Oma saare mees Kabulis: Helmandist ja valimistest

Oma saare mees Kabulis: Helmandist ja valimistest

DEMOKRAATIA KAITSEL: Eesti tervishoiuekspert Anu Raisma ja Tanel Sepp jõudmas Lashkar Gah’sse.

Kui aeg hakkab kiiresti mööduma, siis kohe täie tuhinaga. Nii ongi juba paar nädalat möödas minu viimasest postitusest. Eks see ilmestab mõnes mõttes vägagi hästi elu Afganistanis – kunagi ei tasu kõike 100-protsendilise kindlusega lubada, sest iga kell võivad tulla ootamatud kohtumised, mis plaanid segi löövad, või siis kaob lihtsalt internet või elekter ära.

Vahepeal aga toimusid 20. augustil ühe tähtsündmusena presidendi- ja provintsinõukogude valimised. Avalikkuse huvi on loomulikult eelkõige presidendivalimistele suunatud.

Praegusel hetkel ei saa aga keegi kindlalt öelda, kes ja kui paljuga on need võitnud. 3. septembril tulid esialgsed tulemused (ja 17. septembril tulevad lõplikud), mis siis loodetavasti näitavad, kas valimised on andnud kohese tulemuse (st üks kandidaat on saanud vähemalt 50% häältest) või tuleb korraldada kahe kõige rohkem hääli saanud kandidaadiga valimiste teine voor. Elame-näeme.

Enne valimisi viibisin aga tutvumisvisiidil Helmandis, täpsemalt Camp Bastionis ja Lashkar Gah provintsi ülesehitusmeeskonna (PRT) laagris. Kohapeal oli mulle organiseeritud mitmeid kohtumisi, nii sealviibivate sõjajõudude kui ka tsiviilpoole juhtkonnaga.
Avastasin end mõtlemast sellele, et nii nagu ma enne Kabuli jõudmist ei osanud päriselt aimata, mis olukord tegelikult valitseb, siis paralleelselt on mul nüüd, Helmandis käinuna, parem ettekujutus, mis seal lõunas tegelikult toimub.

Alates kuulivesti ja kiivriga reisimisest kuni tõdemuseni, et see, mida meie mehed-naised seal sõjakoldes teevad, on meie kõigi sügavat austust väärt. Kas või viibida pidevalt pea 50-kraadises kuumuses (tol hetkel, kui ma seal olin, oli 47 kraadi, mille kohta öeldi, et tol päeval oli üldiselt jahedam kui varasematel) ja veel tihtipeale täisvarustuses, tundub Eesti jaheda kliimaga harjunud inimestele hullumeelsusena.

Aga meie kohalolek seal on vajalik ja ka teiste poolt kõrgelt hinnatud.Meie olulisuse rõhutamine ei ole muidugi lohutuseks elu kaotanud sõdurite omastele.
Kuid üks asi, mida ma Helmandis õppisin, oli austus nii meie kui ka teiste liitlaste sõdurite vapruse vastu. Mälestagem ka veebel Eerik Salmust ja Raivis Kangi kui vapraid Eesti sõdureid.

Tanel Sepp
EV asjur Afganistanis

29. august 2009

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 46 korda, sh täna 1)