Kui me ise end kaitsta ei taha, siis on teistelgi raske seda teha

Kui me ise end kaitsta ei taha, siis on teistelgi raske seda teha

 

Viimaste aegade sündmused on pannud mõtlema selle üle, kes ja kas saab aidata inimest, kui ta ise seda teha ei taha. Must kroonika paneb musti mõtteid mõlgutama ja kaasa tundma hukkunute lähedastele, kelle hinges on lein. Ei taha küll moraalitsev ametnik olla ja tean, et tagantjärele tarkus ei maksa midagi, aga muret jagamata jätta ka ei saa.

Ehk on neid, kes loevad alljärgneva lõpuni ja püüavad kaasa mõelda ning oma mõtteid ja harjumusi korrastada. Meenutame siinkohal üheskoos seda, mis on meie ilusat suve tumestama jäänud ja millest midagi õppida tasuks. Teiste eksimustest õppimine on valutum kui neid ise omal nahal kogeda.

Metsas ekslejaid on liiga palju

Kuigi kasutasime seene- ja marjahooaja alguses erinevate meediakanalite abi inimestele meelde tuletamaks metsas viibimise põhitõdesid, on ekslejad meile sellele vaatamata üksjagu tööd pakkunud. Meeldetuletused olid mõeldud nii metsa minejatele kui ka nende lähedastele ning sisaldasid soovitusi, kuidas käituda eksimise korral. Juuli ja augusti jooksul oli meie regiooni kuues maakonnas metsaeksinuid kokku 67 inimest. Osa neist leidis kodutee lühikese aja jooksul, oli neid, kelle teekond kujunes pikemaks, ja kahjuks kõik ei jõudnudki tervetena oma lähedaste juurde tagasi. Saaremaal oli ekslejaid 12.

Saame aru, et on niisuguse tervisliku seisundiga inimesi, kelle puhul etteheidete tegemine oleks kohatu. Me otsime neid aega ja jõudu säästmata, püüdes muretsevatele lähedastele igati abiks olla. Kuidas suhtuda aga inimestesse, kes suudavad küll enese eest seista, kuid oma mõtlematu käitumisega käivitavad ulatusliku otsinguoperatsiooni, milles osaleb 50–60 inimest, korrakaitsjatest arvukate vabatahtlikeni?

On olnud juhuseid, kus pärast ollakse veel pahasedki – et miks te mind otsisite, olen täiskasvanu ja käin, kus tahan. Ei mõelda sellele, et lähedased muretsevad ning teadmatus on hea pinnas kõige traagilisemate järelduste tegemiseks.

Maanteeliikluses on palju lohakust

Liikluskeerises on meie regioonis juuli- ja augustikuus elu kaotanud viis inimest – väga erinevates õnnetustes ja erinevas eas inimesed. Ikka ja jälle oleme meelde tuletanud, et liigne kiirustamine, purjuspäi rooliistumine ja turvavarustuse kasutamata jätmine võivad viia traagiliste tagajärgedeni.
Turvavöö kasutamise kohta on kommenteerijatelt tulnud väga erinevaid arvamusi, kuid julgen kinnitada, et on olnud vaid üksikuid juhtumeid, kui kinnitamata turvavööga sõites on autost välja paiskudes imekombel ellu jäädud.

Päris paljud kommenteerijad on avaldanud pahameelt, et püüdku politsei parem pätte, aga ärgu norigu lahtise turvavöö kallal.
Pigem on see politsei poolt püüd ära hoida liiklusõnnetustes saadud raskeid vigastusi või surmajuhtumeid. Me püüame aidata ja kaitsta kas või nende meile seadusega antud õigustega ehk hoiatamist või rahatrahvi rakendades. Arukam ja odavam oleks igaühel endal neile asjadele mõelda, kui ootama jääda, et keegi meid kõrvalt vägisi kaitsma tuleb. Mõelda tasuks, kas olen alati teinud kõik endast oleneva, et purjus inimene sõidukirooli ei satuks.

Mõistetamatuks jääb see, mis vägi sunnib istuma autosse, mille roolis on ilmselgelt purjus juht… Koolis on ilmselt meist, kirjaoskajatest, kõik käinud ja füüsikatunnis teada saanud, et on ridamisi reegleid, mis mõjutavad kõiki ja kõike. Miks ei usu siis paljud noored koolitunnis tehtud katseid ning kipuvad tegema iseenda või ka sõpradega inimkatseid? Tasuks endale esitada nn kordamisküsimus: kui suurt kiirust on vaja, et muuta tehniliselt korras sõiduauto vanarauaks?

Ka vee peal liigeldes vajatakse turvavarustust

Pärnumaal tegutseb veepolitsei, kes muuhulgas kontrollib, kas veeliiklejad kasutavad turvavarustust. Mujal meie regioonis kahjuks meil seda võimekust ei ole, aga see ei tähenda, et veesõidukites päästeveste kandma ei pea.

Ajalehes Oma Saar oli välja toodud tabav võrdlus: langevarjuhüppel langevarju kasutamise vajadust ei vaidlusta ilmselt keegi, sama loomulik peaks olema meresõidul päästevesti kasutamine. Politsei, piirivalve ja päästjad ei räägi sellistest asjadest kiusu pärast. Mitte keegi meist ei tohiks mistahes situatsioonis oma võimeid ülehinnata ja peaks eelkõige mõtlema sellele, et kuidas saan ma ise oma heaolu eest seista.

Ei tasu võtta ametimeeste juttu tüütu heietamisena, pigem tasub sellesse suhtuda kui hea tahte märki, mis püüab teid õnnetustest eemal hoida.
Kui meist igaüks hoolib endast ja oma lähedastest, mõtleb teo võimalikele tagajärgedele ja on oma käitumisega teistele heas mõttes eeskujuks, siis juhtub õnnetusi vähem ja tagajärjed on valutumad.
Soovin kõigile tahet elu õppetundidest midagi õppida ja jätkugu meil ikka hoolivust nii enese kui ka teiste vastu.

Kaja Kukk
Lääne politseiprefektuuri
kommunikatsioonibüroo
vanemkomissar

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)