Eelolev nädal möödanikus

Tänasel päeval viiskümmend aastat tagasi, 1959. aasta 19. septembril, kuulutas Nõukogude Liidu tookordne liider ja kommunistide juht Nikita Hruštšov, kes parajasti viibis palju kõmu tekitanud visiidil Ameerika Ühendriikidesse, et lähimate aastate jooksul jõuab tema juhitav riik arengutasemelt “Ameerikale järele”.

Pärast visiidi lõppu – muide, selle ajal tegi Hruštšov veel palju veidrat ja lõbusat – ilmus unikaalne raamat, mille olid kokku kirjutanud Nõukogude valitsusdelegatsiooni külaskäigul saatnud ajakirjanikud. Raamatu pealkirjaks oli “Palgest palgesse Ameerikaga” ja see ilmus tohutus tiraažis (eestikeelne väljaanne ilmus 1960. aastal ja vähemalt Raamatukoi veebileheküljel on see praegu 80 krooni eest saadaval).

Kohe pärast Hruštšovi kukutamist 1964. aasta sügisel kõrvaldati kõnealune üllitis raamatukogudest ja on seetõttu tänaseks tõeline rariteet. Kui aga kellelgi lugejatest juhtub see raamat kodus veel juhuslikult säilinud olema, soovitan siiralt – pikkadel ja kõledatel sügisõhtutel pakub selle lugemine rohkesti lõbusaid hetki ja vanemale põlvkonnale kindlasti ka nostalgilist äratundmisrõõmu.

Kakssada viiskümmend viis aastat tagasi, 1754. aasta 20. septembril, sündis Peterburis Venemaa tulevane imperaator Paul I (valitses 1796–1801). Ametlikult oli ta Katariina II ja Peeter III poeg, mitteametliku versiooni järgi aga oli tema isaks üks õukondlastest, kuna Peeter III olevat olnud impotent.

Kuid on olemas veel üks versioon, millega XIX sajandil tuli välja üks vene ajaloolane. Selle kohaselt olevat Katariina sünnitanud surnud lapse. Tookordne valitsejanna Jelizaveta Petrovna, kes ise oli lastetu ja muretses troonipärija pärast, lasi Peterburi lähistel asuvatest küladest otsida ühe vastsündinud poisslapse. Just temaga kõrgest soost surnud maimuke asendatigi.

Ei oska öelda, kas see kõik nii ka oli. Üks on selge: Katariina II oma poega eriti ei sallinud ja Venemaa trooni kavatses ta jätta mitte pojale, vaid pojapojale (hilisem Aleksander I). Isegi vastav testament olevat olemas olnud. Kuna Katariina enda surm saabus aga ootamatult, olevat Paulil õnnestunud testament hävitada ja nii saigi temast 1796. aastal Venemaa keiser.

Valitsemise ajal muutis ta palju, sh ka 1722. aastast (veel Peeter I ajast) kehtinud troonipärimisseadust, mille kohaselt võis võimul olev valitseja ise endale pärija määrata. Uue korra kohaselt pidi trooni päritama üksnes meesliinis ja pärijaks võis olla vaid valitseja vanim poeg. See kord tekitas hiljem, eriti XX sajandi alguses, riigis palju segadust ja oli kaudselt ka üheks tõukejõuks, mis viis 1917. aastal puhkenud segadusteni.

Homme möödub seitsekümmend viis aastat päevast – 1934. aasta 20. september –, mil Roomas nägi ilmavalgust võluv Sofia Villane Scicolone. Maailmale on ta enam tuntud nime Sophia Loren all.
Tüdruk kasvas üles Napoli lähistel väga vaestes oludes. Kuid 15. eluaastal naeratas talle õnn – Sofia saavutas iluduskonkursil kõrge koha ja temast sai mannekeen. Juba siis hakkas ta tasapisi ka filmides mängima. Läbimurre ja ülemaailmne kuulsus saabusid aga 1950. aastate keskel.

Ühtekokku on Sophia Loren mänginud ligi sajas filmis. Nimetaksin vaid mõned tuntumad, mida ka ise olen näinud: “Must orhidee”, “Napoli kuld”, “Kaks naist” (it k La Ciociara), “Boccaccio 70”, “Eile, täna, homme”, “Abielu Itaalia moodi”, “Krahvinna Hongkongist”, “Rooma impeeriumi langus” jpt. Muide, viimane film, kus võib Sophia Loreni näitlemiskunsti nautida, jõudis ekraanidele alles sel aastal. Film kannab pealkirja “Üheksa” (ingl k Nine).

Seitsekümmend aastat tagasi, 1939. aasta 23. septembril, suri Londonis 83. eluaastal maailmakuulus Austria päritolu arst, psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud (sünd 1856. a). Londonisse saabus ta pärast seda, kui natsid olid Austria 1938. aasta kevadel hõivanud.

Freud õppis Pariisis prantsuse kuulsa psühhiaatri Jean-Martin Charcot’ juures. Õpingute ajal hakkas Freud huvi tundma hüsteeria vastu. Hiljem avaldas ta uurimuse unenägude seletamisest koos nende tekke põhjaliku analüüsiga. 1905. aastal ilmusid aga tema tööd, mis olid pühendatud seksuaalsuse teooriale: neis omistati lapseea üleelamistele isiksuse kujunemisel peamine roll. Möödunud sajandi esimesel poolel oli Freudi teooria erakordselt populaarne. Vaid viimasel ajal võib täheldada mõningast huvi kahanemist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)