Vananaiste Suve festivali avapauk: Nabokovi “Lolita”

Vananaiste Suve festivali avapauk: Nabokovi “Lolita”

GRAND PRIX: Teater Jabloko lavastus “Nataša unistus”. Vasakul parima naisnäitleja preemia pälvinud Ksenja Gikalo ja Katja Silutina.

Kuressaare Linnateatri saali on kogunenud pool saalitäit inimesi ja neid tuleb ühe-kahekaupa juurde. On kohe algava festivali osalejarahvast, tunnen ära ka Saaremaal tõsises vähemuses oleva vene rahvusest kontingendi.

Meeldiv on saalis näha päris paljusid toole täitvaid Kuressaare tuntud kultuuritegelasi. Ning loomulikult žürii: Kalju Komissarov, Lea Kuldsepp, Tõnis Kipper, Piret Rauk ja Nijole Kärner.

Festival Vananaiste Suvi 2009 saab avatud väärikalt. Kuressaare linnapea Urve Tiidus peab suurepärases vene keeles kõne kohaletulnud harrastusnäitlejatele, innustades neid ringi vaatama meie kaunis linnakeses ja nautima festivali ennast. Žürii esimees Kalju Komissarov peab samuti venekeelse motivatsioonikõne osalejatele ja lubab truppe hinnata “hea hingega”, kuna tegemist on noortega, kel lubatud ka n-ö komistada.

Festivali reedeõhtune avaetendus on tragikoomiline “Lolita” Vene noorsooteatri esituses. Vladimir Nabokovi samanimelise teose järgi on lavastuse kokku seadnud Vladimir Laptev Moskvast. Ootan põnevusega etendust, kuna see raamat on kuulunud minu lemmikute hulka ja mõjukas on ka film “Lolita” Jeremy Ironsiga peaosas.

Kuigi originaal oli kirjutatud inglise keeles, oli Nabokov nii hea oma lugejate vastu, et tõlkis oma teose ise ka vene keelde. Seega on etenduse lisaväärtuseks, et see ju omamoodi originaalkeeles on. Vene keel on väga kaunis keel, vene näitleja laval ilusalt dramaatiline.Kui Eesti näitleja võib vaataja jaoks õhku jätta mõistatuslikke küsimusi, siis vene näitleja teeb oma miimika, lavalise liikumise ja emotsionaalsusega kõik “puust ette ja punaseks”.

Kõige suurepärasem selline näide reedeõhtuses etenduses on ema Charlotte (Alla Milovidova). Väga plastiline, välist seksikust rõhutav, nukulik, valju ja kohalenaelutava häälega. Aga täpselt sellisena õnnetut Charlotte’i raamatus kujutatud on. Väga hea mulje jätab ka mr Guilty’t mänginud Vitali Vassiljev. Kohati küll sihitult ringi sahmiv näitleja, kuid lõpu-stseenis jätab püstolitoru ees tunnistust andva ja surma kartva mehena kustutamatu mulje.

Peaosaline Humbert Humbert (Kirill Jakunin) on kindlasti sarmikas. Loomulikult on aga raske mängida vanemat meest, kes on füüsiliselt armunud 12-aastasesse Doloresesse. Sest Vene noorsooteatri lavastuse Lolita ja Humberti osatäitjad on arvatavasti peaaegu ühevanused. Seda osa on raske usutavaks mängida. Jakunin saab siiski hästi hakkama, kuigi lõpu poole paistab päris väsinud.

Lavastuse kunstnikutöö ja muusikaline kujundus on külluslik ja meeltlahutav. Fotod seina peal loovad 50-ndate aastate Ameerika sõjajärgse näilise heaoluõhustiku. Muusika aga mängib teist rolli, tuues välja komöödia varjus peituva traagika.

Usun, et seda lavastust on raske mängida. Pikad psühholoogilised monoloogid, emotsionaalsed pursked ja noortele raske teemagi. Ometi arvan, et mängimist ja prooviprotsessi nauditakse just selle teema intrigeerivuse pärast. Ääretult põnev väljakutse, eriti kui saab töötada oivalise lavastaja juhendamisel. Paljud noored mängivad Molière’i ja Tšehhovit, aga vähesed saavad mängida Nabokovit!


Festival läks hästi korda

Vananaiste suvi nii ilmastiku kui ka festivali tähenduses on selleks korraks möödas. Kuuendat korda sõitsid saarele teatritegijad Tallinnast, Maardust, Rakverest. Pole ühti, et raske aeg. 

Lavastuste põhjalikku analüüsi ei ole mõtet tegema hakata, kuna lõviosa lehelugejaist pole neid lavastusi näinud ja vaevalt et see võimalus neil ka kunagi avaneb. Siinkohal peaks ikka ja jälle manitsema, et näe, tuuakse teile teater koju kätte ja päris hea teater. Mis sellest, et vene keeles, kultuurne inimene oskab vene keelt. Aga on neist manitsusest enne mingit kasu olnud?

Tase oli sel kuuendal festivalil tubli keskmine, on olnud ka eredamaid hetki, aga igav, või mis veel hullem, piinlik, polnud kordagi. Grand prix´ saatus selgus lausa vaidluste käigus ja üldse mitte üksmeelselt.
Kalju Komissarov, žürii esimees: “Mul on hea meel, et olen saanud need kaks päeva siin olla. Selline teatriliikumine on täiesti elujõuline ja sisendab optimismi. Polegi oluline, kas teatrit tehakse eesti või vene keeles.

Tähtis on see, et tehakse head teatrit. Teater peab olema huvitav ja huvitav on teater siis, kui see mind vaatajana puudutab. See problemaatika, millest mulle räägitakse, see elu tõlgendamine ehk teisisõnu see abi ellu jäämiseks läbi sellise inimtegevuse vormi, nagu seda on teatritegemine, mis tegelebki ju inimsuhete avamise, lahkamise, põhjendamisega, mingite seni lahendamata vastuolude väljatoomisega jne. Kui ma korraga avastan, et ma olen unustanud, et olen teatris, siis on see märk sellest, et mind võib vaatamata minu vanusele ja teatrikogemusele endiselt veel üllatada ja köita. 
 
Ma loodan, et see festival kestab. Selle festivali puhul on oluline, et need inimesed, kes siia kohale sõidavad – näiteks Maardust, kus enamik elanikest on mitte-eesti keelt kõnelevad –, näevad seda maad, kus nad elavad, neil on võimalik paremini aru saada sellest, mis siin maailmas tegelikult toimub. Läbi just sellise suhtlemise.”

Saare vene selts võib nüüd kergenduse ja õigustatud rahuloluga hinge tõmmata. Järgmise septembrini.
Kui vananaistesuvi on ooda-tud ja tore suvepikendus, siis Vananaiste Suvi on vähemasti sama oodatud ja oluline täiendus Kuressaare kultuurisuvele.
Ootame seitsmendat!

Tõnis Kipper

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 94 korda, sh täna 1)