Ajavargad ehk Kavalale kuulub õigus (17)

Ajavargad ehk Kavalale kuulub õigus

 

Universum on korrapärane süsteem, mis toimib kindlate seaduste järgi. Inimesed on osa seadusi ära tundnud ja ka sõnastada suutnud. Kes teab kümmet käsku, sel on lihtne seadustest kinni pidada. Seitsmes käsk ütleb: sina ei tohi varastada. Üheksandas ja kümnendas käsus öeldakse, et sa ei tohi himustada oma ligemese koda ja kõike muud, mis sinna juurde kuulub.

Kui millegi keelamisega nii palju vaeva nähakse, siis järelikult on põhjust. Inimene on oma himude ori ja seni kuni tema maailmavaade põhineb saamisel, ei suuda ta ise oma soovidele piiri panna. Enne kui inimene oma mõtetes ei istu vastasmeeskonna pingile – andjate poolele –, ei muutu siin ilmas midagi.

Tahtsin juba kevadel kirjutada varastamise teemal, aga lükkasin selle ajapuudusel edasi. Aeg on teadagi üks hinnaline vara, mida ei saa tagasi ega juurde osta. Siinkohal pean “abi” eest tänama oma naabrit, kes varguse teema jälle päevakorrale tõi. Kahtlemata valdan ma nüüd teemat paremini, sest värske kogemus ja emotsioon on head teejuhid.

Kivi asemel haigutas auk

Varguse juures on tähtis õige ajastus – keegi ei tohi näha. Olles nädalapäevad kunstikooli õpilastega Ruhnus maalipraktikal, leidsin ma koju jõudes õuest tühja koha. Seal, kus enne oli kindlalt seisnud ajaloolise taustaga suur kiviplokk, haigutas nüüd auk. Kivi oli seal seisnud võib-olla viiskümmend, ehk isegi sada aastat. Olin vahel mõtisklenud tema minevikuotstarbe üle.

Kivile oli mõnus midagi toetada, kas või joogipudelit puude lappimise talgute ajal, ja ta moodustas mõnusa koosluse hobukastani ja soome kujuri Niilo Rikula loodud naisfiguuriga. Tihti pildistasid seda kolmikut möödajalutavad inimesed, kes oskasid selle ilu märgata. Aga ilu ei sünni ju patta panna ja otsest majanduslikku kasu sellest ei tõuse. Ilmselt oli mu naaber kiviploki otstarbe ammu ära tabanud ja nüüd sobivat momenti kasutades ta kenasti “mehele pannud”.

Ta lubas kivi tagasi tuua vaid siis, kui politsei seda nõuab. Seadused on aga varguse tõlgendamisel väga paindlikud. Kui pole teada kivi hinda (ma ei räägi väärtusest) ega kindlat omanikku, ei saagi vargust tuvastada. Sõna “vargus” võib asendada kümmekonna teise sõnaga, mis annavad sellele teole hoopis üllama värvingu.

Ärandamine, teisaldamine, pihtapanemine, võtmine ja muud väljendid – need kõik on varastamise hellitusnimed. Tegemist on ühe hea lapsega, kellel palju nimesid. Mind aga huvitab hoopis asja filosoofiline külg. Kui ma sellise ärandamisega lepin, kas ma olen siis kaas-osaline või kas inimene on varas juba siis, kui ta ainult mõttes seda teeb? Ja mille või kelle eest ma võitlen, kui ma hinnata ja omanikuta eseme eest sõdin.

Varastamise juures ei ole kõige hullem see, et sa mõnest asjast ilma jääd. Koos reaalse eseme kadumisega võetakse sinult ära midagi palju hinnalisemat, mida ei saa rahalisse vääringusse panna. Võetakse ära su eneseväärikus ja usk inimesse. Ja kõige tähtsam – röövitakse sinu aeg. Sinu tagasipöördumatu aeg, mida sa kasutad oma valikule ja tahtele vastavalt. Nüüd oled sa sunnitud veeretama varguse ja alandusega seotud mõtteid. Me ei märka, kui palju meie ümber on ajavargaid, kes seovad meie kasuliku aja oma pisikeste sigadustega. Me oleme harjunud, et ikka on midagi negatiivset, mille üle mõtiskleda.

Röövitud aeg

Mõtted on palju reaalsemad, kui me arvame. Teod on ainult mõtete tagajärjed. Head mõtted viljastavad ja loovad pinnase loomingule, halvad seevastu halvavad ja pidurdavad. Loomingulise inimesena olen ma eriti pahane minult röövitud aja peale. Kui ma oskaksin luua seadeldise, millega mõõta varastatud aega, siis ilmselt saaksin kuulsamaks kui mistahes kunstiteosega.

Kuid ma olen täiesti kindel, et sellisest mõõteriistast ei oleks inimese paremaks muutmisel mingit kasu. Inimese muutumine algab tema mõttemaailma muutmisest, nagu ütleb Toomas Paul, kui olemas oleva asemele tuleb midagi hoopis teistsugust, kui saamise asemel hakkab huvitama andmine.

Käskude teadmine ja nendest kinnipidamine on üksnes kõlbeline miinimum. Viimased käsud on antud mitte kurjategijate jaoks maailmas, vaid just nende kõige vagamate ja õigemate tarvis, kes tahavad leida kiitust selle eest, et nad eelmiste käskude vastu patustamata kannavad ausate ja õiglaste inimeste nime.

Nimi on kahtlemata oluline ja inimesele tähtis. Ajavargaks nimetamine mõjub tänu eesti keele kõlale kaunilt, sest algavad ju a- tähega sellised suured sõnad nagu au ja armastus. Tähtis on see, et me ei salliks maailmas olukorda, kus valitseb ütlus: VIGILANTIBUS JURA SUBVENIUNT ehk eesti keeles “kavalale kuulub õigus”.

Külliki Järvila
arvaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 53 korda, sh täna 1)