Kas võime kriisi lõppenuks pidada?

Kas võime kriisi lõppenuks pidada?

 

Tugevas majandussurutises hinge vaakuv Eesti ühiskond demonstreerib oma ellujäämisvõimet ja seda mitte asjata. Olukord on paranemas, oodatust kiireminigi, sest tõde on ju ikka vana: olgem väikesed arvult, kuid saagem suureks vaimult!

Niisiis tahaksin kalli lugeja tähelepanu sedakorda juhtida asjadele, mis ilmselgelt viitavad elujärje paranemisele ja helge homse tulemisele. Aga võtame tähtsuse järjekorras.

Lehtedest on olnud lugeda, et viimased neli aastat on omavalitsustele olnud edukad. See on uudis, mis asjata künnist ei ületa, sest meile kõigile on teada, millistes raskustes virelesid meie omavalitsused neljale viimasele aastale eelnenud perioodil. On tegelikult suisa hämmastav, et vaid nelja aastaga on suudetud lappida teid ja tänavaid ning paigaldada torustikke. See on tõepoolest uskumatu progress.

Edukad ajad

Seda enam on silmapaistev, et kõigi nende argiste toimetuste kõrval on jätkunud jõudu korraldada ooperi-, mere- ja veel lihtsalt päevi. Kordaminekute rida on teadagi pikem, kuid piirdugem sellega.
Aga vaadakem ka üle väinade, n-ö riiklikus mastaabis.
Poliitilisel maastikul võib küll täheldada teatavaid ebakindluse ilminguid, kuid pange tähele: rahvas leiab oma paremad pojad ning tütred.
Toompeal valitsev ideede-vaegus ja üha süvenev üksteise kahtlustamine on saamas leevendust. Ehk nagu ütleb vana kõnekäänd, et kunagi pole nii olnud, et kuidagi pole olnud. Juhin tähelepanu.

Eesti vajab vahetust, on tõdemus, mis enam kedagi ei üllata. Vahetus on kasvamas meie endi silme all, läbi raskuste, kuid kindlalt tähtede poole tõusmas. Asjata ei võideta isamaale medaleid jõu ja vaimuga. Ainuüksi Gerd Kanter ja Ksenija Balta on tõestanud, et vahetus on valmis. Vaid niisugune vaimujõud viib Eesti kriisist vääramatule tõusuteele. Usaldagem oma rahva teenäitajaid. Pöörake vaid korraks tähelepanu sonimütsi alt vaatavale siirale pilgule ja avalale naeratusele ning te mõistate, et elujärje muutus pole kaugel.

Rahva vaimsuses kahtlejatele olgu öeldud, et oleme laulurahvas, kes viimasel suvel saanud uue kogemuse ühise hingamise näol. Terve nädala hingasime koos ja saime teada, et oskame ühises rütmis hingata. Ei tasu seda tõdemust alahinnata, sest suurriigid seda ei suuda.
Vaimuvalguse küllusest kõneleb ka Tartu ülikooli doktorandilt tulnud ettepanek samasooliste abielude kirikliku õnnistamise õiguslikkuse kohta.
Kuigi oleme siin sammumas mitte just edurivis, näitab algatus meie humanitaarteaduste edusamme. Kunagi ei usutud ju ka helikopteri lendu tõusmise võimesse.

Kes kahju kardab, see kasu ei lõika

Ei ole meile saladuseks, et salamisi kullaketrajaid on Maarjamaa ikka oma kamaral võrsutanud. Sestap ei ole ka ülearu ootamatu, et suudame rahvusliku käsitöö parimaid näidiseid pakkuda nii rahvusvahelise kaliibriga staaridele kui ka omaenda rahva värskelt ilmavalgust näinud võsudele. Vaid nii suudame säilitada hoolivuse, sallivuse ja üllad ideaalid. Riik on meie kodu ja kodul on teadagi peremees ja perenaine.

Paraku ei tasu alahinnata ka meie poliitikute püüdlusi. Näiteks on üks meie progressiivsemaid erakondi tuvastanud lausa enneolematu ebaõigluse – Fääri saarte elanikud kütivad vaalasid. Rahvusvahelises mastaabis on eskaleerumas skandaal ja seda tänu Eesti teed näitavale rollile. Siinkohal ei tahaks ka alatähtsustada meie parlamendi rolli Läänemere piraatluse ohjamisel.

Lõpetuseks olgu lisatud, et oleme rahvas, kel ammu teada lihtne tõde: kes kahju kardab, see kasu ei lõika. Sestap oleme ka jätkuvalt investeerinud oma sajandi ehitusse ning valmis vajadusel taas panustama. Ja olukorras, kus enam midagi panustada pole, on meil olemas teistest rahvastest erinev rohi, mille kunagi raskes olukorras sõnastas vanem Lembitu: “Laulame!”
Näited kõnelevad enda eest ise ja usun, et neid silmas pidades võime kriisi enda jaoks juba pea lõppenuks lugeda.

Mart Saarso
sotsiaalanalüütik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)