Madis Allik – ehitaja hingega peaarst (2)

Madis Allik – ehitaja hingega peaarst

HAIGLA ON VALMIS: 23. jaanuaril 1986 annab Saare KEK-i juhataja Enn Rettau haigla habemikule peaarstile Madis Allikule üle sümboolse võtme. Kell oli siis 11. Päeval kell 13 esines peaarst pidulikul aktusel juba ilma habemeta.

Kui Madis Allik oma elule tagasi vaatab, siis on tal täita olnud kaks põhilist rolli – peaarst ja ehitaja. Peaarstina ehitas ja remontis ta Seli sanatooriumi Raplamaal, Saaremaal valmisid tema ajal haigla juurdeehitus ja polikliinikuhoone. Tol ajal oli kombeks, et asutuse juht pidi ehituse kulgu ise hoolega jälgima. Algusest peale kuni hoonete sisustamiseni välja. Töö eest peaarstina teenis Allik välja kõrge autasu – Tööpunalipu ordeni. Korra on Madis seda ka kandnud. Ühel stiilipeol. Siis küsinud peolised: “Kust sa selle ostsid? Mis maksis?”

Kui Madis Allik kuuendas klassis käis, suri isa. Emal tuli üksinda kasvatada kuut last, neli neist nooremad kui Madis.
Vanaisa Mihkel Allik oli lugupeetud mees, kel oli Kõnnu külas jõukal järjel Kangru talu. Madis mäletab hästi, kui külas hakati kolhoosi tegema. “Külarahvas tuli meie suurde tuppa kokku, naised-lapsed kaasas, pühapäevariided seljas. Kõik olid poolt, sest vastu ei julenud ju keegi hääletada. Nimeks pandi kolhoosile “Kungla”.”

Vanaisa kirus küll salaja, aga andis kõik oma loomad ja põllutööriistad vastu vaidlemata kolhoosi ära. Kangrul oli suur laut, sinna toodi lehmad kokku. Lõpuks oli seal 60-pealine loomafarm. Madise ema koos kahe külanaisega hakkas neid talitama. Ema töötas farmis kümneid aastaid.
Mihkel Allik oli haruldaselt hea diplomaat. “Meil käisid õlut joomas nii metsavennad kui ka politrukid. Eraldi küll, aga vanaisa sai nende kõigiga läbi,” räägib Madis.

Kangru pere ja terve Kõnnu küla pääses ka küüditamisest. Madise arvates seetõttu, et nende talu sulasest sai hiljem valla partorg. Mihkel Allik oli säärane mees, et teda mälestati surnuaiapühadel nii vene ajal kui ka Eesti ajal. Korra mõlkunud vanaisal ka meeles kodumaalt pageda. Olid juba noorema pojaga minemas, aga suure tee peal pööranud vanaisa ringi, vaadanud kodu poole tagasi ja öelnud poisile: “Ei, mine sina üksi. Mina ei lähe siit kuskile…”

Terved suved heinakaarel

Kooli läks Madis Püha mittetäielikku keskkooli, mis asus Pihtlas. Kõnnu külast oli sinna kuus kilomeetrit.
“16 last läks meie külast igal hommikul kooli!” kiitleb Madis tolleaegse rahvarohkusega. “Lumehanged olid rinnuni. Suured poisid sumasid ees, pisemad punnisid nende järel. Koolitee venis pärast tunde oma paari tunni pikkuseks, sest lumehangedesse tuli uuristada võimsaid koopaid.”
Kord läinud Madise vanaisa hobusega lapsi kooli viima. Aga oh õnnetust! Hobune vajunud ühte koopasse sisse… Mees olnud tulist viha täis ning sellega oli vanaisa heategevus lõppenud.

Isa oli surnud, ema rassis lehmalaudas hommikust õhtuni. Laste teha olid kodused tööd. Madis niitis heina, ajas kartulivagusid ja tegi kõike, mis vaja. Keskkooli ajal oli ta kolhoositööl juba täismehe eest väljas. “Meil oli ju looreha. Kes siis oma riista raatsis võõraste kätte anda!? Tegin sellega tööd terve suve läbi ja teenisin 7 (!) koormat heina. See oli suur asi.”

Pärast Püha kooli lõpetamist tahtis Madis minna Tallinna ehitustehnikumi. Sest seal ei võetud õppemaksu ja maksti stipendiumi. See sobis. Madisel oleks Tallinnas olnud ka vaba elamine tädi juures. Aga õnnetuseks suri tädimees ja poisi Tallinna minekul oli sellega kriips peal. Vanaisa arvas aga ikkagi, et hea peaga poiss peab kooliharidust saama, ning Madisest sai Kingissepa Viktor Kingissepa nimelise keskkooli õpilane.

“Reaalained olid n-ö lõdvalt käes. Need mulle meeldisid. Kirjandi alla kirjutas õpetaja: sisu rahuldav, aga kirjavead…” meenutab Madis. Käekiri oli tal perfektne ja on seda nüüdki, kuigi tegemist tohtrihärraga. See olevat vana Pihti teene. “Kirjatehnika oli väga tähtis. Meil olid kaldjoontega vihikud, nupuga sulega kirjutada ei tohtinud. Sulg pidi oleme see harali otsaga, paisuga. Kui tähed ei tulnud õigesti välja, võttis Piht joonlaua ja andis vastu näppe,” jutustab mees.

Kahel esimesel aastal keskkoolis tuli veel õppemaksu maksta. Madise ema müüs linna turul piima, et poisi kooli eest tasuda. Madis lõpetas keskkooli 40. lennus.

Mis haigus see tuberkuloos on?

Tõbi, mis viis nii vara ära tema isa, oli hakanud noorukit tõsiselt huvitama. Madis otsustas minna Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Viimastel kursustel osales Madis aktiivselt tuberkuloosiringis ning töötas suveti juba Sõmera sanatooriumis. Ülikooli lõpetamise järel 1964. aastal ootas Madist Sõmeral tohtrikoht. See oli Sõmera hiilgeaeg. Siin töötas 27 tohtrit, haigeid oli 760.

Eesti oli tol ajal üks neljast Nõukogude Liidu eksperimentaalpiirkonnast, kuhu saadeti Moskvast otsesihitusega uusi tuberkuloosiravimeid. Ühel üleliidulisel konverentsil Moskvas olid eestlased tekitanud aga lausa sensatsiooni. Nimelt oli Eesti esindaja kõnepuldis öelnud, et Saaremaal Sõmeral ravitakse kõiki tuberkuloosiliike, sealhulgas ka neerutuberkuloosi. Seni oli seda teadaolevalt tehtud ainult Barnaulis. Ja nüüd tulevad mingid estontsõ ja teatavad, et neil seal pisikesel saarel on tervelt 60 neerutuberkuloosihaigete kohta!

Pärast seda hakanud Sõmerale saabuma patsiente üle terve Nõukogude Liidu. Põhiliselt raudteelased, sest neile oli rongisõit tasuta. Kõige kaugemalt tulijad olid Madise mäletamist mööda kaks meest – äiapapa ja väimeespoeg kuskilt Siberi pärapõrgust. “Tšitaasse olid nad sõitnud kaks ööpäeva, sealt edasi Sõmerale kaks nädalat! Tulid ja hakkasid kohe protestima: et jama paik – ei ole siin mingeid lõbustusi ega midagi, muudkui kästakse aga lamada! Teatasid, et nemad hakkavad hommikul kohe tagasi sõitma. Räägin, et olge nädal aegagi ja vaadake siin ümbruses veidi ringi. Järgmisel päeval läksid mehed Kärlale ja leidsid sealt poe, kus viin vabalt müügil… Ja ärasõidust polnud enam juttugi.”

Tuberkuloosiravi oli Eestis tol ajal intensiivne ja tulemuslik. Üle Eesti oli 1800 tuberkuloosihaige ravikohta ning ravi sisuliselt sunduslik. Sõmera sanatoorium avati aastal 1961 ja suleti 1974. Tegutses tõhusalt 14 aastat ja siis suleti, sest haiged said otsa.
Doktor Allik oli aga juba aasta varem üle viidud Seli sanatooriumi peaarstiks. Sai seal olla täpselt 4 aastat, 4 kuud ja 4 päeva, siis kutsus Saaremaa hakkaja mehe tagasi. Tolleaegne Kingissepa haigla vajas peaarsti. Madis esitas rajooni juhtidele kaks tingimust: talle korter ja haiglale juurdeehitus. Mõlemaga oldi nõus.

Haigla valmis rekordilise ajaga

Kui Madis Allik 1978. aastal Kuressaare (tol ajal Kingissepa) haigla etteotsa asus, oli rajoonis kokku 117 arsti, neist Kuressaare haiglas 65–80. Pilgusel, Orissaares, Kihelkonnal eksisteerisid veel kohalikud haiglad, Salmel, Mustjalas, Leisis, Valjalas ja Muhus olid ambulatooriumid. Kõik need allusid peaarstile, kõik tohtrid said palka Kingissepa rajoonihaiglast.

Kuigi kohapealsed juhid olid haigla juurdeehituse alustamisega päri, tuli uuel peaarstil saavutada ka ministeeriumi nõusolek. Seal oli jutt ühene: “Kui projekteerija leiad, paneme Keila haigla ehituse mõneks ajaks seisma ja teeme Saaremaal haigla valmis!” Nädala pärast oli Allikul projekteerija Eesti Projekti näol olemas. Ja töö läks lahti. Tagantjärele imestab Madis Allik seda õnnestumist nüüdki, sest vabariigis käis parasjagu olümpiaobjektide rajamine. Ja et Keila haigla ehitus saarlaste tõttu tõepoolest seiskus.

Madis oli ministeeriumis heas kirjas, sest oli Seli sanatooriumis üht-teist juba valmis ehitanud. Seda tunnistab mees ka, et aastaaruande kinnitamisele Tallinna tuli ikka sõita mitme pätsi Saaremaa leiva ja paari kasti Saaremaa õllega. See oli tol ajal üks kindel “valuuta”. Enne jõule aga sõidutas Seli peaarst ministeeriumi daamidele kohale mitukümmend jõulukuuske. Seega oli Allik ametnike jaoks üks igati mõnus mees. Edukas lobist nagu vanaisagi. Nii see vene ajal käis ja seda peeti täiesti loomulikuks.

Madis räägib mõnusa loo ühest Moskva-reisist. “Jäime ilma oma tellitud hotellikohtadest. Mis teha? Preilid vangutavad pead – vabu kohti pole. Mul olid kaasas Kuressaare lossi siluetiga kilekotid. Panin sinna sisse paar sprotikonservi… ja nagu imeväel löödi kaust lahti – MINGE!”

Haigla normatiivne ehitusaeg oli toona 42 kuud. Nüüdseks juba igavikuteedel rändaval Peeter Palul, tolleaegsel ehitusministril, tekkis hullumeelne idee – ehitame Kingissepa haigla valmis aasta enne tähtaega! Senini olid kõikide uute haiglate ehitustähtajad ületatud aasta-pooleteisega. Ja Kingissepa haigla valmiski täpselt 30 kuuga. Aasta oli siis 1986.
Seejärel läks polikliiniku ehitamiseks. See läks käiku 1993. Ja peaarst Allik oli oma töö teinud… Järgmisel aastal asus Madis Allik Saare maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja toolile.

“See oli puhtalt ametniku töö,” märgib Madis. “Sehkendamist oli palju. Eriti siis, kui käivitasime perearstisüsteemi.” Ta tunnistab, et idee oli hea, iseasi on see, mis sellest lõpuks välja tuli. Madis arvab suurimaks veaks selle, et nad panid perearstide etteotsa küll väga ettevõtliku ja hakkaja noormehe, paraku oli tollele tähtis ainult oma äri.

Elu on juhuste mäng

Ime küll, aga rahvameheks Madis Allik ennast ei pea. “Kui pean võõraste inimestega suhteid looma, siis ei saa ma sellega hakkama. Kui tulin peaarstiks, pidin hakkama kõnesid pidama. Ma olin nii hädas. Räägin ja samal ajal tunnen, kuis vesi mööda selga alla jookseb.”

Nüüd on Madis Allik pensionär, kes naudib põhiliselt Nässuma vaikust ja rahu. Saatus on viinud tema kõrvalt kaasa Helgi, kolm last on läinud oma valitud teed. Kuressaare haigemajas on mees ametis paar päeva nädalas töökeskkonna spetsialistina ning seisab hea selle eest, et siinsesse haiglasse tuleks rohkem hooldusravikohti. Tohtrina ta teab, kui hädasti neid vajatakse. Kui nende projektid heaks kiidetakse, on lootust saada selleks tarbeks 16 miljonit euroraha.

“Mu elu on huvitav olnud,” arutleb mees ning leiab, et ega see arstiameti valimine nii väga vale olnudki.
Lõpetuseks räägib Madis veel ühe lõbusa loo: “Kui me haiglat ehitasime, põles Armeenias liftitehas maha. Juba kolmas korrus käsil ja hakkame katust panema – liftisid pole. Palu soovitab: tehke šahtid valmis ja pärast tõstate liftid katuseaugust sisse…

Seisame katusel liftiaugu äärel – mina ja ehitaja Kaseorg Mart. Mart sajatab: “Miks ma pidin ema kuulama ja ehitajaks minema. Oleks läinud omal ajal merekooli, oleks ma praegu rännanud mööda maailma meresid… Nüüd vahi sinuga siin katusel ja muretse nende kuradi liftide pärast!”

Seepeale kostnud Allik vastu: “Mart, kui mu tädimees poleks ära surnud, ja ma oleks ehitustehnikumi läinud, oleks mina praegu siin sinu asemel ehitaja… Aga nüüd olen ma arst. Kogu see elu ongi üks suur juhuste mäng!”


KES ON PILDIL?

Madis Alliku tundsid tema abituuriumiaegselt pildilt ära päris paljud meie lugejad. Loosiõnne oli seekord Helgi Pruulil Salmelt. Teda ootab toimetuses auhinnaplaat.

Kes on aga pildil (klõpsa, et näha pilti) seekord? Hiljuti tähistas see vanaproua oma 85. sünnipäeva. Kogu oma elu on ta olnud teenindaja.

Auhinnaks CD-plaat “Kaunid eesti lood paani-flöödil”. Vastused saata aili.kokk@omasaar.ee või tuua toimetusse Tallinna tn 9.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 615 korda, sh täna 1)