Pressiülevaade: Demokraatia Vene moodi

Pressiülevaade: Demokraatia Vene moodi

 

Paljude muude teemade hulgas jätkas maailma ajakirjandus sel nädalal Venemaa peaministri Vladimir Putini paar nädalat tagasi tehtud avalduse kommenteerimist, milles ta teatas, et võib aastal 2012 suure tõenäosusega taas kandideerida Venemaa presidendi ametikohale. Kas Dmitri Medvedev jääb siis Putini varjuks? Kas venelased üldse soovivad demokraatiat? Praegune nn suveräänne demokraatia on tegelikult autokraatlik kapitalism, märgivad Venemaa küsimuste eksperdid.

Kui Putin 2007. aastal määras endale järeltulija, andis ta mõista, et kavatseb ka pärast riigipeaametist lahkumist jätta endale õiguse mõjutada Venemaa juhtimist, meenutab Prantsuse nädalaajakiri L’Express (“Vladimir Putin ihkab presidendi ametit” – Vladimir Poutine lorgne sur la présidence russe).

Väljaanne jätkab: võimu üleandmine Medvedevile polnud midagi muud kui nn troonipärimise stsenaariumi (scénario de “succession monarchique”) elluviimine, mille kohaselt jäi riigi tegelikuks liidriks Vladimir Putin, kes võttis endale strateegiliselt väga olulise peaministri ametikoha. Kuid otsest vihjet Putini naasmisele 2012. aastal peab artikli autor Marie Simon lausa pretsedendituks juhtumiks. Samas möönab ta aga, et sündmuste säärane käik on väga võimalik, kuna Venemaa avalik arvamus Putini järeltulijat ja praegust riigipead eriti ei soosi.

Järgnevalt esitab Simon küsimuse: kas Medvedev lubab seda kõike või jääb ta pelgalt Putini varjuks (l’ombre de Poutine)? Paar nädalat tagasi ilmus ajalehes Gazeta.ru Venemaa presidendi artikkel, milles ta teravalt kritiseerib Vene valitsuse viimaste aastate kurssi.
Presidendi sõnul on Vene riigi ametnikkond ajast ja arust ning sügavalt korrumpeerunud seltskond, kes segab end liialt ühiskonnaellu ja majandusse. Marie Simoni arvates oli see artikkel suunatud eelkõige peaminister Putini vastu – säärase artikli ilmumine kinnitab, et pinged Venemaa presidendi ja peaministri vahel on suured.

Kuid Venemaa küsimuste eksperdi Hélèn Blanci arvates jääb Medvedev siiski Putini loominguks (la créature de Poutine). “On hästi teada, et 2008. aastal toimus kokkuleppimine, mitte valimine. Medvedev asendab teda [Putinit] vaid ajutiselt,” tsiteerib L’Express eksperdi sõnu.
Väide, et venelased ei taha demokraatiat, on vaid müüt, mida levitab Putin, kirjutab Ameerika ärilehes The Wall Street Journal ilmunud artiklis “Venelased ihkavad demokraatiat” (Russians want democracy) meie idanaabri opositsiooni üks liidritest Vladimir Kara-Murza.

11. oktoobril toimuvad Moskva linnavolikogu valimised ja see on pärast majanduskriisi puhkemist esimene võimalus, kus valijad saavad väljendada oma arvamust. “Kuid võimu jaoks ei tähenda need valimised üldse mitte halbu uudiseid – kuna kõik opositsiooni esitatud kandidaadid on diskvalifitseeritud, tuleb inimestel valida vaid erinevat tooni Kremli-meelsete kandidaatide vahel,” kurdab Kara-Murza.

Putin ja tema apologeedid Läänes väidavad, et koostööle Kremliga pole alternatiive, ja viitavad müüdile, et venelased ei tahagi demokraatiat. Kuid valimiste ajalugu Venemaal tõendab vastupidist.
Isegi täna, mil kogu elektrooniline meedia on Kremli valvsa kontrolli all, näitavad sotsioloogilised küsitlused, et venelased pooldavad kindlalt selliseid demokraatlikke põhimõtteid nagu ajakirjandusvabadus ja mitmeparteisüsteem.

“Ja kui rahvas tõepoolest demokraatiameelseid jõude ei toeta, siis miks ei luba võimud demokraatlikel kandidaatidel valimistel osaleda ja miks aetakse demokraatlike jõudude korraldatud miitinguid jõuga laiali?” esitab WSJ-s ilmunud artikli autor retoorilise küsimuse.

Venemaa jääb saladuseks (Russland ist ein unberechenbares Mysterium), kirjutab Saksa ajalehes Die Welt ilmunud artiklis Brüsselis asuva Transatlantilise Instituudi (Trans-atlantic Institute) kaastööline Daniel Rackowski. Vastates aga loo alapealkirjas esitatud küsimusele “Kas sõber või vaenlane?” (Freund oder Feind?), esitab autor üleskutse: vaatamata erinevate väärtushinnangute süsteemile ja riigis kehtivale “suveräänsele demokraatiale” (souveräne Demokratie), ei tohiks Venemaad mingil juhul isoleerida ega suhtuda temasse kui paariariiki.

Rackowski jätkab: tänasel Venemaal valitseb autokraatlik kapitalism, mida aparatšikute kõnepruugis suveräänseks demokraatiaks nimetatakse, mis aga tegelikkuses meenutab pigem Thomas Hobbesi teosest “Leviaatan” pärit vananenud ühiskonnastruktuuri…

Praegu otsib Venemaa uut rahvuslikku ideed, mis oleks eklektiline segu õigeusust, tsaarivalitsuse natsionalismist ja Nõukogude ajastu nostalgiast. Euroopa ja NATO väärtushinnangud toetuvad aga õigusriigi põhimõtetele, poliitilisele pluralismile ning inimese ja kodanikuõiguste kaitsele. Venemaa neid väärtusi ei jaga, sest ta peab neid silmakirjalikkuse ilminguks, mille peamine eesmärk on varjata oma võimuambitsioone.

Lääne põhimõtetele vastandab Venemaa oma uue ja tõhusa relva – energeetika. Tõhususe poolest on see majandusrelv täna võrreldav kogu Nõukogude Liidu tuumaarsenaliga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 41 korda, sh täna 1)