Elust ja inimestest Vätta poolsaarel (2)

Elust ja inimestest Vätta poolsaarel

 

Sellist kohta nagu Vätta Saaremaa kaardil ei eksisteeri. On Vätta poolsaar, mida haldab Pihtla vald, ja sellel kuus küla: Laheküla, Ennu, Suure-Rootsi, Väike-Rootsi, Kailuka ja Vanamõisa.

Rahvas räägib, et kunagi väga-väga ammustel aegadel olnud see poolsaar hoopistükkis saar ning Kasti lahest sõitnud laevad otsejoones Sutu lahte. Vana kalamees Albert Leivat meenutab, et kui tema veel pisike poiss oli, olnud Malu soos ühe purjeka kaaredki selgesti näha.

Praegu elab Vätta poolsaare külades kirjade järgi 250–300 inimest. Palju neid siin aga tegelikult elab, ei tea vist mitte keegi. Kuna Kuressaare asub suhteliselt lähedal (15 km), siis on siia enesele kodu rajanud paljud linlased, kes elavad nii linnas kui maal. Samas sõidab enamik siinsest tööjõulisest elanikkonnast iga päev linna tööle. Suvel on Vätta poolsaarel rahvast hulgi, talvel olevat siin aga otsekui pensionäride hooldekodu.

Suure-Rootsi külas tegutseb OÜ Vettel. Üks vähestest, mis Saaremaa paljudest kalatööstustest veel alles jäänud. Aga punane kala, mida Vettelis põhiliselt töödeldakse, tuuakse sisse Norrast, Soomest ja Rootsist. Töölisi on 80 ringis, nende seas ka mõned kohalikud.
Suure-Rootsi külas on ka puidufirma OÜ Vätta Puit, mis tegutsenud siin juba kolhoosiaegadest saati. Praegu loomulikult uute omanikega.

Mitu toimekat peret peab Vätta poolsaarel turismitalu. On ka mõned talunikud… Ja see on ka kõik. Pole enam kooli ega poodi, ei velskripunkti ega rahvamaja. Hea Eesti aeg on need tarblised asutused kõik ära kaotanud.
Vallamaja asub 12 km kaugusel Pihtlas. Seal on ka perearst. Rahvas räägib, et nemad siin Vättal enne kolmapäeva haigeks jääda ei tohi. Nimelt tuleb kolmapäeviti valla buss, mis viib rahva kas siis vallavalitsusse asju ajama, arsti juurde või poodi.

Buss linna käib aga nüüd uue graafiku järgi ning sedamoodi, et kohalikud elanikud ei saa lihtsalt aru, kuidas sai selline nõmedus omaarust tarkade meeste peades ja töölaudadel sündida.
Aga esmaspäeval, kui Oma Saar Vätta poolsaarele ringi peale tegi, oli päikseline ja mõnusalt soe. Meri ümber poolsaare ütlemata rahulik, õunapuud aedades viljadest lookas… Suve lõpp on käes.

Naine, kes teab Vätta poolsaarest peaaegu kõike

See on Silja Kuusk (65). Tema on kokku pannud kaks paksu uurimust: “Kailuka küla aastal 2000” ja “Vätta poolsaare ajaloost”.
“Siin Vätta poolsaarel on ilmselt peidus tükike väga väärtuslikku ajalugu,” usub Silja ning arvab, et küllap tuleks siit maapõuest välja niisama üllatavaid leide kui Salmel.

“Vanarahvas on rääkinud, et kui Rihvaaugule ehitatud uut maja, kukkunud tööliste käest kang kolinal kuskile maa alla ja kadunud. Eelmisel Eesti ajal olnud seal keelatud nii ehitamine kui ka põllupidamine, seal võis ainult vasikaid ja noorloomi karjatada,” jutustab Silja. Nüüd on see maa eravalduses.

Silja sõnul on ta ise n-ö kahepaikne: “Kirjade järgi elan Kuressaares, südame järgi Vättal.” Tuli siia Kailuka küla Vinni-Pärdile miniaks, aastaid käisid nad perega nädalavahetustel ämmal abiks. Nüüd on Silja ja Auli Kuusk aga juba üle kümne aasta päriselt maainimesed. Silja toimeka naisena ka üks kohaliku elu edendajaist.

Kui vald tahtis 2001. aastal Kailuka külas asuva endise meiereihoone maha müüa, tulnud inimesed kokku, moodustanud külaseltsi ja taotlenud maja endale. Saidki. Nüüd on Vätta poolsaare külade arengu selts saanud kaks korda tõhusa rahasüsti PRIA-lt ja hetkel käib seltsimaja teise korruse ehitus. Silja unistab, et seltsimaja õuel võiks olla ka üks lõkkeplats, kiik, grillimise koht ning laululava. Et neilgi, kes laiast maailmast korraks oma kodukohta kaema tulevad, oleks siin kena ja mõnus olla.

Silja istub Oma Saare autosse ja tema targal juhatamisel teeme ringi peale tervele Vätta poolsaarele. Ta on tõeliselt mõnus giid, kes teab palju põnevaid lugusid rääkida. Pole ka ime, sest naine on ju aastaid oma kodukohta uurinud, paljude vanade inimestega suhelnud ja nende räägitu ka talletanud. Ning see töö veel kestab. Siljal on laual arvuti ja sealt ammutatav informatsioon on ju lõputu. Igatahes oleks meie retk olnud ilma Silja ja tema koduaia valgete klaarideta tüki aeganõudvam ja vaevalisem. Tänud talle!

Talunik, kes ei kurda

Jaanus Sall (63) on üks neist julgetest, kes hakkas aastaid tagasi purunoore mehena talu pidama ja teeb seda tänase päevani. Ja mees ei kurda. Ütleb, et tuleb omadega mäele.
Tegelikult on Jaanus TPI haridusega elektriinsener ning tegi sel alal juba ka edukat karjääri. Aga siis soovinud kadunud ema, et vanaisale kuulunud Ranso talus Vanamõisa külas elu kestma jääks. Jaanus, hea poiss, tuli. Algul töötas Kaarma kolhoosis peaenergeetikuna, siis sattus taluliitu juhtima.

“Mismoodi sa maainimest juhid, kui sul ise sellest asjast aimugi ei ole. Võtsin mõned lehmad ja sealt see talupidamine tuli. Kui talus hakkas üks või teine asi korda saama, tekkis juba huvi ja hasart,” jutustab mees, kes on olnud talupidaja 37 aastat. Praegu on Jaanus spetsialiseerunud lihaveistele. Tal on üle 30 puhtatõulise Sharolee lihaveise. Vasikatega kokku 50-pealine kari.

“Talvel, kui loomad laudas, kulub nende talitamisele kogu valge aeg,” seletab Jaanus. “Aga suvel on loomad karjamaal ja harivad ise minu eest maad. Ilma nendeta seda suurt territooriumi korras ei hoia.”
Jaanus teeb oma talus kogu töö üksi ära. Abilisi võtab vaid hooajatöödeks. Paar korda on kasutanud ka atesteeritud asendustalunikke ja soovitab seda teenust ka teistele. “Nende kätte võib vabalt talu usaldada.”

Jaanus ei kurda. Ütleb, et tuleb toime. Aga tema ei saa ennast teiste talunikega võrrelda. “Kõik, mis ma teenin, võin ma oma talus ka ära kulutada. Naisel on töö linnas, lapsed täiskasvanud ja elavad oma elu. Kui mul oleks lapsed koolitada, siis oleks raske küll.”

Jaanus on püüdnud aktiivselt taotleda kõiki toetusi, mida Euroopa Liit pakub. “Kui peaks palgatöölisi, siis ilmselt ilma toetusteta ei tuleks välja mitte keegi,” arvab mees ja usub, et meie inimeste saamatuses on süüdi vene aeg. “Meile ei õpetatud koolis majanduslikku mõtlemist. Siis polnud ju vaja ise mõelda, sest meie eest mõeldi kõik ära. Käsutati siia ja sinna. Nüüd on inimene abitu, ta ei oskagi enese eest seista ja hoolitseda. Pole brigadiri, kes sind hommikul tööle käsutab…”

Jaanus leiab, et rohkem võiksid oma inimeste eest seista ka kohalikud omavalitsused. “Kui inimestel pole maal tööd, põgenevad nad linna. Maa jääb tühjaks, vald kuivab kokku… Nii need vallaametnikud saevad oksa, millel ise istuvad. Missioonitunnet võiks ametnikel rohkem olla!”

On ikka aegu nähtud!

Kailuka küla Kurasel elav Helbe Sepp (75) on rikas naine: tal on 4 last, 8 lapselast ja 3 lapselapselast. Vanaema on tõeliselt uhke, sest kaheksast lapselapsest kuus on ülikooli läbi teinud, kaks veel õpivad.
Pildigalerii elutoa riiulil on igati esinduslik – tüdrukud kaunid kui missid, poisid kui ponksid…

Üht raamitud pilti hoiab Helbe eriti hellalt. See koosneb tegelikult kahest pildist: tema ja kadunud kaasa Leo kahest pulmapildist – ühel on nad noorte ja ilusatena ning teisel 50 aastat hiljem.
Varsti saab kolm aastat sellest, kui Helbe oma abikaasa mattis. “Ma pole tema surmast tänase päevani üle saanud. Kaks aastat pärast matuseid ma ei saanud üldse magada,” kurdab ta.

Aga tegelikult on Helbe üks rõõmsameelne, jutukas ja kuraasikas naine. Üks neist, kes seda kohalikku elu edasi viivad. Siin Kailuka külas on ta elanud kogu oma elu. Isa jäi Leningradi blokaadi, ema lastega pidi hakkama saama vanaisalt päranduseks saadud talu ja suure lahmaka (54 ha) maatükiga. “Meid ei lastud enne kooli, kui kartul maas ja sügisel võetud. Hommikul viiest aeti üles, loomad tuli karjamaale ajada,” meenutab Helbe.
Kolhoosiajal oli Helbe Sepp raamatupidaja, siis meiereijuhataja ning lõpuks 16 aastat Vätta kaupluses müüja.

“No oli ikka aeg! Poodi tuli üksainus seakints ja umbest kaks latti vorsti. Lõikasime need pisikesteks tükkideks, et jätkuks ikka rohkematele. Leivapäevadel olid naised hommikul juba kell 9 järjekorras… Ootasid ja veeretasid külajutte. Ja kui siis saiakonteiner tuli, kõik ründasid…
Petti tuli üksainus kast. Üks mees ladus oma sigade jaoks korvi 6 kotti. Ma võtsin muist ära, sest teised tahtsid ka. Kui siis mees pani mulle selle petikotiga vastu nägu… Õnneks ei läinud see katki. Läksin tahatuppa, nutsin natuke ning kõik oli korras.

Terve Vätta kohta tuli 5 kasti õlut. Poemüüjal oli loomulikult see eelis, et oma jaoks sai ikka mõned pudelid kõrvale panna. Traktoristidele, kes aiamaad harisid.”
Praegune Vätta elu pole enam kena midagid, arvab Helbe.
“No siin pole ju enam mitte midagid. Kõik on kadund. Vanasti andis bussijuht külavahel signaali, et kõik jõuaksid ikka kenasti bussi peale. Nüüd ei saa enam üldse aru, kelle jaoks see bussiliiklus tehtud on. Buss jääb ööseks Vättale, bussijuht sõidab oma autoga linna!

Püha taevas! Mis sellel asjal mõtet on! Laupäeval hommikul saad siit kella poole kümne paiku linna, aga tagasi enam ei saa. Bussi ei tule. Mine hotelli ning tagasi saad alles pühapäeva õhtul kella viie paiku.”
Helbel on lapsed, nende abiga saab oma käigud tehtud. “Aga ma pole ju surnud, tahan ise ka vahel kuskil käia. Ma ei saa aru, mis inimesed need küll olid, kes selle bussigraafiku kokku panid!”

Helbe lapsed lohutavad: emme, on kriisiaeg! “Aga tegelikult oleme meie, pensionärid, selle kõik ju teinud, mis need noored nüüd müüvad,” arutleb Helbe. Ja üpris solvunult.

Tuulikualused

Vana Hollandi veski Vätta Puidu õuel paistab kaugele kätte. Paraku ilma tiibadeta. Viimne tiib läinud alles sel suvel ühe tormise ööga. Et on masu, siis peab veski mõnda aega ilmselt tiibadeta läbi ajama.
Vätta puidutöökoda tegutses siin juba kolhoosiajal. Toomas Aavik, üks praegustest omanikest, oli toona lihttööline. Mäletab, et Vättal tehti siis umbes 40 lappajapaati aastas.

Nüüd on Toomas ülemus. Vätta Puidus töötab 20 meest ja toodang on mitmekesine. Praegu on käsil suur tellimus: puitaknad ühele Tallinna vanalinna hotellile. Kuid tehakse ka uksi ja treppe jms. Vätta Puidu püsi-kliendid on Tallinna ja Tartu krematoorium, nemad tellivad saarlastelt puidust urne.

Kuid tehakse ka paate. Aavik näitab üht kaunitari, mille restaureerimine käib juba paar aastat. Alus olevat aastast 1928 ning sellega veetud Soome salapiiritust. Sõjapõgenikega sattunud laev Rootsi ja sealt ta Saaremaa meeste kätte restaureerida toodi. “Siin on puha käsitsitöö. See on aeganõudev ja kallis. Teeme siis, kui muude tööde kõrvalt aega saame,” patsutab Aavik iludust.

Veiko Ella (41, pildil) tuli puidutööstusse tööle kohe pärast kutsekooli lõpetamist. “Õppisin Pärnus tisleriks, siis sai siitkandist naine võetud ja kus ma ikka mujale lähen… Kodu siinsamas kõrval.” Veiko meenutab hea sõnaga vanu meistreid, kellelt sai omal ajal palju kasulikku õpitud. Üks neist oli Rääbi Kalev, kes praeguseks juba ammu pensionil. Nüüd on Veikol enesel mitu praktikanti juhendada olnud.

Vätta poolsaar on Veiko arvates elamiseks suurepärane koht. “Kena vaikne, meri lähedal ja linn pole ju kaugel. Kui igavaks läheb, saab linna sõita.”
Toomas Aaviku sõnul on puidufirmal hetkel selline seis, et kui selle talve üle elavad, siis jäävadki elama. Seega töölisi juurde ei võeta ja püütakse oma mehi alles hoida.

Tervis läks nahka, kala sai otsa

“Mul on ju suur puhkus,” muheleb Albert Leivat (82). Mees on pensionil. Istub oma kodu, Suure-Rootsi küla Roosu talu õues Haraldi kõrvale. Harald on kivikuju, mille peremees on ise kividest kokku sobitanud. All veskikivid, päälmised leidnud mees Malu soost ning tarinud koju…

Albert pole oma elus muud tööd teinud, kui ainult kala püüdnud. Nüüd läheb juba seitsmes aasta, kui mees enam merele ei kipu. “Tervis läks nahka ja kala sai otsa,” räägib Albert ja meenutab oma elu paremaid aegu: “Sii sai püütud siiga, angerjat, põhiline oli muidugid räim. Tünnid olid siiga täis. Sai seda ostupunkti viia ning kundedele jätkus… Angerjat oli nii palju, et 60-ndate aastate alguses oli meitel viis mõrda sees ning saime viis tonni angerjat.” Nüüd on hea, kui kalamees hooaja kohta merest kümmekond angerjat kätte saab. Albert laseb nüüd lastel poest tuua Norra lõhet.

“Kalameestel oli hea teenistus, 400 rubla sai ikka kuus kätte,” meenutab eakas kalur. Tema oli Suure-Rootsi külas ka esimene mees, kes vana maja kõrvale uue elamu püsti pani. Nüüd elab Albert majas üksi, kaasa on surnud, lapsed elavad oma elu. Aga käivad vanapapit sageli vaatamas.
Terve küla peale on jäänud 7–8 talu, kus veel püsielanikud sees. “Umbest pensionärid sii veel on, lapsed on kõikidel läind.”

Vätta poolsaare lõpus asuv Suure-Rootsi küla on omapärane ringikujuline küla. Keskel külaväli, kus bussi lõpp-peatus. Suure-Rootsi ja Väike-Rootsi küla saamisloo kohta on mitu legendi. Albert teab juttu kahest rootslasest vennast. Kunagi väga-väga ammu, kui Kasti lahest Sutu lahte sõitnud veel laevad, sattunud rootslaste laev merehätta.

Kaks venda pääsenud pisikesele asustamata saarele. Üks vend hakanud elama seal, kus on praegu Suure-Rootsi, teine vend läinud pisut edasi. Seal asub praegu Väike-Rootsi. Vennad võtnud naised, teinud lapsi ja nii see saareke elanikega asustatud saigi. Albert ise on ema poolt saarlane ja isa poolt hiidlane.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 645 korda, sh täna 1)