Casparit ja Tomi ühendab üks pooliku silmaga tibu (5)

Casparit ja Tomi ühendab üks pooliku silmaga tibu

SÕBRAD: Caspar Salo (paremal) ja Tom Rüütel.

Caspar Salo ja Tom Rüütel on 21-aastased noored mehed, kes kohtusid esimest korda oma elu esimese koolipäeva aktusel. Aasta oli siis 1995 ning koht Saaremaa ühisgümnaasium. Poistest said sõbrad ning praegugi, kui kokku saavad, võtavad nad ette miskit põnevat. Kui just muud teha ei viitsita, siis kuulatakse muusikat, vaadatakse filme või diskuteeritakse maailma asjade üle.

“Minu jaoks oli uusi inimesi esimesel koolipäeval minu ümber äkki nii palju ning kõigile neile olin mina kahtlemata põnevam kui nemad mulle,” meenutab Tom 1995. aasta 1. septembrit. Caspar Tomile kohe silma ei jäänud, kuid mida aeg edasi, seda enam tundus klassivend talle kohati jändi poisina – olnud selline vaikne, tagasihoidlik.

Hoolimata sellest hakkas poiste sõprussuhe aina süvenema ning kui kahe Kuressaare kesklinna jõnglase tollast kooliaega meenutada, siis kulus neil 500-meetrise kodutee läbimiseks teinekord poolteist tundi. “Osa põõsaid, mis meie kooliteele jäid, enam nii ilusad ei ole,” tunnistavad mõlemad tagantjärele.

12 kooliaasta jooksul jõuab teha igasuguseid asju. Selles suhtes ei ole erandid ka Tom ja Caspar. “Näiteks 14-aastaselt on elu päris huvitav – esimesed tüdrukud, esimesed peod, esimesed suitsud… Kõik, mis pähe tuleb,” meenutab Tom. Caspar lisab, et nagu sellises vanuses kombeks, oli ka neil oma tänavapunt.

Sõbrad siiani

Caspar ja Tom on sõbrad, tõelised sõbrad. Ka praegu, kui Tom õpib Pärnu kolledžis sotsiaaltöö korraldust ning Caspar Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis pop-jazz-trumme, helistatakse aeg-ajalt ning iga paari nädala tagant saadakse Kuressaares ka kokku.
“Need kaks eluvaldkonda on drastiliselt erinevad, et kui just sotsiaaltöötaja ukse taga mingi õnnetu trummar ei ole, siis vist ei ühenda meid tööalaselt miski,” märgib Tom humoorikalt. Seega ei kujuta tema ette, kuidas nad Caspariga tööalaselt võiksid tulevikus kokku saada. Muide, huumor on üks asi, mis poisse seob.

“Kui teisel on valus, siis teine ei kipu teist lohutama, vaid keerab selle naljaks ja meel lähebki paremaks,” toob Caspar välja tõe nende omavahelisest suhtlusest. Tögavad poisid aga teineteist pidevalt, ka ajakirjanikuga juttu ajades. Asjalik jutt keerab naljaks ning annuse positiivset ellusuhtumist saab neilt kahelt kaasa igaüks. “Me Caspariga naudime seda, et oleme sellised jändid inimesed, meil ei hakka igal juhul koos igav,” muigab Tom.

Näiteks meenutab Tom, kuidas Caspar pidi kord sõna otseses mõttes ära lämbuma, kui tema juures külas olles komme sõi. “Ükskord Caspar sõi meil nii palju komme, et hakkas äkki lämbuma, tal oli suu kogu aeg komme täis, poiss läks näost täitsa punaseks. Siis ma mõtlesin, et sureb siia kommide kätte ära, aga õnneks hakkas ikka õhk õigel ajal läbi käima,” naerab Tom, lisades, et olgu see õpetuseks kõigile.

Asjaolu, mis teeb sõpruse eriliseks

Ehkki Tomi ja Caspariga koos on mõnus istuda ja juttu ajada, ei ole mitte tavaline, et puudega laps endale “tavaliste” laste seast sõbra leiab. Tom arvab, et ühelt poolt on põhjuseks vanemad, kes hoiavad oma “teistsugust” last kodus, sest nii on lihtsam. Caspari jaoks ei ole aga kunagi probleemiks olnud Tomi “silmatorkavus”. Caspar ütleb hoopis, et on Tomilt väga palju õppinud.

“Kui ma väiksena küsisin, miks Tom selline on, öeldi mulle, et tal on puue ning minu jaoks rohkem küsimusi ei olnud. Mõtlesin lihtsalt: “Ah-ah!” ning asi oli selge, ja olin valmis suhtlema.” Caspar rõhutab Tomi fantastilist suhtlemisoskust. “Tomil on selline konkreetne suuvärk, tema otsekohesus ja mõnus olemine on mind mõjutanud,” arvab Caspar, kelle sõnul peab sõbras olema midagi sellist, mida sa sooviksid, et sul endal oleks.

Puudega lapsed kodust välja

Tom leiab, et puudega lapsi tuleb teiste juurde tuua ja mida varem, seda parem. “Kui ma läksin lasteaeda, olin kaks esimest minutit uje, edasi astusin teiste juurde ja oligi klaar,” mäletab ta. “Kui vaadata, siis lapsed suudavad liivakastis tutvust teha juba 10 minutiga, suured inimesed on aga väljakujunenud isiksused ning nendega on palju raskem ühist keelt leida,” teab Tom. “Avatud meelt on vaja,” lisab Caspar.

Tom on kogenud, et inimesed on vahel suhteliselt rumalad. “See on päris naljakas. Aasta tagasi küsis üks teismeline, et kas see on nakkav, et hakkab see kuidagi külge ka. Ma ütlesin, et muidugi ei hakka,” naerab Tom, kes oma teistsugususe poolest on pidanud valama nii pisaraid kui ka lihtsalt ütlejast üle olema.

“Mulle on tahetud peksa anda sellepärast, et ma olen selline, nagu olen. Neist inimestest, kes tulistavad kohe välja selle, mida mõtlevad, 99,9 protsenti kahetseb pärast – kas siis, kui on kaineks saanud, või järgmisel päeval selle asja üle lihtsalt järele mõelnud,”“ usub Tom inimeste headusesse. Tema meelest on nii, et kui sa ise avali oled ja räägid, saab sõimajast sõber ning ta saab ise ka aru, kui loll ta on olnud. “Vanade inimestega on sama – mulle on palju öeldud, mis sul viga on, mingi narkolaksu all oled või. Kui aga suu lahti teed ja räägid, milles asi, siis palutakse vabandust. See tuleb lihtsalt üle elada,” teab Tom.

Mida tahad, seda saad

Teine Tomi tähelepanek on see, et inimesed kaaskodanikule niisama heast peast appi ei tõtta. “Selle asja on nad küll ära õppinud, et kus näevad, et abi on vaja, sinna kohe ei torma, tulevad siis, kui abi küsitakse,” räägib Tom, lisades, et on selgeks saanud abi küsimise. “Inimestel ei ole abi andmise vastu midagi, ise tuleb julge olla,” ütleb ta.

Siiski ei ole ka liigne abistamine hea. “See on minu jaoks ära jäänud, õnneks. Algul oli seda rohkem ning siis hakkasin seda ka ära kasutama – mis elul häda, kõik tehakse ette-taha ära, tuuakse kätte! Kuid sellest tuleb lahti saada ning parem, kui seda ei teki.”

Samas on Tomi sõnul need, kes on temaga rohkem koos olnud, temaga ka arvestanud – nad küll ei näita seda välja, kuid nii see on. Caspar ütleb, et on Tomiga nii harjunud, et ei oskakski teistmoodi olla ega arvata. “Eks ma olen omajagu jonni ka hoidnud, et ei tee kõike, mis Tom tahab, aga samas ei ole mul temaga arvestamise vastu midagi. Tegelikult sujub see kõik kuidagi spontaanselt,” arvab Caspar.

Tom ja Caspar on oma elumotoks valinud “Mida sa tahad, seda sa saad!” ning selle järgi on mõlemad viimase aasta elanud. Nad teavad, et unistustel on kombeks täide minna, kuid millegi saamiseks tuleb ka ise midagi ära teha.
Üks sääraseid asju, mida Tom tegema hakkas, oli projekt “Oleme koos”, mille eesmärgiks ongi kokku viia need puudega lapsed ja noored, kel on võib-olla keeruline leida eakaaslasest sõpra. Tom usub, et projekt ongi mõeldud ennekõike lapsevanematele. Caspar lisab, et Tom on projekti tehes võtnud endale keerulise ülesande.

“Ei teata ju, mida oodata. Kui me ei oleks sundolukorras koolis kokku saanud, siis ma ei tea, kas ma oleksin Tomi tundma õppinud või mitte,” lausub ta. Kuid lapsevanemaid julgustab Caspar õpetama oma lastele ka puuetega lapsele terekätt andma. “Siis õpivad nad inimesi märkama, teistega arvestama. Ma arvan, et see õpetab lapsi suuresti ja neist saavad paremad inimesed.”

Emast võiks kirjutada raamatu

Nii Tomi kui ka Caspari ema on poiste sõprusse hästi toetavalt suhtunud. Tom arvab, et tema emast võiks kirjutada raamatu. “Seda tunnet ei saa kirjeldada, aga kahtlemata on ema see, tänu kellele olen mina see, kes ma olen,” kiidab Tom. Tema suur unistus on saada oma kodu, et ta ei peaks kogu elu ema najal elama, vaid et ema saaks ükskord teenitud puhkuse – nii nagu asjad peavad elus olema.

“Ka ema on inimene ning ehkki mul kahtlemata on abi vaja, ma tean siiski, et ma saan oma kodu ükskord kindlasti,” on ta veendunud. Caspari sõnul on ka tema emal olnud heameel, et nende pere külaliseks on aeg-ajalt Tom. “Ennekõike seepärast, et Tom mind kasvatas, ja ma arvan, et teeb seda praegugi,” ütleb ta.

Päris tülis Tom ja Caspar kunagi olnud ei olegi. Noh, kohe nii, et oleks uksi paugutatud ja deklareeritud: “Ma ei mängi sinuga!” Ikka on asi pigem naljaks pööratud. Siiski räägib Tom, et kuna ta on selline üksiklaps ja küllaltki egoistlik, siis saab tal mõnikord inimestest täiesti siiber. “Ma usun, et olen Casparile ka seda välja näidanud, et oh, jälle sa tuled meile, mis sa tahad…” Caspar märgib selle avalduse peale, et siis ongi ta kõik Tomi kommid ära söönud.

Nii ongi siin ilmas kõik suhteline. Ka see, et küsimusele “lemmikute” kohta (et pidid ju Tom ja Caspar suisa ühtmoodi mõtlema) vastavad nad, et teineteise lemmikuid on väga raske välja tuua. “Mina ei tea, mis on Caspari lemmikvärv, ja ma ei kujuta ette, et sellele poisile võiks üldse mingi auto meeldida,” sõnab Tom. Caspar ütleb, et kõik lemmikud sõltuvad meeleolust. “Aga võib-olla me oleme mõlemad sellised indigo-inimesed, kes mõtlevad natuke teistmoodi, kui vanasti mõeldi…Võib-olla, ega ma täpselt ka ei tea,” märgib Caspar.

Muide, siis, kui Caspar vahepeal Mehhikos elas, suheldi MSN-is. Poisid avaldavad aga veel ühe saladuse – nimelt on olemas üks (mängu)tibu, kes neid ühendab. “Kui Caspar Mehhikosse läks, ütlesin talle, et võtku tibu ka kaasa. Ma algul arvasin, et ta ei tulegi tagasi, aga ta tuli ja koos tibuga,” on Tomil heameel. Ning ei saa jätta lisamata, et hiljem oli tibuga üks õnnetus juhtunud, tal oli pool silma peast ära tulnud. “Aga see sobib tibule, ta on meil selline lolluste tibu.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 398 korda, sh täna 1)