Baaside kokkulepe – Eestile saatuslikuks saanud dokument (1)

Baaside kokkulepe – Eestile saatuslikuks saanud dokument

 

Täpselt seitsekümmend aastat tagasi – see oli 1939. aasta 28. septembril – allkirjastasid Eesti Vabariik ja Nõukogude Liit Moskvas nn vastastikuse abistamise pakti – dokumendi, mis pani aluse sõjaväebaaside rajamisele Eesti territooriumil, sh ka Saaremaal. Kõnealuse lepinguga kohustusid osapooled abistama teineteist kolmandate riikide sõjalise kallaletungi korral, samuti lubas Nõukogude Liit austada Eesti Vabariigi suveräänsust. Eesti kohustus omalt poolt kindlustama Nõukogude Liidule õiguse omada Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski linnas maaväe- ja laevastikubaase ning sõjalennuvälju.

Nõukogude Liidu poolt Eestile pealesunnitud vastastikuse abistamise lepingut asuti ellu viima juba sama aasta oktoobris. Saaremaale hakkasid Nõukogude mereväed saabuma juba 12. oktoobril, neile järgnesid 18. ja 19. oktoobril maaväed. Sõlmitud kokkuleppe kohaselt julgestasid Nõukogude sõjaväelaste kolonne Eesti Kaitseliit, sõjavägi ja politseijõud, seejuures oli Punaarmee liikumine korraldatud kindla kava kohaselt, mis hõlmas ka sõjaväelaste majutust ja toitlustamist.

Kokku ületas 1939. aastal Eesti-Vene riigipiiri 14 037 sõjaväelast. Lisaks sõjaväelastele transporditi Eestisse tanke, suurtükke ja sõidukeid. Peale selle oli Eestisse kavas saata veel 7310 punaväelast lennuväeüksuste koosseisus, 78 suurtükki ja 255 lennukit.

Saaremaale tõi baaside lepingu sõlmimine kaasa rannikualade hõivamise. Võõrriigi maaväed paigutati peamiselt Sõrve poolsaarele ja Kihelkonna piirkonda. Nõukogude merevägede kasutusse läksid Saaremaal Kõiguste laht, Kuressaare laht, Mõntu sadam, Kihelkonna laht, Tagalaht ja Küdema laht. Sõjaväe lennuvälja ehitamiseks leiti sobilik olevat Kogula piirkond.

Valitsuse rahustav propaganda

Kohaliku elanikkonna seas põhjustas Nõukogude vägede tulek segadust ja arusaamatust, sest esialgu puudus täpne selgus, kui kauaks Punaarmee paigale jääb ning kas ja millal tuleb baaside alla minevatelt aladelt evakueeruda. Samas tegi Eesti valitsus jõupingutusi elanikkonna rahustamiseks, püüdes neid veenda, et sõjaohu taandumisel lahkuvad ka Nõukogude armee üksused.

1939. aasta 11. oktoobri ajalehes Meie Maa lükkas minister Ants Oidermaa*) ümber kuuldused, et elanikel tuleb baaside jaoks määratud aladelt lahkuda, rõhutades, et midagi sellist pole vaja karta.
Lootust ja usku Nõukogude Liidu ja Eesti vahelisest kokkuleppest kinnipidamisse sisendas ka president Konstantin Pätsi raadiokõne, milles ta rõhutas, et Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakt ei tähenda Eesti Vabariigile suveräänsuse kaotamist ning Eesti säilitab oma endised õigused.

Samas ei aidanud baaside alla jäävatel aladel alanud hoogsad ehitustööd kummutada elanikkonna seas levinud jutte võimalikust evakueerimiste algusest. Häireolukorda tugevdas ka võõrvõimude surve järk-järguline tugevnemine. Veel enam, juba 1940. aastal ei teinud punaväelased oma jutuajamistes elanikega enam mõnigi kord saladust sellest, et Eestit ootab ees täielik sovetiseerimine.

Siiski tekitas probleeme

Kohalike elanike jaoks kujunes aga baaside rajamine Saaremaal suureks probleemiks. Vastastikuse abistamise lepingu tingimused sätestasid, et Saaremaal tuli baaside rajamiseks eraldada kokku 7567 ha maad, mis tähendas kavandatavate baaside alla jäävatel maadel asunud majapidamiste ulatuslikku likvideerimist.

Plaanide kohaselt oleks Saaremaal tulnud evakueerida kokku 641 majapidamist, mis tähendanuks, et baaside rajamise käigus oleks kodu kaotanud kokku 1946 inimest. Saaremaa maa-ameti andmetel riivas Nõukogude baaside majutamine aastatel 1939–1940 üldse kokku 1187 talu, elumaja, ametihoonet või mõnda muud objekti. Seoses sellega sunniti ümber asuma 342 majapidamist.

Tegelikud arvud võisid osutuda plaanitust siiski veidi väiksemaks, kuna kõiki majapidamisi tervikuna ei evakueeritud, küll aga õgvendati ja tehti äralõikeid haritavatest maadest, millega leibkonnad kaotasid võimaluse talu edukaks majandamiseks, kuid neil võimaldati oma taludes edasi elada.

Enim sai kannatada Sõrve

Rohkelt näiteid vastupidisest olukorrast võib tuua Sõrve piirkonnast, kus paljud talumajapidamised jäid tervikuna loodavate baaside alla. Nii näiteks määrati 1940. aasta 5. mai kuupäevaga kindlaks, et Torgu valla territooriumist läheb Nõukogude vägede kasutusse alates sama aasta 1. juunist 2465 ha ja 1. novembrist veel 55 ha maad.

Seoses sellega määrati Eesti Vabariigi presidendi 31. mai otsusega, missugused talud ja leibkonnad kuuluvad evakueerimisele. Kui kogu Saaremaal kuulus evakueerimisele 430 talundit ja 493 leibkonda, siis ainuüksi Torgu vallast tuli selle otsusega alustada 146 talundi ja 63 leibkonna evakueerimist.

1940. aasta 11. juunil kirjutati Torgu vallamajas alla Punaarmee esindaja B. Rjabovi ja Eesti Vabariigi sõjaministeeriumi vahel sõlmitud kokkuleppele, millega täpsustati evakueerimiste plaani. Selle kohaselt kuulusid evakueerimisele Sääre külast 51 leibkonda, Maantee külast 20 leibkonda, Läbara külast 27 leibkonda, Mõntust 12 leibkonda ja Mõntu algkool, Iide külast 3 leibkonda, Karustest 10, Hängalt 11 ja Lüllelt 4 leibkonda. Kokku likvideeriti Torgu vallas 20 protsenti taludest.

Umbusk püsis

Üldjoontes jäi kohaliku elanikkonna umbusklikkus Nõukogude sõjaväelaste vastu püsima, kuigi kohati esines ka omavaheliste suhete mõningast soojenemist. Poliitiliste teemade arutamisse kahe rahvusgrupi vahel üldiselt ei laskutud.
Esiteks eeldas seda juba Eesti ametlik poliitika, mis rõhutas tagasihoidlikku suhtumist võõrvägedesse, ning samas suhtusid Eesti võimud küllaltki karmilt ettekirjutatud suhtlemisreeglite rikkumisse oma kodanike poolt. Eriti tähelepanelikud olid politseivõimud kuulujuttude levitamise suhtes, püüdes seda igati takistada.

Siiski olid punaarmeelaste ja kohaliku elanikkonna kontaktid paratamatud. Näiteks ilmus 1939. aasta 27. oktoobri ajalehes Meie Maa nupuke, milles paluti kodanikel hoiduda punaarmeelaste tülitamisest ja nende kõnetamisest, kuna mitmed kohalikud elanikud olid avaldanud Nõukogude sõjaväelastele pealetükkivalt oma arvamusi ja vaateid.

Kuid tuli ette ka vastupidiseid olukordi, mil initsiatiiv olnud ka sõjaväelaste poolne. Mitmeid teateid on selle kohta, kuidas Nõukogude sõjaväelased kippusid uurima kohalikku elu-olu või siis kiitma Nõukogude Liidu hüvesid, kuid üldjoontes oli saarlaste läbisaamine sõjaväelastega rahulik ja erilisi konflikte ei sündinud.

Mariann Prooses


*) Enne eestistamist Hans Oidermaa; eluaastad 1891–1941; 1930. aastate lõpus oli tema ametinimetus Eesti Vabariigi minister, sisuliselt täitis aga propagandaministri ülesandeid. Nõukogude võimud arreteerisid ta 1940. aasta detsembris ja mõrvasid 1941. aasta suvel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 257 korda, sh täna 1)