Kahekümne esimene kiri: tere, mu nimetu naaber

Kahekümne esimene kiri: tere, mu nimetu naaber

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Tere!

Kas pole mitte lihtne sõna? “Tere!” No tere-tere! Aga kui lihtne on öelda seda inimesele, kellega sa pole eales vestelnud, kuid aimad, et ilmselt on tegu naabermaja või vähemalt su kodutänava elanikuga? Maal on vahest teistmoodi, aga linnas hoitakse võõrastest eemale. Sest kunagi ei tea, mis mõtted tal peas võivad liikuda. Vaikimisi suhtutakse üksteisesse kalkuleeriva umbusuga.

Mina elan pealinnas kandis, kus majad on värvilised. Aedadest veerevad tänavale õunapunnid. Koerad hauguvad, kassid plagavad (üksõhtu nägin oma hoovis isegi siili). Ilusad emmed kärutavad veel ilusamaid lapsi. Isegi automüra on üsnagi kontrolli all. Tõe huvides olgu öeldud, et aknast võin päris tihti näha kanepitõmbajate seltskonda ja prükkarite pärast sai jalgväravale tellitud lukk.

Selle naabruskonna nimi on Uus Maailm. Ja möödunud nädalavahetusel korraldas kohalik selts ühe ürituse, millest tahan Sulle põgusalt kirjutada.
Tegu oli festivaliga, mille eesmärgiks tuua naabrid majadest välja ja anda neile võimalus üksteisega tutvuda. Paariks päevaks suleti liikluseks ümbruskonna tihedaima autovooga tänav. Nüüd vallutasid asfaldi inimesed.
Kirbuturul võis igaüks leti üles panna ja müütada kapis kasutult seisvaid asju. Või siis pakkuda näiteks oma koduõunu, mis muidu puu alla mädaneksid. Kohale palutud talunikelt sai osta eestimaist juur- ja puuvilja ning mett. Mitmed majad avasid oma õue peal kohviku, kus elanikud müütasid omaküpsetatud kooke ja võileibu. Kõige laiemale ristmikule seati lava muusikute tarbeks.

Tänavakunstnikud žongleerisid ja tegid tuletrikke. Toimusid erinevad koolitused ning doonoripunktis sai teha päeva pisikese heateo. Ühesõnaga – tegevust jätkus. Nii nagu jätkus inimesi, kes tulid tänavale nautima ilma, nädalavahetust ning uudishimulikult üksteist piidlema.

Läksin ka. Orissaares, kus ma üles kasvasin, polnud küsimust – 1200 kohalikku, kõik omavahel vähemalt nägupidi tuttavad. Ja see on saare üks
s u u r e m a i d asulaid. Tallinnas elab ainuüksi Kristiine linnaosas enam kui 29 000 inimest. Pole füüsiliselt võimalik neid kõiki teada. Küll aga võib seada endale eesmärgiks teretada vähemalt oma kodutänava inimesi. Põguski žest selle kohta, et me pole üksteise jaoks vaid õhk, kahandab anonüümsust ja lisab turvatunnet.

Muidugi oleks tore, kui naabrite lähendamiseks ei peaks looma kunstlikke olukordi. Sest seda ju üks kirju tänavafestival kahtlemata on. Aga oli näha, et see olukord töötas: kaubeldes, võisteldes või töötubadest osa võttes pidid inimesed suhtlema. Ning tegid seda ilmselge mõnuga.

Järgmisel hommikul sain vaevu majauksest välja, kui mööduv hallipäine härrasmees hõikas mulle naeratades: “Tere! Ma vist nägin sind eile?” Ja ma teretasin teda, kuigi ei mäletanud, et oleksime vestelnud. Me oleme ju ometi sama kandi inimesed!

Huvitav oleks teada, kuidas Sina tunned – kuivõrd tajud Sa saarel elades kogukonnatunnet? Kas seda tunnet võiks või peaks mingite ürituste abil tugevdama?
Ole tervitatud!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 27 korda, sh täna 1)