Vassikas on hobuse laps

Vassikas on hobuse laps

 

Ühel ilusal suvehommikul perega aias kohvi juues ja jälgides pääsupaari, kes õpetasid oma poegi lendama, küsisin kuueaastaselt lapselapselt: “Kes on hobuse laps?” “Vassikas,” tuli välkkiire vastus. Mind ehmatas lapse vähene teadlikkus loomadest, aga rõõmustas, et Muhu murre on talle külge jäänud. “Kes on põrsas?” küsisin lootusrikkalt edasi.

“Põrsas on räpane laps, kes ennast ära sodib.” – “Aga kes on need ilusad roosad rõngas sabaga loomakesed?” – “Need on ju sea titad.” Jälle ehmatus ja imestus käsikäes. Ehmatus, et laps ei tea midagi põrsastest, ja imestus, et laps oskab ülekantud tähendusi kasutada.

Esimesest ehmatusest üle saanud, hakkasin mõtlema, et kust küll linnalaps peaks vasikat, põrsast või varssa teadma-tundma. “Pärispiima” toome ju naaberkülast ja “mängupiima” poest. “Pärispiima” andjat oleme näinud, kui Vilma-tädi teda lüpsab, aga vasikat mitte. Ei ole siis imestada, kui noored tõlkijad panevad sigu, lehmi ja hobuseid sünnitama ega ole ilmselt kuulnudki sõna “poegima”. Ma ei imestaks, kui mõni kirjutaks, et emise rind oli piima pilgeni täis ja titad läksid tissi lutsima. Eesti ajakirjanduses maaelu teemadel kirjutajad ei tee ju sageli vahet ka jääral ja oinal.

Seesama poisipõnn on mind aga mitugi korda arvutiasjanduses aidanud. Ega’s muidu nimetata arvutitundmist teiseks emakeeleks. Ja õige ta on, et tuleb varakult end kurssi viia arvuti tundmisega – seda kergem edaspidi oma õppimiste ja tööde-tegemistega hakkama saada. Aga keel? Meie armas emakeel? Kuidas ma naudin neid, kes oskavad oma emakeelt kenasti pruukida, kelle väljendamisoskus on piltlik ja pikitud mõne sobiva murdesõnaga!

Tihtipeale, kui osa meie auväärsetest parlamendisaadikutest ja valitsuse liikmetest suu lahti teeb, on tunne, et peaks palkama neile abid, kes sobival juhul sosistaksid: “Suu kinni!” Naeruväärne on seegi, kui eputatakse võõrkeelte oskusega. See tähendab, et eetatakse ja aatatakse sobiva eestikeelse sõna otsimisel ja siis kuulutatakse, et eesti keeles ei saa seda väljendada. 99 protsenti on sellised juhtumid, et saab küll, aga esineja baasharidus oma emakeeles on viletsavõitu.

Kahtlen siis alati ka pealisehituslikus hariduses ja selle teadmiste pädevuses. Kangesti tuleb meelde Nõukogude aeg. Siis õppis osa inimesi nõukogude kantseliidi vene keeles selgeks ja käis oigamine, et eesti keeles ei saa seda või toda väljendada. Nüüd on idast läände pööratud ja sama toimub inglise keelega.

Kui Nõukogude ajal oli häid vene keele õpetajaid raske leida, sest iga vähegi keeleoskaja värvati ametiasutusse, kuna seitsmekümnendate aastate keskel alanud venestamissurve nõudis korrektset vene keele oskust asjaajamises, siis nüüd ei leita piisavalt häid inglise keele õpetajaid, sest igasugu komisjonid, projektikirjutajad ja euroliidu asutused nõuavad neid ju hulgi. Nii me elame: nokk kinni, saba lahti.

Kutsuksin üles vähemalt kõiki Muhu ja Saaremaa emakeeleõpetajaid õpetama usinalt meie kaunist emakeelt ja rikastama laste sõnavara ka unarsõnade ja murdesõnadega. Minul oli niisugune eesti keele õpetaja, kes veel vanas eas kirjutatud memuaarides täheldab, et tema eesmärgiks oli murdekeele väljajuurimine oma õpilastest. Võib-olla kunagi Muhu keskkoolis oli see omamoodi õigustatudki. Ju ta mõtles, et vaesed pärapõrgu lapsed lähevad oma pättidega ja murdekeelega laia ilma – kes neid siis seal tõsiselt võtab.

Nüüd on aeg hoopis teine: maailm avatum ja info interneti kaudu kõigile ühtviisi kättesaadav. Muhulaste ja saarlaste renomee on nagunii kõrge. Ilusa emakeele saame aga suhu ainult siis, kui me sellega tegeleme tõsiselt ja teadlikult teadmiste lätete juures. Võõrkeeled on vajalikud ja neid tuleb õppida. Mida rohkem tead, seda värvilisemaks muutub maailm. Emakeelt ja selle ilu aga ei asenda mitte miski siin ilmas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)