Meditsiinile pühendatud elu

Meditsiinile pühendatud elu

NAUDIB OMA TÖÖD: “Kolleegid ja arstid on ju nii vahvad, patsiendid veelgi kenamad,” kiidab 52 aastat haigemajas meditsiiniõena töötanud Vaiki Vahter.

Vaiki Vahter on Kuressaare haiglas meditsiiniõena töötanud 52 aastat. Tuleval nädalal tähistab ta oma 70. juubelisünnipäeva. Vaikiga tutvunud, mõistan, miks on ta pärast poolt sajandit haigemajas töötamist ikka veel nii heas vormis. Tundub, et võimaluse korral töötaks ta siin majas teist samapalju aastaid otsa.

Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas võtab mind vastu sihvakas vanem naine, kellest kohe kiirgab heasoovlikkust ja rahulolu. Pean tunnistama, et ma tõesti ootasin närvilisemat, väsinumat, rohkete kortsudega ja üldse mitte nii suurepärases vormis daami. Vaiki on kõike vastupidist.

Üks õnnelik plikatirts

Vaiki Vahter sündis 1939. aastal Lümandas, Pilguse küla lähedal. Vaiki oli õnnelik plikatirts, sest tal oli kaks vanemat venda ja ääretult toredad vanemad. Koos vendadega sai käidud nii hobuse-, lehma- kui ka lambakarjas. Lapsepõlvesuvedest mäletab Vaiki neid ilusaid varaseid päikeselisi hommikuid, kui sai heinamaale mindud. Tööst ei viilinud keegi, see oli loomulik osa päevast. Ka lastel.

Elu oli lihtne ja kena. Pilguse mõisa juures oli mõnus mererand, kus möödusid koos vendadega paljud mängutunnid. Vaiki mäletab, et lapsepõlv oli üks õnnelik aeg. Ta oli küll sõja ajal sündinud laps, aga tema perele ei toonud sõda kaotus- ja südamevalu. Sõja-aastaid Vaiki suurt ei mäletagi. Meenuvad vaid kodumajast suure mürinaga üle lennanud lennukid ja möödasõitnud suured, sõdureid täis autod. Küll mäletab ta päevi, mil inimesi hakati kodudest välja ajama.

Nii pidi juhtuma ka Vaiki perega, kuid läks õnneks. Nad võisid oma kodutalus edasi elada ja nende pere pakkus ka peavarju paljudele naaberkülast Karalast väljaaetutele. Vaikil on meeles, et isa hõbeuuri võtsid venelased ülbelt kummutist kaasa. Vaiki ja vennad peitsid ära vanaisa jalgratta, ennetamaks venelaste soovi seegi omastada. Neil oli ju kombeks külast kõik sõiduvahendid kaasa võtta.

Õeamet tundus loomulik ja ainuõige

Kui Vaiki oli 16-aastane, tegi ta ära sisseastumiskatsed Kuressaare õdede kooli. Saigi sisse. Konkurents oli suur, sest meditsiiniõe amet oli tol ajal üks populaarsemaid. Õdesid oli väga vaja, sest tuberkuloosihaigeid oli palju. Otsus haiglaõeks õppida tundus Vaikile täiesti loomulik ja ainuõige.

Nimelt töötas Vaiki isa Pilguse psühhiaatriahaiglas abilisena, tädi, isa õde oli Audaku sanatooriumis meditsiiniõde. Lapsena oli Vaiki vahel isaga tööl kaasas käinud. See oli aeg, mil polnud veel rahustavaid tablette ja isal oli kaasas ka n-ö turvamees. Igaks juhuks, kui mõni patsient füüsiliselt kallale tikkunuks.

Hirmujutte ja legende Pilguse vaimuhaiglast Vaiki siiski ei usu. Loomulikult oli seal raskelt haigeid, kuid mingit hirmutunnet Vaiki küll ei mäleta. Pilguse asus lihtsalt linnast ja inimestest kaugel, oli muust ilmast isoleeritud ning psühhiaatriast, psühholoogiast polnud inimestel tollal suurt aimu. Nii olid eelarvamuslikud n-ö linnalegendid kerged tekkima.

Tänane õetöö on lausa luksus

Kaheaastase õekursuse lõpetamise järel suunati Vaiki Kuressaare haiglasse kirurgiaõeks. Kui tänapäeval on õeamet kindlamates raamides ja rohkem piiritletud, siis Vaikil tuli kirurgi abilisena anda operatsiooni ajal patsiendile ka narkoosi. Seda muude tähtsate ja vajalike toimingute kõrval. Tänapäeval ei tuleks see enam kõne allagi, selleks on nüüd anestesioloogid.

Seega oli tol vanal ajal õe vastutus suurem. Sellisest meditsiinitehnikast, tarvikutest ja ravimitest nagu nüüd, ei osanud siis keegi unistadagi. Nüüd on enamik tarvikutest ühekordsed – kasutad ja siis prügikasti! Vaiki leiab, et praegu on õetöö lausa luksus.

Suurepärane on, et ka riik on hakanud haiglatöötajaid rohkem väärtustama, ja palga üle ei nurise Vaiki mitte üks raas. Pealegi pole õeamet ju selline elukutse, mida õppima minnes terendaksid silme ees kullahunnikud. Õeks minnakse õppima ikkagi selleks, et inimesi aidata. Kirurgiaosakonnas töötamist mäletab Vaiki vaimselt palju raskemana, kui oli psühhiaatria osakonnas. Sest kui patsient operatsioonilaual ikka suri, nutsid õed puhkeruumis palju pisaraid, meenutab Vaiki.

Suurim tänu on paranenud patsient

Pärast aastaid kirurgias, polikliinikus sise- ja närviarsti juures töötamist sai Vaiki lõpuks töökoha Pilgusel, oma armsa kodukandi lähedal. Keskkond oli talle juba tuttav ja kõige rõõmustavam oli see, et sai rohkem oma kalleid vanemaid näha.
Tagasi Kuressaare haiglasse jõudis Vaiki alles 1995. aastal. Siis, kui psühhiaatria osakond Pilguselt üle linna toodi ja Pilguse haigla suleti. Kuressaare haigla psühhiaatriaosakonnas töötab Vaiki õena tänaseni ning töötüdimusest ei kõnele ei Vaiki sõnad ega ka välimus.

“Kolleegid ja arstid on ju nii vahvad, patsiendid on veelgi kenamad,” naerab Vaiki. Veidi väsinud vaimuga patsientidele on Vaiki suur lemmik – teda usaldatakse ja oodatakse. “Suurim tänu on paranenud patsient. See toob rõõmust isegi vee silma,” räägib Vaiki, kelle süda valutab kõige rohkem alkoholiprobleemidega patsientide pärast. “Vaimne ja füüsiline võitlus alkoholiga on väga pikk tee ja harva, kui alkoholismist paranetakse. Paraneb see, kes tõesti enam tilkagi ei võta! Selleni aga jõuavad vähesed.”

Vaiki arvab, et inimene, kes tunneb, et ta vaim on närtsinud ja ise enam hakkama ei saa või ei taha hakkama saada, pöördugu abi saamiseks ikka spetsialistide poole. Täpselt samamoodi, nagu minnakse hambavaluga hambaarsti juurde. Inimene ei tohi oma murega üksi jääda.

Tubli ema, ehtne vanaema

Haiglatööst vabadel päevadel ei nurise naerusuine daam igavuse üle. On oma aiamaa, käsitöö ja loomulikult lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Oma töö kõrvalt on Vaiki jõudnud üles kasvatada kuus last (neli poega ja kaks tütart)! Nad kõik on oma tee leidnud ja seda siin Saaremaal. Vaid üks poeg tegutseb mandrimaal. Ning kui lasterõõm on suur, siis veelgi suurem rõõm on Vaikil lastelastest. Neid on tal koguni kolmteist ja lapselapselapsigi juba kaks.

Vaiki on ehtne vanaema, kes koob oma lastelastele kindad-sokid, lapib värviliste piltidega mänguriideid. Ja küpsetab maailma parimat kooki…
Vanaema ja vanaisa on ka maailma parimad lapsehoidjad. “Lapsehoidjana” on Vaiki koos tütre perega reisinud kuuma ja värvilisse Egiptusesse ja kaugele vahtrapuumaale Kanadasse. Reisimine avardab silmaringi, kuid parim koht elu nautida on ikkagi kodune Saaremaa. Nii arvab eakas daam.

On juubelite aasta

Tänavu on Vaiki elus tõeliselt suursugune juubeliaasta. Juunikuus pidasid Vaiki ja tema abikaasa Aare kuldpulmi. Vaiki meenutab, et kohtus oma tulevase mehega tantsupeol. Siis, kui noormees oli sõjaväest puhkusele tulnud. Et Vaiki tema südamedaamiks sai, andis tunnistust neiu uksele jäetud romantiline kiri. Lootus oli õhus, et varsti on oodata kosilast. Just nii see juhtuski. Armas kuldpulmapidu sel suvel oli väärika ja viljaka abielu vääriline.

Ka sünnipäevapidu, tegelikult terve sünnipäevanädal tõotab tulla kiire, külalisterohke ja lilleline. Kolleegidele teeb Vaiki sauna, kupatab nad kenasse külma basseini ja laua katab isetehtud parimate paladega. Suurema peo pereringis organiseerivad lapsed. Kui Vaiki seda ütleb, aiman ta hinges meeldivat ärevust. Tulgu see pidu siis südamlik, naeru täis ja õnnelik!

Selline siis ongi Vaikist hoovava elujõu saladus. Õnnelik lastepere, mõnus abikaasa eluteekaaslaseks ja siiani vaheldust pakkuv meeldiv töö.
Vaikil jätkub komplimente elule ja teekaaslastele, kuid kolleegid omakorda ei ole kiitusega kitsid Vaiki aadressil.

Psühhiaatria osakonna arst, 73-aastane Meeli Kütt: “Vaiki taolisi õdesid annab otsida tikutulega. Ta on rahulik ja oskab patsientidega väga hästi suhelda. Patsiendid usaldavad teda ja rahunevad maha tema juuresolekul. Vaiki töö on alati kiire ja korralik. Teda võib usaldada ja ta on väga aus. Arstidega on ta väga delikaatne. Vaiki võib teha arstile märkuse, aga seda nii diplomaatiliselt ja nii ilusasti, et arst ei solvu. Heasoovlik ja suurepärane inimene. See on puhas tõde!”

Vaat siis sellepärast on Vaikit kõik need 52 aastat tema armastatud töö juures hoitud. Ning paistab, et töö armastab Vaikit.
Õnne ja tervist sulle, Vaiki!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 158 korda, sh täna 1)