Kahekümne teine kiri: elus visiitkaart

Kahekümne teine kiri: elus visiitkaart

 

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
oled Sa mõelnud, kui hõlpsalt võid osutuda Saaremaa visiitkaardiks? Või Eesti, laiemas mõttes?

Paar päeva tagasi sattusin osalema ühes vägagi argises vestluses. Aga panen selle ikkagi kirja. Nimelt kõndisin töölt kodu poole. Nende kahe punkti vahele jääb mitu suurt ristmikku, foorid põlemas ja autod urisemas. Seekord märkas silm, et lisaks masinatele on “punase” taha seisma jäänud kaks jalgratast. Tugevalt koormatud, kotte ja nööre täis, lisalaadungiks ratturid – noor mees ja naine. Ilmselgelt olid nad eksinud. Kahe vahel laperdas suur paberkaart, millel püüti näpuga järge ajada.

Aeglustasin sammu ning hädalised märkasid seda – “Do you speak english?” Jah, räägin küll. Astusin lähemale, küsides: “Are you lost – kas olete eksinud?” Ei, vastas mees. Jaa, vastas naine. Naerma hakkasime kõik.

Lugu oli muidugi lihtne. Neil oli kaart tagurpidi ees, aga sihtmärk õnneks väga lähedal. “Kust te tulete,” uurisin. Tegu oli ameeriklastega, kes olid kaks tundi tagasi jõudnud Soomest Eestisse ning plaanisid edasi pedaalida Kreekasse. “Kaks kuud,” prognoosis mees retke pikkuseks. “Kolm,” arvas naine leebelt. “Ja vahepeal ilmselt sõidame rongiga.” Küsides veel üle, kuidas on eesti keeles “aitäh” (ja öeldes seda ka pärast viiendat kordamist niimoodi, et ükski eestlane aru ei saa), vurasid nad minema.

Omaette muiates jätkasin teed koju, mõeldes sellele, kuivõrd olulise mulje riigist jätavad juhuslikud inimesed, kellega seal kohtud. Meenus üks reis Ukraina pealinna Kiievisse. Õhtu hakul otsustasin kaaslasega, et vaja on veel jalutada sillani, mis taamal selgelt kätte paistis. Selleni tundus üsna otse viivat teerada, mis jooksis künkaharjal.

Kulus tund. Siis suur osa teisestki. Väljas läks üha pimedamaks, rada järjest ahtamaks. Maastik hakkas võtma metsikut ilmet – võsastunud teeservad, hirmutekitavad tüübid… Siis nägime, et tee teisest otsast lähenes paarike, teineteise käevangus. Inglise keelt nad ei kõnelenud (aga selle keelega ei näkanud meil Ukrainas kordagi, olenemata kõnetatu vanusest). Küll aga vene keelt. Ja seda mu sõber purssis.

Juhtus imetabane lugu. Meile vastu jalutanud paar osutus ajaloolasteks. Nad võtsid meid sappa ja vedasid mööda öist Kiievit, tutvustades kauneid maju ja parke, rääkides oma riigi loost. Nad lõpetasid kesklinnas, tuues meid peaaegu ööbimiskoha juurde. Jäid maha bussist, millega olid plaaninud koju sõita. Ent see ei tekitanud neis tuska, vastupidi. Lahkudes vannutasid nad: tulge veel tagasi, teie reis on liiga lühike, et kogeda Ukrainat. Ja me lubasime täie tõsidusega, et tuleme. Sest see paar oma sooja olekuga oli suurepäraseks visiitkaardiks kogu riigile.

Mõlgutasin neid mõtteid, endamisi kahetsedes – lihtne olnuks lisaks teejuhatamisele mainida, et, näe, ameeriklased, siinsamas on Väike-, Kesk- ja Suur-Ameerika tänav, mille silte ehk tahaksite pildistada kodustele näitamiseks. Küsida, kas neil on Eestis huvipakkuvad kohad juba välja vaadatud või vajaksid nad nõu. Olla veel külalislahkem, et ka nemad kinnitaksid endale mõttes – jaa, sellesse riiki tasub tagasi tulla.
Tegelikult pole üldse keeruline olla oma kodukandi elus visiitkaart, ega ju?
Soovin Sulle head ja jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)