Eelolev nädal möödanikus

Kakssada seitsekümmend aastat tagasi, 1739. aasta 13. septembril, sündis Grigori Potjomkin – tulevane vürst ja Venemaa kõrge riigitegelane. Selle mehe eluloost on teada, et kahe aasta vältel oli ta keisrinna Katariina II Suure armuke ja seitsmeteistkümne aasta vältel Vene impeeriumi kõige mõjuvõimsam riigitegelane.

Potjomkin õppis Moskva ülikoolis, kust ta aga kehva õpidistsipliini tõttu peagi välja heideti. 1762. aastal osales ta riigipöördes, mille tagajärjel pääses võimule Katariina II. Siit algaski Potjomkini kiire tõus: ta osales Vene-Türgi sõdades, alistas Krimmi poolsaare ja rajas Sevastoopoli kindluse jne.

Kuid ajalukku on see mees end veel jäädvustanud nn potjomkini külade rajamisega: need näidiskülad ehitati Dnepri jõe kallastele 1787. aastal, kui Katariina II oli Lõuna-Venemaal ringreisil.
Kuid eks igale võimule saabu kunagi lõpp. 1791. aastal, olles naasnud Peterburgi, tegi Potjomkin katse kihutada õukonnast minema Katariina II uus favoriit ja armuke Platon Zubov (1767–1822). Eakas valitsejanna vihastas ja saatis Potjomkini tagasi riigi lõunaossa. Sellel teekonnal mees haigestus ja suri.

Tänasel päeval seitsekümmend aastat tagasi, 1939. aasta 12. septembril, suri või tapeti (see pole täpselt teada) Lõuna-Prantsusmaal Nice’is endine enamlane, Nõukogude Liidu endine diplomaat (muide, aastail 1930–1933 oli ta NL-i täievoliline esindaja Eesti Vabariigis), kirjanik ja ajakirjanik Fjodor Raskolnikov (sünd 1892). Tema õige nimi oli Iljin.

1917. aastal osales Raskolnikov Veebruarirevolutsioonis ja sama aasta oktoobris tervitas siiralt Oktoobripööret. Pettumus tuli aga kaks aastakümmet hiljem, täpsemalt 1938. aastal. Olles ise diplomaadina välismaal, mõistis Raskolnikov, et Nõukogude Liidus on võimuladvik hakanud mõrvama vanu bolševikke. Tookord keeldus ta kodumaale naasmast ja aasta hiljem läkitas Stalinile avaliku kirja, milles paljastas “suure juhi” kuritegelikku poliitikat.

See skandaalne kiri ilmus 1939. aasta 17. augustil Pariisis emigrantide väljaandes Novaja Rossija. Pärast kirja ilmumist kuulutati Raskolnikov kodumaal tagaselja “rahvavaenlaseks” ja võib oletada, et mõisteti mingi salajase kohtu poolt surma. Ühes entsüklopeedias, mis anti Venemaal välja juba pärast Nõukogude Liidu lagunemist, 47-aastase Raskolnikovi surma põhjust küll ei nimetata, ent kirjas on, et mees “rehabiliteeriti postuumselt”. Kuid sõna “rehabiliteeriti” tähendab ju õiguste taastamist ja kohtuotsuse tühistamist.

Seitsekümmend aastat tagasi, 1939. aasta 17. septembril, alustas Nõukogude Liit sõjategevust Poola vastu. See agressioon oli Natsi-Saksamaaga kooskõlastatud sama aasta 23. augustil, kui Moskvas sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid.

Tookord kavaldas Stalin Hitleri üle: nimelt ei alustanud ta sõjategevust kohe 1. septembril, nagu oli kokku lepitud. Kremli võimukandjad ootasid paar nädalat, et vaadata, kuidas sakslastel sõdimine õnnestub. Pealegi aitas NL-i venitamistaktika maailma veenda, et just Natsi-Saksamaa on kuri agressor, kes päästis suure sõja valla.

Loomulikult oli Moskval raske seda sissetungi Poola tagalasse põhjendada – oli ju Poola riik juba niigi kokkuvarisemise äärel. Salaprotokollide olemasolust rääkida polnud võimalik. Kuid öelda, et “me kaitseme Poolat sakslaste eest” polnud samuti võimalik – 23. augusti lepingu kohaselt oli Saksamaa ju Nõukogude Liidu suhtes sõbralik riik ning sõprade eest ei kaitsta. Ja siis leiutatigi lausa pretsedenditu põhjendus, mida diplomaatia ajaloos võiks pidada valelikkuse ja künismi musternäidiseks.

Nõukogude ajalehtedes ilmus lause, mida väliminister Vjatšeslav Molotov hiljem korduvalt diplomaatilistes nootides ja esinemistel kasutas: “Olles jäetud saatuse hooleks ja jäänud juhtkonnata, oli Poola riik muutunud sobivaks paigaks juhuslikkusele ja kõiksugu ootamatustele, mis võisid kujutada endast ohtu Nõukogude Liidu julgeolekule.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)