab ta naljatamisi.

Olgu tulevikuga, kuidas on, praegu püüab ta Muhusse sõita küll nii tihti kui vähegi võimalik. Kui ainult seda praami ees ei oleks…
“Paljud mandrile kolinud saarlased on Saaremaast selle pärast võõrdunud, et praamijärjekorras peab oma väärtuslikku nädalavahetuse aega tihti lihtsalt ootamise peale raiskama. Liiklus enne ja pärast praami on alati närviline, minu meelest lausa ohtlik. Nii et mina ootan küll silda!”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 366 korda, sh täna 1)