15 aastat parvlaev Estonia hukust: Meremehed otsivad vastuseid tänaseni (5)

15 aastat parvlaev Estonia hukust: Meremehed otsivad vastuseid tänaseni

PÜHA PAIK: Täna õhtul tulevad siia Tagarannale mälestuslõket süütama ning laevaperet ja teisi hukkunuid mälestama ka Estonia teine tüürimees Raul Allvee ja teise vahetuse mehaanik Kalle Aeg. Tormisel Läänemerel hukkus 15 aastat tagasi 852 inimest, neist 11 olid saarlased.

Esmaspäeval möödub 15 aastat parvlaev Estonia hukust. Kahe Saaremaa mehe, Kalle Aegi ja Raul Allvee vahetus alanuks Estonial 29. septembril, päev pärast katastroofi. Kalle Aeg oli Estonia teise vahetuse mehaanik ja Raul Allvee teine tüürimees.

28. septembri hommikul, ikka väga noorel hommikul, nii kui valgeks läks, suundus Kalle Aeg merele võrke välja võtma. “Hädavaevalt sain kätte, sest tuul oli nii tugev. Siis läksin koju tagasi ja kobisin magama,” meenutab 15 aasta tagust päeva Kalle Aeg, kes sai tukastada vaid pool tundi, kui helistas abikaasa vend.

“Võtsin telefoni vastu ja ta ütles: “Jumal tänatud, et sa elus oled!”. Siis ta ütles, et raadio räägib – Estonia on uppunud,” mäletab mees, kes selle telefonikõne peale pani tööle ka oma raadio. “Ja tõepoolest, kõik jaamad sellest ainult pasundasid. See teadmine jõudis sedasi meie perre.”

Ka Raul Allvee kuulis Estonia hukust raadiost. Läbi une. “Esimese minuti istus tüürimees lihtsalt voodis. Teisel minutil hakkas nutma. Kolmandal minutil mõtles, et kuidas see juhtuda võis,” kirjutas Postimees viis aastat tagasi. Samuti Estonia huku aastapäeval, siis kümnendal.

Ei spekuleeri

“Ma ei tea, kas on mõtet enam seda aega meenutada, nüüd on õige aeg mälestada,” arvab Raul Allvee ajakirjaniku telefonikõne peale nüüd. Sest nii palju on räägitud, aga jutt pole kuhugi jõudnud. “Riigi uurimiskomisjon ei jõua kuhugi ega taha ka kedagi kuulata,” märgib praegu lootsina töötav Allvee.

Spekuleerida ei taha tema ega ka Aeg, kes täna töötab laevaehitusfirmas Baltic Workboats kvaliteedijuhina. Mehed jätavad palju ütlemata, sest iga öeldud versioon võib tekitada uue vandenõuteooria. Neid on aga niigi ja juurde pole neid luua vaja.

“Ma ei ole ise lugenud seda Estonia hukkumise raportit, aga need asjad, mis on seal sündmuskoha uurimisel välja toodud, need pidavat ka seal raportis kirjas olema,” räägib Aeg, kelle jaoks tunduvad õiged olema kunagise Estonia huku komisjoni esimehe Uno Lauri sõnad: “Mis raportit me siis kirjutada saame, kui me saame kirjutada põhimõtteliselt sündmuskoha ülevaatamise akti. Kirja panna need asjaolud ja üksikasjad, mis ülevaatuse käigus on avastatud, ja juhul kui mõni nendest asjaoludest tõepoolest viitab eksimatult mingisugustele järeldustele, siis võib kirja panna ka need järeldused, aga kõik ülejäänu on spekulatsioon.”

Merel omad seadused

Aeg usub, et kui hukkunute omaksed rauda ei tao ning üha ja üha uusi küsimusi ei tõstata, siis ei tule kunagi päevavalgele, mis tegelikult juhtus. Kas oli nii, et Estonia hukkus halbade ilmastikuolude tõttu? Või nagu kirjutas üks kommentaator kipper.ee foorumis, et põhjaminek oli täiesti plaaniväline ükskõik millisele võimalikule osapoolele. Et lihtsalt üks asi tingis teise ning ei osatud ette näha, kuidas tormisel merel mingid asjad toimivad.

“See on umbes nii, et lähed paadiga kalale, paat läheb vett täis ning ümber, sa oled maast kaugel ning ei suuda välja ujuda,” tõmbab analooge Allvee. Loodusjõudude meelevalla vastu ei saa, kui tehnika üles ütleb.
Seda aga, miks tehnika üles ütleb, tulebki uurida. Allvee komisjonidesse ei usu, sest need koosnevad peamiselt inimestest, kes merest midagi ei tea. “Aga kes see seda ikka uurib,” on Allvee juba käega löönud. Leplikult.

Siiski tundub meestele tõepärane olevat relvaveo versioon. Oli ju vene vägede väljamineku aeg ning situatsioon Eesti riigis hoopis teistsugune kui praegu. “See versioon tundub olema tõepärane, seda enam, et alles üks Rootsi tollitöötaja kinnitas seda. Ta oli ise selle asja tunnistajaks olnud,” mäletab Aeg eelmisel või üle-eelmisel aastal avalikuks tulnut. Aga kas laev just nende asjaolude tõttu uppus, seda ta öelda ei oska.

Merekindel laev

“Mida ma võin kinnitada, on see, et olen sellest 28. septembri ööl olnud tormist tugevama tormiga selle laevaga sõitnud. Siis ei läinud midagi katki. Minu arvates oli Estonia väga merekindel,” teab Aeg.
Tehnikamehena on talle arusaamatu vee pääs autotekile. “Kui visiir läks eest ära, siis sellel laeval oli visiiri veekindel vahesein. Selline ülestõstetav vahesein, mis allalastud asendis täitis laeva peale sõidu tee ülesande. Kui see üles tõsteti, siis sulges see avause, millest läbi autod laevale sõitsid, veekindlalt,” selgitab ta. “See aparell oli starterdatud stopperitega. Kui ka visiir eest ära läks, siis ilma selle aparelli lahtimurdmiseta ei ole võimalik, et vesi sinna autotekile sattus.”

Selle versiooni vastu olid Aegi sõnul sellised seisukohad, et visiir oli niisuguse konfiguratsiooniga, et ta jäi selle sõidutee ülestõstetud otsa peale kõikuma ja kiikuma, kuni väänas kõveraks ka selle sõidutee ja ilmselt murdis lahti ka seda kinni hoidvad stopperid.

“Ma ei ole näinud selle kohta sellist videomaterjali, et stopperid oleksid sealt murdunud. Aga kui need sinna ette jäid, need stopperid, oleks kaldtee pidanud olema suletud asendis ja vett mitte läbi laskma. Kui mingid jõud need stopperid avasid või ära murdsid, oli veel vaba juurdepääs,” selgitab mees, kes töötas Estonial algusest peale ehk 1993. aasta jaanuarist.

Seda, miks oli laevahuku kohal nii ruttu vaja kehtestada hauarahu ning sooviti merepõhjas olev laev kiiruga kinni katta, mehed kommenteerida ei oska. Vaid oletavad. Jutuks tuleb kaup, mis ehk ei tohtinud laeval olla (relvad?). “Võib-olla oli seda millegi varjamiseks tõesti vaja,” arvab Aeg, lisades, et meremeestel on selle kohta ka oma versioonid, kuid kui otstarbekas neid avaldada on, on iseküsimus – annaks ju iga väljaöeldud sõna taas alust uuteks spekulatsioonideks.

Ometigi loodavad ka vanad merekarud, et tõde ükskord päevavalgele tuleb. Nii, nagu see on ka teiste hämarate asjadega siin ilmas. “Loodame, et see juhtub meie eluajal,” sõnab Aeg, lisades, et on kõik need aastad ennast Estoniast räägituga kursis hoidnud, peamiselt küll leheuudiste kaudu. Aga arvamusi ja tõdesid on palju ning aeg-ajalt, kui keegi millegi sensatsioonilisega lagedale tuleb, siis sellest ka räägitakse.

Mälestuslõke Tagarannal

Esmaspäeva õhtul lähevad mõlemad mehed Tagarannale, Ninase poolsaarel püstitatud mälestusmärgi juurde, et süüdata seal mälestuslõke. Nad on seda võimalusel teinud igal aastal.
Allvee oli ka üks neist, kelle initsiatiivil marmorrist 10 aastat tagasi Tagarannale püstitati. “Käisin just seal olukorda üle vaatamas,” ei saa ta rääkimata jätta.

Ta on pahane turistide peale, kes mälestusmärgi ümber laotud ilusaid valgeid kive igal suvel minema tassivad. “Täitsa tühjaks tehakse see,” ohkab mees. “Oleks, et toodaks siis asemele ka ilusad kivid, aga ei, siitsamast kiviaiast võetakse, need kõige kehvemad.”
Lapikuid rannakive aitasid ümber musta marmorristi laduda Estonia viimase kapteni Arvo Andressoni pojad.


Kas kaotasime laeva või inimesed?

Meenutades üheksakümnendate aastate ajalehti ja tolleaegse eliidi retoorikat ja suhtumist, siis mis kõigepealt meenub? Mida me 1994. aastal kaotasime? Esimene pähetulev vastus: laeva! Laevaliini! Eesti laevanduse uhkuse ja lipulaeva! Leinasin ka ise toona meie valget laeva. 
 
Ja see laeva kaotuse jutt jätkub siiani. Ikka arutletakse, kui palju metalli merepõhjas lebab ja kui palju betooni oleks vaja olnud, et seda kinni katta. Kui palju majanduslikku kahju me saime ja kui palju naaberriikide usaldust kaotasime. Kui palju me oma mainet kaotasime jne. Kuidagi külm foon…
Töötasin mõnda aega tüürimehena laeval, millel oli rootslasest kapten.

Väike veider ja muhe vanamees oli. Eestlastest meeskonnaliikmetega tal eriti head kontakti polnud, aga suhted ei olnud ka pingelised, kapten vihastas harva. Igaüks ajas laevas oma rida ja põhiline oli, et koostöö sujuks. Pärast seda, kui Rootsi meediasse jõudis uudis, et Eesti reisilaevaettevõte võib Silja Line’i üle võtta, oli kapten paar päeva üsna sõnaaher.

Ja kui siis tüürimeeste hulgas tuli teema jutuks, vaatas kapten meile põlevate silmadega otsa ja sisistas läbi hammaste: “Eestlased – nendest ei saa üle ega ümber!” Hiljem rääkis laeva vanemmehaanik, kes oli samuti rootslane ja kapteni kauaaegne sõber, meile, et Estonia hukkumisel oli ka meie kapten tuttava inimese kaotanud.

Sellega avanes mu jaoks õnnetuse inimlik mõõde. Meil oli vaatamata omavahelisele konfliktile see mure ja mälestus ühine. Õnnetus oli lõpetanud mitmesaja inimese elutee, küsimata rahvusest. Adusin sel hetkel, et eelkõige olid ju inimesed need, kelle kaotasime. Ja sel puhul ei ole tähtis, kelle laev ja kelle lipu all sõitis.

Võrrelgem kummagi riigi peamisi mälestusmärke, mis laevaõnnetuse meenutamiseks püstitatud. Tallinna vanalinna veerde, mis ei ole isegi mitte mere ääres, vaid elava liiklusega tänava lähedal, on püstitatud suursugune taies laeva hukkumise meenutamiseks. Kuju sümboliseerib katkenud laevaliini ja inimene tunneb end selle juures väikesena.

Stockholmis Djurgårdenis on mälestusmärk koht, mis on rajatud kadunud inimeste meenutamiseks, omaette olemiseks. Lihtne kolmnurkse plaaniga kivimüür inimeste nimedega, keskel kasvab puu. Juba mälestusmärkide püstitajate erinev hoiak on omamoodi märgiks, kes mida kaotas. Samuti on inimlikkuse mõõte erinevuse tunnuseks see, et rootslased teavad täpselt, et meres kaotas elu 852 inimest, aga meil räägitakse siiani valdavalt “umbes 800–900-st hukkunust”.

Miks on suhtumine nii erinev? Kummas riigis rohkem kaasmaalastest hoolitakse?
Kui pärast tormi paat meestega rannakülla ei naase, ei tähenda see seda, et kalapüük selles kandis lõpeb. Ikka minnakse uuesti merele, et elatist teenida. Lüüakse selg sirgu, kuigi mure on hinges nii minejatel kui saatjatel. Aga mereta ei saa, meri on osa meie elust. Nii võitude kui kaotustega. Ja inimestega, meie endi lähedastega.

Mairold Vaik
meremees

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 275 korda, sh täna 1)