Ajakirjanik arvab: Kõik ei ole kuld, mis hiilgab

Sügis lisab loodusele iga päevaga värvigammat. Kolletumisest pole pääsu. See on looduses, mida jälgime ja näeme. Meedia kolletumine, kui see puudutab meie igapäevaseid tegemisi ja toimetamisi suunavat raadiot ja televisiooni, on murettekitav.

Targad teoreetikud valutavad südant ja räägivad paatoslikult kodanike huvide kaitsmisest ja avalik-õigusliku teenuse kättesaadavusest. Kuressaare haigla renoveeritud operatsiooniploki avamine oli Eesti rahvusringhäälingule niivõrd tähtsusetu sündmus, et sellest ei poetatud silpigi.

Lülitasin nädalavahetusel kangekaelselt igal õhtul harjumuspäraseks saanud ajal teleri sisse, et vaadata “Aktuaalset kaamerat”. Pettusin. Tublidest Saaremaa tohtritest ja nende töötingimuste paranemisest polnud sõnagi. Ei imesta enam millegi üle. Saaremaa on midagi meretagust ja Kuressaare pealinnast vaadates perifeeria.

Las tegutsevad seal omasoodu, rahvusringhääling räägib ja näitab seda, mis sünnib Toompeal või valitsuses. Vahel ka seda, kui Tallinnas Gonsiori tänaval lõhkeb veetoru. Terve ilm saab siis teada, kui olulise sündmusega on tegemist. Uudisekünnis on igal juhul olemas ja see peab paeluma nii saarlast kui ka tartlast, virulast ja võrokest.

Kolletumisest kõneleb seegi, kui Eesti keskne teleuudistesaade rääkis hiljuti pikalt Läänemaal toimunud karulaskmisest. Metsaotti ei ole enam ja mis seda kurba lugu heietada. Keda laanekuningas segas või mida ta kurja tegi, kohe mitte ei mõista.

Makse maksame Eesti riigis kõik. Rahvusringhäälingut peetakse üleval meie kõigi raha eest. Saarlasel ja muhulasel on õigus ekraanil näha aeg-ajal ka oma tegemisi. Kuressaare linnapea võiks parteilise kuuluvuse peatanud erakonnakaaslasele Margus Allikmaale traati tõmmata ning meelde tuletada, et Eestis on 15 maakonda ja kõik nad on võrdsed, nende hulgas ka Saaremaa.

Valija teeb oma otsuse mõne nädala pärast. Poliitilist eksponeerimist saame ETV ekraanil näha veel küllaga. Kaameramehena võtaksin mina Saaremaa elu kajastades üles tavalisi inimesi ja kohalikud “pingviinid” jätaksin edevuse laadal hoopis varju. Tubli ja esmapilgul märkamatu tööinimene väärib tähelepanu ja lugupidamist ennekõike.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 40 korda, sh täna 1)