Mees, kes oma riigi energiarikkusega ärritab tervet maailma (1)

Mees, kes oma riigi energiarikkusega ärritab tervet maailma

 

Liibüa on suur Aafrika riik. Kuid Liibüa on ka rikas riik, mille territooriumile jäävad suured nafta- ja maagaasivarud. Praeguseks tuvastatud naftavarade suuruselt asub Liibüa maailma riikide pingereas üheksandal kohal. Lisaks on Liibüa nafta oma keemilise koostise poolest asjatundjate hinnanguil üks väärtuslikumaid kogu maailmas. Sellest hoolimata on Liibüa aga arengumaa, mille infrastruktuur vajab arendamist ja väljaehitamist. Ja kõige lõpuks on Liibüa veel ka omapärane rahvavabariik, kus valitseb juba nelikümmend aastat raudse käega endine polkovnik ja suur ideedeandja Muammar al Gaddafi.

Eelkõige kannatab Gaddafi poliitika tõttu tema võimu all elav Liibüa rahvas, kes riigi rikkalike loodusvarade ammutamisest mingit tulu ei saa. Rahva osaks on viibida täis vanglates, kus inimesi sageli piinatakse. Kuna riigis puudub sõltumatu meedia, pole Liibüa rahval võimalik ka oma mõtteid vabalt väljendada.

Liibüa on suletud ühiskond, kes elab diktatuurile omaste skeemide järgi. Siiski leidub seal ka inimesi, kellele Gaddafi tegevus sümpatiseerib – kogu valitsemisaja jooksul on Liibüa diktaator suutnud ju head mängu mängida ning näidanud end välismaailmale ebakindla ja kaootilise partnerina.

Soov liita ja olla liider

Gaddafi tegevuse tõttu on kannatanud ka paljud teised riigid ja rahvad. Pääsenud 1969. aastal coup d’état’ (pr k riigipööre) abil riigitüüri juurde, ei jäänud 27-aastane võimuahne Gaddafi oma maa valitsemisega sugugi rahule. Olles teadlik oma riigi tohututest rikkustest ja leides, et just Iisrael ja Lääs on tema peamised vaenlased, hakkas Liibüa riigijuht otsima endale samamoodi meelestatud liitlasi-võitluskaaslasi. Sealjuures pidas Gaddafi enesestmõistetavaks, et just temast saab sääraste liitude liider.

Esimestel võimuaastatel pidas Gaddafi plaani liita kõik Araabiamaad. Sel eesmärgil lõi ta juba 1969. aasta detsembris nn revolutsioonilise alliansi Egiptuse ja Sudaaniga. Poolteist aastat hiljem rajati föderatsioon koos Süüria ja Egiptusega. Aastatel 1973 ja 1974 soovis Gaddafi luua ühtset riiki koos Egiptuse ja Tuneesiaga.

Ent kõik need ettevõtmised nurjusid. Peamine põhjus oli Gaddafi liigne ambitsioonikus: ta pidas end kuulsa Egiptuse riigijuhi Nasseri ainsaks mantlipärijaks. Üheks tüliõunaks olid kindlasti ka eriarvamused Iisraeli suhtes – pärast Nasseri surma ja 1973. aasta nn Yom Kippuri sõda suhtus Egiptus juudiriiki väga leplikult. Tagajärjeks oli, et Liibüa liider sattus ka Araabiamaade seas üha suuremasse isolatsiooni.
Kuna Araabiamaade liidu loomise idee nurjus, pühendas energiline Gaddafi end kähku uutele projektidele. Nimelt pöördus Liibüa nüüd näoga Aafrika poole.

Uued projektid

Nii näiteks hakkas Gaddafi toetama Burundit, Somaaliat, Ugandat, Madagaskarit ja Nigeeriat, kus suur osa elanikkonnast on islamiusulised. Lisaks tekkis Tripoli režiimil tõsine konflikt oma lõunanaabri Tšaadiga, sest ta toetas sealseid mässulisi ja okupeeris kuni 1978/79. aastani selle riigi ühte piiriäärset provintsi.
Tšaadi ja Sudaani (eelkõige Dārfūri provintsi) siseküsimustesse sekkub Gaddafi tänaseni. Rahvusvahelised vaatlejad kinnitavad igatahes, et nimetatud riikides võib tihti näha Liibüa numbrimärkidega maastureid.

Rahvusvaheline terror

Umbes samal ajal võttis Gaddafi õppust ka Palestiina araablastelt, kes olid maailmale näidanud, kuidas terroriga võib endale tähelepanu tõmmata. 1973. aastal toimunud Iisraeli-Araabia sõja järel (nn Yom Kippuri sõda – toim) hakkas Liibüa juht toetama terrorirühmitusi. Sellise tegevuse eesmärk oli destabiliseerida teiste riikide sisepoliitilist olukorda.

Rühmitustest, keda Tripoli toetas, oli tuntuim Suurbritannias tegutsev Põhja-Iirimaa vabastusarmee IRA, kuid nende seas oli ka Omaanis, Filipiinidel, Rodeesias (tänane Zimbabwe) ja endises sõberriigis Egiptuses tegutsevaid liikumisi.

Salateenistuse tegevus

Lisaks sellele korraldasid Liibüa salateenistuse ohvitserid veresaunasid ja terrorirünnakuid. Nii vähemalt väidab ajakirjandus.
Mõned näited: 1986. aasta 5. aprillil korraldati pommirünnak Berliini La Belle’i diskoteegile, mida sageli külastasid USA sõjaväelased, surma sai kolm ja vigastada 230 inimest; 1988. aasta 21. detsembril plahvatas Šotimaal Lockerbie’ linnakese kohal lennukompaniile Pan Am kuulunud Boeing 747, hukkus 270 inimest, sh ligi 200 USA kodanikku. Nimetatud terroriaktide kaudne korraldaja Liibüa liider Gaddafi on tänaseni karistamata.

Tõsi, juba 1986. aastal andis Ameerika Ühendriikide tookordne president Ronald Reagan käsu korraldada nn kätemaksu-pommireide Liibüasse. Sellele järgnes veel majandusliku boikoti kehtestamine. Need abinõud ei andnud aga soovitud tulemust.

Seepärast on palju vaatlejad esitanud küsimuse, miks USA ei ole kasutusele võtnud karmimaid meetmeid. See küsimus on tänaseni jäänud vastuseta. Hollandi filmidokumentalist Gideo Levy näiteks arvab, toetudes CIA ohvitseride tunnistustele, et tragöödia taga seisis pigem Iraan, mitte niivõrd Liibüa, kuid tollal sõltus USA suuresti Iraani naftast. Gaddafile oli see kindlasti ükskõik, sest ta saavutas oma eesmärgi ja sattus maailma tähelepanu keskpunkti.

Vahistati vaid üks mees

Lockerbie’ katastroofi oletatavatest korraldajatest võeti vahi alla vaid Abdelbaset Ali Mohmed Al Megrahi, kellele mõisteti 2001. aastal eluaegne vangistus. Kuna Al Megrahi on nüüdseks haigestunud eesnäärmevähki, mis tohtrite väitel pidi juba lõppstaadiumis olema, vabastati ta Šotimaa vanglast tänavu 20. augustil.

Mees naasis Tripolisse, kus teda võeti pidulikult vastu nagu rahvuskangelast. See lugu tekitas palju paksu verd, eriti Ameerikas ja Suurbritannias. Londonis võimul olevat valitsust süüdistati isegi Gaddafi ees pugemises. Lisalöögi peaminister Gordon Browni populaarsusele andis tõik, et Briti valitsus keeldus uurimast Liibüa relvatarneid IRA-le.

Bulgaaria medõed

Tuntuks sai ka Bulgaaria medõdede juhtum. Nimelt fabritseeris Liibüa valitsus 1990. aastate lõpus kohtuprotsessi, kus Bulgaariast pärit meditsiinitöötajaid süüdistati Liibüa laste teadlikus nakatamises HI-viirusega.
Bulgaarlannasid hoiti Tripolis kinni 2007. aasta suveni. Probleem lahenes alles pärast pikki läbirääkimisi tollal äsja ametisse astunud Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy ja Euroopa Liidu tippametnikega, nende käigus tegi Lääs mitmeid järeleandmisi, lubades Liibüale tuumajaamatehnoloogiat ja suuri rahavoogusid.

Alles pärast läbirääkimiste lõppu sai tollane Prantsusmaa esimene leedi Cecilia Sarkozy võimaluse sõita Liibüasse, et Bulgaaria medõed kodumaale toimetada. Sellest ajast on Gad-dafi saanud ka taas loa Euroopa Liitu külastada. Näiteks on Gaddafi viimase kahe aasta jooksul oma telgi püstitanud Pariisis Elysée lossi vastas asuvas pargis, Madridis, Roomas ja peale selle koguni Moskvas. Pariisis telkimise ajal 2007. aasta detsembris läksid Gaddafi ihukaitsjad ja üks Iisraeli delegatsioon isegi kaklema.

Skandaal Šveitsis

Viimane juhtum on seotud Šveitsiga. Kuigi Šveitsil on Liibüas suhteliselt hea maine, sest viimastel aastatel on see Alpiriik Lähis-Idas ajanud suhteliselt tasakaalustatud ja Iisraeli tegevust kritiseerivat poliitikat, sattusid kaks riiki sellest hoolimata 2008. aasta suvel teravasse konflikti.
Skandaali põhjustajad olid Gaddafi võsuke ja viimase abikaasa. Nimelt kutsusid Genfi viietärnihotelli President Wilson administraatorid mullu 15. juulil politsei, et tagada kord ja vaikus. Muammar Gaddafi poja Hannibali ja tema abikaasa Aline toast kostis teenijate kisa ja kahtlane lärm, mis häiris teisi hotellikülalisi.

Sündmuspaigale tõtanud politseinikud panid Hannibali ja tema abikaasa käeraudadesse ja võtsid nad kaheks päevaks aresti alla, kuna ilmnes, et teenijaid on väärkoheldud. Liibüa vastureaktsioon saabus üsna pea: sealsed võimud ei lasknud riigist välja kaht Šveitsi kodanikku. Lisaks peatas Tripoli naftatarned Alpiriiki ja sulges Šveitsi lennukitele oma õhuruumi.
Kuna kõik kriisi lahendamise katsed ebaõnnestusid, lendas Šveitsi president 20. augustil Tripolisse, kus palus Hannibal Gaddafi kinnivõtmise eest vabandust ja kirjutas alla alandavale kokkuleppele.

Kõik need juhtumid näitavad, et isegi oma neljakümnendal valitsemisaastal suudab diktaator Gaddafi maailma ikka veel ärritada, sundides teisi oma läbipaistmatu poliitikaga talle järele andma ja maksma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)